Nikifor Begitšev
Nikifor Begitšev (vene Никифор Алексеевич Бегичев või Бигичев; 19. veebruar (7. veebruar vkj) 1874 – 18. mai 1927) oli vene meremees ja polaaruurija.
Elulugu
muudaSündis Astrahani kubermangus Tsarjovi linnas (praegu Volgogradi oblasti Tsarjovi alevik) Volga-äärse kalamehe peres. Aastal 1895 võeti ta sõjaväelaevastikku, aastatel 1897–1900 oli ta õppepurjelaeva madrus ja poοtsmanmaat[küsitav] ning sooritas kolm reisi Kroonlinnast Antillidele üle Atlandi ookeani.[1]
Aastatel 1900–1902 osales ta Eduard von Tolli polaarekspeditsioonil kuunari "Zarja" pootsmanina. Ekspeditsiooni käigus päästis ta Aleksandr Koltšaki.
Nikifor Begitšev osales aastal 1904 miinilaevas "Besšumnõi" Port-Arturi kaitsmisel, ta interneeriti koos laevameeskonnaga Tsindaosse, kuhu miinilaev murdis läbi jaapani blokaadi.[1] Sai Georgi risti.[2]
Pärast sõda tuli ta tagasi Tsarjovi ja abiellus, aga 1906. aasta suvel kolis elama Jenissei alamjooksu piirkonda. Tegeles karunaha hankimisega ja uuris Taimõri poolsaart.
Aastal 1908 avastas ta Hatanga ja Anabari jõe suudmealas kaks saart, mis said hiljem tema auks nimeks Suur-Begitševi ja Väike-Begitševi saar.
1915. aastal osales jäälõhkujatel Taimõr ja Vaigatš haigestunud inimeste evakueerimisel.[1]
Aastal 1922 osales ta Nikolai Urvantseviga Nõukogude-Norra otsinguekspeditsioonis, mis otsis Taimõri poolsaarel kaduma jäänud Roald Amundseni 1919. aasta ekspeditsiooni liikmeid. Ta leidis neist ühe säilmed ning hiljem paadiga Pjassina jõge mööda alla sõites leidis Diksoni saare lähedal teise Amundseni kaaslase Peter Tessemi luukere.
Kevadel 1926 läks ta tundrasse, kus talvel 1927 Pjassina jõel talvitades suri skorbuuti.[3]
Tunnustus
muudaTa sai kaks Venemaa Teaduste Akadeemia Suurt kuldmedalit.
Aastal 1964 püstitati talle Dicksonis mälestussammas ja maeti ümber tema säilmed.
Nikifor Begitševi järgi on nimetatud kaks saart Laptevite meres ja Antarktise neem, samuti tänavad Moskvas ja Norilskis.
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 Корабел.ру. Личности. Бегичев Никифор Алексеевич
- ↑ П.Попов. Никифор Бегичев и Земля Санникова
- ↑ Гибель легенды //Pravda, 10. jaanuar 2003