Nika Turbina

Venemaa luuletaja

Nika Turbina (vene Ника Гeopгиeвна Туpбина; 17. detsember 1974 Jalta11. mai 2002 Moskva) oli vene luuletaja, kes on tuntud lapsepõlves kirjutatud luuletuste poolest.

Nika Turbina ema oli kunstnik Maia Turbina, vanaisa oli kirjanik Anatoli Nikanorkin. Juba varasest lapsepõlvest alates põdes ta astmat ja kannatas unetuse käes. Luuletama hakkas ta 4-aastaselt.

1982. aastal sai Nika talendist teada kirjanik Julian Semjonov, kes ehitas Jaltas endale suvilat. Semjonov saatis mõni aeg hiljem Jaltasse Komsomolskaja Pravda korrespondendi, et unikaalsest tüdrukust kirjutada. 1983. aasta märtsis avaldati Komsomolskaja Pravdas noore poetessi esimesed luuletused. Turbina kutsuti Moskvasse, kus ta Kirjanike Majas oma luuletustega esines ja tutvus luuletaja Jevgeni Jevtušenkoga. Hiljem esinesid Turbina ja Jevtušenko kirjandusõhtutel korduvalt duetina. 1983. aasta detsembris ilmus Moskvas Turbina esimene luulekogu "Черновик" ('Mustand'). Nika Turbina sai kuulsaks, et esines mitmel pool Nõukogude Liidus. 1985. aastal kolis nende perekond Krimmist Moskvasse. Ta käis esinemas ka välismaal ja oli väga tuntud. Ta luulekogusid tõlgiti mitmesse keelde. Veneetsias toimunud luulefestivalil "Maa ja poeedid" võitis ta peaauhinna – Kuldlõvi. Luuletusi kirjutas ta kuni 12-aasta vanuseni, hiljem kadus inspiratsioon. Jevtušenko, kel olid Turbina suhtes suured ootused, pettus temas. 1989. aastal mängis Turbina režissöör Ajan Šahmalijeva filmis "See oli mere ääres" ("Это было у моря"). Seejärel langes ta avalikkuses kiiresti unustusse. 1990. aastal sai ta närvivapustuse ja sõitis ravile Šveitsi. Šveitsis viibides abiellus ta endast kuuskümmend aastat vanema itaallasest psühholoogiga. 1991. aastal pöördus Turbina Nõukogude Liitu tagasi. Alkoholiprobleem süvenes. Tükk aeg ei leidnud ta endale tegevust, siis õppis Ülevenemaalises Riiklikus Kinematograafia Ülikoolis.[1]

1994. aastal võeti ta ilma eksamiteta vastu Moskva Kultuuriinstituuti. Esialgu oli kõik hästi ja ta hakkas jälle luuletusi kirjutama. Kuid oma 20. sünnipäeval tabas teda närvivapustus ja ta jättis instituudi pooleli. Õpinguid õnnestus tal hiljem jätkata kaugõppes.[2] 14. mail 1997 viskus ta viienda korruse aknast välja, saades raskelt vigastada.[3]

11. mail 2002 oli Nika Turbina külas tuttavatel. Teised läksid korraks välja. Turbina istus aknalaual ja kukkus aknast välja ning hukkus.[4]

ViitedRedigeeri