Nikolai Viralu
Nikolai Viralu VR I/3 (kuni 1936 Nikolai Vildenau; 4. detsember 1887 Jõhvi – 6. juuni 1938 Narva) oli Eesti sõjaväelane (kapten), diplomaat, advokaat ja ajakirjanik.
Varasem elukäik muuda
Ta õppis Jõhvi ministeeriumikoolis, lõpetas 1908. aastal Tallinna Aleksandri Gümnaasiumi ning õppis aastatel 1908–1915 ja 1925–1926 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.
Töötas aastatel 1911–1912 koduõpetajana Šveitsis ja Itaalias.[1]
Esimeses maailmasõjas muuda
Esimese maailmasõjas teenis ta jalaväes, lõpetas Moskva Aleksei sõjakooli. Oli 1917. aastast Peeter Suure Merekindluse komandandi adjutant. Tegeles eesti sõjaväelaste organiseerimisega, sealhulgas ka Petrogradis.
Saksa okupatsiooni ajal oli vangistatud.
Vabadussõjas muuda
Oli sõjaministri vanemadjutant (ülemleitnandi aukraadis).
Edasine elukäik muuda
Alates 1920. aastast oli ta Eesti–Nõukogude Vene segakomisjoni Eesti delegatsiooni liige, aastatel 1921–1922 Eesti saatkonna Moskvas 3. sekretär.
Vahistati 1922 GPU poolt, vabastati 1923 ja tuli tagasi Eestisse.
Degradeeriti 1923. aastal reameheks, auaste taastati 1929. aastal kapteniks.[2]
Tegutses 1923–1926 ajakirjanikuna. Aastatel 1926–1933 oli ta vandeadvokaadi abi Jõhvis, 1930–1936 ajalehe Alutaguse Elu toimetaja Jõhvis ja 1936–1938 ajalehe Põhja Kodu toimetaja Narvas.
Teoseid muuda
- 1935 – "Jõhvi kihelkonna mälestussambad". Toimetaja ja koostaja Nikolai Vildenau. Vabadussõjas Langenute Mälestamise Jõhvi Kihelkonna Komitee
Tunnustus muuda
- 1919 – Prantsuse hõbeaumärk "Medaille d'honneur" mõõkadega
- 1920 – Soome Valge Roosi Rüütliordu medal
- 1920 – Rootsi Mõõgaordeni I järk
- 1921 – Vabadusristi I liigi 3. järk
Isiklikku muuda
Tema isa oli Jõhvi tuletõrje- ja omavalitsustegelane Juhan Vildenau.
Nikolai Viralu suri 6. juunil 1938 Narvas kopsupõletikku ja maeti 8. juunil 1938 Jõhvi kalmistule.[3]
Viited muuda
Kirjandus muuda
- "Viralu, Nikolai". // Eesti välisteenistuse biograafiline leksikon 1918–1991. Tallinn 2006. Lk 128