Neenetsid (vanemad nimetused samojeedid, jurakid) on samojeedi rahvas, kes elab Venemaal Kirde-Euroopa ja Lääne-Siberi tundrais ja metsatundrais.

Neenetsi perekond
Neenetsid 1860. aastatel

Halduslikult kuuluvad need alad Arhangelski oblasti Neenetsi autonoomse ringkonna ning Tjumeni oblasti Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna ja Taimõri (Dolgaani-Neenetsi) autonoomse ringkonna koosseisu.

2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal neenetseid 41 302. Neenetsid jagunevad tundraneenetsiteks, kes elavad kaugemal põhjas ja kõnelevad tundraneenetsi murret, ning metsaneenetsiteks, kes kõnelevad metsaneenetsi murret.

2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 44 640 neenetsit. Põhiosas (31 621) elasid nad Tjumeni oblastis, neist 29 772 Jamali Neenetsimaal ja 1438 Handi-Mansimaal. Arhangelski oblastis elas 8020 neenetsit, neist 7504 Neenetsimaal. Lisaks elas 3633 neenetsit Krasnojarski krais ja 503 neenetsit Komimaal.[1]

Nende traditsioonilised tegevusalad on põhjapõdrakasvatus, küttimine ja kalastus.

Nõukogude võimu ajal kannatas nende kultuur tugevasti kollektiviseerimise all. Neid sunniti elama paikselt ja assimileeruma vene kultuuri, nende lapsed viidi õppima vene internaatkoolidesse. Samas hakkasid sellel ajal tõusma esile esimesed neenetsi haritlased.

Aasta Rahvaarv Emakeele oskus
1897 9427
1926 17 560
1939 24 716
1959 22 845 84,7%
1970 28 487
1979 29 487 80,4%
1989 34 190 77,1%
2002 41 302
2010 44 640

Päritolu

muuda
 
Neenetsid Taimõril

Juba sajandite eest avastati, et Sajaanides elavad hõimud, kes räägivad neenetsitele sarnaseid keeli. Neid keeli nimetatakse samojeedi keelte lõunarühmaks ja tänapäeval on nad üldiselt välja surnud, ainsaks erandiks sölkupi keel. Seevastu neenetsi keel koos talle lähedaste eenetsi ja nganassaani keelega moodustavad samojeedi keelte põhjarühma.

Samojeedi keelte põhja- ja lõunarühma sarnasusele juhtis tähelepanu juba sakslasest Rootsi sõjaväelane, geograaf, kirjanik ja keeleteadlane Philip Johan von Strahlenberg (1676–1747), kes oletas, et nad pärinevad ühistest eellastest. Tema arvates oli samojeedi keelte algkodu põhjas, kust lõunasamojeedide eellased Sajaanide juurde rändasid.

Vastupidise hüpoteesiga tuli välja 19. sajandil saksa ajaloolane Fischer, kelle meelest samojeedide algkodu oli Sajaanides. Seda seisukohta toetas rootsi keeleteadlane Matthias Alexander Castrén (1813–1853), kes oletas, et samojeedi keelte põhja- ja lõunarühm lahknesid Suure rahvasterändamise ajal, mil nad turgi hõimude survel põhja läksid.

1919 kritiseeris Castréni seisukohta Kirde-Euroopa uurija A. Žilinski. Ta väitis, et selline ümberasumine nõudis eluviisi täielikku muutust, mis lühikese aja jooksul olnuks võimatu, sest lõunasamojeedid olid maaharijad, aga põhjasamojeedid rändavad karjakasvatajad.

Vajalikud muudatused Castréni teooriasse tegi Georgi Prokofjev (1897–1942). Tema hinnangul on põhjasamojeedide eellasteks lisaks lõunast tulnud inimestele, kes kandsid keelt, veel varem põhjas elanud inimesed, kes kandsid kultuuri, mille tulnukad lõunast üle võtsid.

Neenetsite eneste rahvapärimuse järgi kohtasid nende eellased pärast Kaug-Põhja jõudmist kohalikku väikesekasvulist hõimu, kelle nimi oli sirtja. Viimased tegelesid mäendusega ja kolisidki lõpuks maa alla elama, käies sealt väljas üksnes pimeduses ja udus. Kohtumised väikese rahvaga tõid neenetsitele mõnikord õnne, mõnikord hukatust, mõnikord lihtsalt hirmu või segadust. Rahvapärimuses esineb korduvalt motiiv abielust neenetsi ja sirtja vahel. 1932 avastati 4 km kaugusel Salehardist Ust-Polui kultuuri asulapaik, mis pärineb ajast 4. sajand eKr kuni 2. sajand pKr ja mida seostataksegi sirtja rahvaga.

Viited

muuda

Välislingid

muuda