Metsa-raisamatja
Metsa-raisamatja (Nicrophorus vespilloides) on putukaliik raisamardiklaste sugukonnast. Liigi levila hõlmab nii nearktist kui ka palearktist. Euroopas puudub vaid Portugalis ja Vahemere saartel.[1]
| Metsa-raisamatja | |
|---|---|
.JPG) Metsa-raisamatja (Nicrophorus vespilloides) | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Mardikalised Coleoptera |
| Sugukond |
Raisamardiklased Silphidae |
| Perekond |
Raisamatja Nicrophorus |
| Liik |
Metsa-raisamatja |
| Binaarne nimetus | |
|
Nicrophorus vespilloides Herbst (1784) | |
Välimus ja käitumine muuda
Metsa-raisamatja on perekonna väikseim liik Euroopas. Ta on hästi äratuntav mustade harjasja otsaga tundlate ja kahe suure oranži laigu järgi mõlemal mustal kattetiival. Eesrindmik on sile, sterniit on kaetud kollaste karvadega. Selget seksuaalset dimorfismi pole (sarnaselt perekonna teiste liikidega) täheldatud. Temaga sarnaneb harilik raisamatja Nicrophorus vespillo, kes eristub aga selgelt rohkete kollaste harjaste poolest kehal, tagajalgadel ja tundlate otstes.[1]
Metsa-raisamatjad on päevase eluviisiga. Nad harrastavad nii nekrofaagiat kui ka kisklust. Põhiliselt toituvad nad väiksemate loomade surnukehadest. Nende toidulauale kuuluvad näiteks uru- ja karihiired. Raisamatjad jõuavad oma saagi juurde selle väga varajases roiskumisfaasis, et saada eelis konkurentide ees. Kui saak on leitud, maetakse see maha. Toitumispaik on paaritumiskohaks ning seda kasutatakse ka järglaste kasvatamiseks. Oma saagi pärast peavad metsa-raisamatjad võitlema nii liigikaaslaste kui ka perekonna teiste liikidega. Seetõttu on neil ka väga tugev kitiinkest. Teisi tuleb eemal hoida ka pärast saagi matmist, et kaitsta oma järglaseid. Emased isendid on veidi agressiivsemad kui isased, kuna võitlevad alati teiste emastega sama saagi pärast. Isased aga võivad teiste isastega rahumeelselt kõrvuti toituda ja isegi koostööd teha, et raibe maha matta. Seda muidugi juhul, kui emaseid metsa-raisamatjaid läheduses pole. Lisaks surnud loomadele söövad raisamatjad ka näiteks tõuke, mida jahitakse seentel ja maha maetud saagil. Osalt on see vajalik ka enda järglaste kaitsmiseks. Veel toituvad nad orgaanilisest materjalist, mida leidub lindude ja imetajate pesades.[1]
Kui saagi juures on korraga mitu liigi isendit, siis emased võitlevad omavahel ja isased omavahel, kuni järele jääb vaid üks paar, kes saab saagi endale.[2] Maa sisse kaevatud krüpti maetakse saagiks saadud raibe, mille ümber olevasse mulda munetakse munad.[3] Haudme eest võivad hoolitseda mõlemad vanemad koos või kumbki eraldi. See on vajalik, et hoida eemale vaenlasi. Vastsed toituvad mahamaetud raipest, kuid osaliselt toidavad vanemad neid ka väljaoksendatud toiduga. Raipe liiga kiire mädanemise takistamiseks sisaldab raisamatjate sülje- ja anaalsekretsioon antibiootikume.[1] Kui järglased on jõudnud kolmandasse vastsefaasi, nad eemalduvad ja nukkuvad eraldi kambrikestes ümbritsevas mullas.[3]
Metsa-raisamatja peamisteks vaenlasteks on loomtoidulised pisiimetajad, nagu käsitiivalised ja hiired, ning linnud. Kuid tema vaenlasteks võivad olla ka lestad, näiteks Poecilochirus davydova, kes sööb raisamatja mune.[4] Lestadega võivad neil olla ka kommensialistlikud suhted, mille puhul lestad kasutavad raisamatjaid transpordivahendina, tekitamata raisamatjale mingitki kahju. Esinevad ka mutualistlikud suhted teiste perekonna Poecilochirus liikidega, kes vähendavad konkurentsi kärbestega.[5]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Nicrophorus vespilloides Hbst. www.sibnef1.eu. Kasutatud 02.02.2016
- ↑ Pukowski (1933). Okologische Untersuchungen and Necrophorus F. Z Morph Ökol Tiere Vol27, p. 518–596. Kasutatud 03.03.2016
- ↑ 3,0 3,1 Bartlett & Ashworth (1988). Brood size and fitness in Nicrophorus vespilloides (Coleoptera: Silphidae), Behavioral Ecology and Sociobiology, Vol22-6, p. 429-434. Kasutatud 03.03.2016
- ↑ Blackman & Evans (1994), Observations on a mite (Poecilochirus davydovae) predatory on the eggs of burying beetles (Nicrophorus vespilloides) with a review of its taxonomic status. Journal of Zoology, Vol 234-2, p. 217-227. Kasutatud 03.02.2016
- ↑ Wilson & Knollenberg (1987), Adaptive indirect effects: the fitness of burying beetles with and without their phoretic mites. Evolutionary Ecology, Vol 1, p. 139-159. Kasutatud 03.02.2016
Välislingid muuda
- Metsa-raisamatja andmebaasis eElurikkus
