Neokolonialismiks ehk uuskolonialismiks nimetatakse II maailmasõjale järgnenud tendentsi, kus kasutades ära vähem arenenud Aasia ja Aafrika maade raskusi, surusid suurriigid neile peale majanduslepinguid ja poliitilisi kokkuleppeid, millega allutasid need maad oma mõjule.

Mõiste

muuda

Kolonialismiks nimetatakse poliitikat, mis taotleb vähem arenenud või nõrgemate maade kolooniateks ehk asumaadeks muutmist või nende allutamist muul viisil.

I maailmasõja järgne olukord

muuda

I maailmasõja aastatel toimusid Aasia ja Aafrika maades olulised muutused, kuigi sõjategevus haaras vahetult ainult Lähis-Ida piirkonna. Sõdivate poolte asumaad Aasias ja Aafrikas kujunesid tähtsaiks tooraine ja toidukaupade tarnijaiks. Sealt tuli ka sõdureid ja tööjõudu. Asumaade rahvad lootsid, et pärast ilmasõja lõppu saavad nad sõltumatuse ning omariikluse, kuid võitjariigid (Suurbritannia, Prantsusmaa, Jaapan, Itaalia) ei soovinud kolooniatest loobuda. Vähe sellest, pärast sõja lõppu puhkes võitjate vahel terav vaidlus Saksamaa ja Türgi endiste asumaade pärast Aasias ja Aafrikas.

Alade ümberjagamiseks mõeldi välja Rahvasteliidu mandaatsüsteem, mille kohaselt said mõned riigid volituse hallata teatud maa-alasid seni, kuni sealsed rahvad on valmis oma riiki asutama. Hallatavaid alasid nimetati mandaat-territooriumideks ehk mandaatmaadeks. Lisaks sellele sõlmisid USA, Suurbritannia, Jaapan ja Prantsusmaa lepingu, millega tunnustati üksteise saarevaldusi Vaikses ookeanis. Sellega saavutati lühikeseks ajaks suurriikide tasakaal selles piirkonnas. Samas allkirjastati leping, mis kutsus üles austama Hiina iseseisvust. Lepingupooled kohustasid kinni pidama nn lahtiste uste ning võrdsete võimaluste põhimõtetest kaubandus- ja majandussidemete loomisel Hiinaga. See tähendas, et suurriigid loobusid vähemalt väliselt Hiina jagamisest mõjusfäärideks ning hiinlastel tekkis võimalus luua ühtne riik. Jaapani 1930. aastate sõjaline sissetung Hiinasse pidurdas riiklikku arengut ja sundis hiinlasi oma vabaduse eest võitlema. Iseseisvusvõistlust suurriikide vastu pidasid ka mitmed teised Aasia ja Aafrika rahvad.

II maailmasõja järgne olukord

muuda

Enne II maailmasõda elas asumaades ja mandaatmaades umbes kolmandik. Teine kolmandik asus riikides, mis ei olnud küll kolooniad kuid sellegipoolest sõltusid majanduslikult ja poliitiliselt suurriikidest. Pärast teist maailmasõda tärkas asumaade ja sõltlusriikide rahvastel uus lootus täielikuks iseseisvumiseks. Suurimateks koloniaalriikideks olid sel hetkel Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia, Portugal ja

Pärast sõja lõppu algas koloniaalimpeeriumite lagunemise ja uute riikide tekkimise ajajärk. Suunanäitajateks olid siin Aasia riigid. Koloniaalvastuseisule vaatamata saavutas esimesel sõjajärgsel aastakümnel iseseisvuse suur hulk Aasia maid. 1950. aastate algul võtsid teatepulga üle Aafrika maad: esimeseks nende hulgas oli Liibüa. Kolonialismivastase võitluse tipuks sai 1950. aastate lõpp ja 1960. aastate algus, mil saavutasid iseseisvuse paljud troopilised Aafrika maad. Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia ja Portugali kolooniaimpeeriumi varemile tekkis mõne aastaga umbes 30 uut riiki. Järgmistel aastatel hõlmas iseseisvusliikumine ka ülejäänud koloniaalterritooriume. Iseseisvumine kulges teravas võitluses emamaade ehk metropolide vastu. Ei Prantsusmaa, Suurbritannia, Portugal ega ka Holland soovinud meretagustest valdustest vabatahtlikult loobuda. Koloniaalvõimu üritati säilitada ka sõjajõuga (Prantsusmaa Indohiinas ja Alžeerias, Holland Indoneesias ja Portugal Angolas).