Natural Theology

"Natural Theology: or, Evidences of the Existence and Attributes of the Deity; Collected from the Appearances of Nature" ("Loomulik teoloogia ehk Jumaluse olemasolu ja atribuutide tõendid, kogutud loodusnähtustest") (1802) on William Paley apologeetiline ja religioonifilosoofiline teos. Raamatu andsid välja R. Faulder Londonis ja John Morgan Philadelphias.

Esimese Ameerika trüki tiitelleht

Raamat esitab muu hulgas teleoloogilise jumalatõestuse, alustades kellassepaanaloogiast. Raamat on kirjutatud Cicero ning John Ray ja William Derhami traditsioonis.

Näidetena kasutatakse kella leidmist, silma ja teleskoobi võrdlust ning liigeste konstruktsiooni. Kõik need viitavad arukale Loojale ja süsteem on suurem kui osade summa. Viimased, teoloogilisemad peatükid väidavad, et Jumala atribuudid peavad olema tema toimingute ulatuse jaoks piisavad ning Jumal peab olema hea, sest looduses nähtavad konstruktsioonid on heategevad.

Raamatust on antud välja palju kordustrükke ja seda trükitakse praegugi. Selle poole pöörduvad ka tänapäeva kreatsionistid. Charles Darwin võttis selle argumente tõsiselt ja vastas neile. Evolutsioonibioloogid Stephen Jay Gould ja Richard Dawkins arutavad Paley raamatut, et vastata sarnaste ideedega kaasaegsetele.

Kontekst

Paley väidab, et Jumala plaani kogu loodu taga võib näha üldisest õnnest või heaolust, mis on ilmne asjade füüsilises ja ühiskondlikus korras. See asetab raamatu valgustusajastu loomuliku teoloogia traditsiooni. Sellepärast tuginebki Paley nii palju John Ray (1691), William Derhami (1711) ja Bernard Nieuwentyti (1750) töödele.

Paley tugineb peamiselt anatoomiale ja loodusloole. Ta ütleb: "Omalt poolt tuginen ma inimese anatoomiale"; teises kohas ta rõhutab "igal üksikjuhtumil aruka konstrueeriva vaimu vajalikkust nende vormide leiutamiseks ja määrmiseks, mis organiseeritud kehadel on. Paley kasutas mitmesuguseid metafoore ja analoogiaid. Kõige kuulsam on vast tema kellassepaanaloogia kella ja maailma vahel. Sellele analoogiale toetudes väidab Paley, et Päikesesüsteemi korrapärased liikumised meenutavad hiiglasliku kella tööd. Ta tugineb oma vana sõbra piiskop John Law' ja astronoom John Brinkley tsitaatidele.

Idee sai alguse antiikautoritelt, kes illustreerisid maailma jumalikku korda päikesekella ja Ptolemaiose epitsüklitega. Seda tüüpi näiteid on Cicerol, eriti De natura deorum, ii. 87 ja 97. Kellaanaloogiat kasutasid valgustusajal laialdaselt nii deistid, sealhulgas Voltaire, kui ka kristlased.

Ülevaade

Raamatu "Natural Theology" esimene lehekülg, kus Paley tutvustab oma versiooni kellassepaanaloogiast

Peatükk I. Argumendi esitus

Kellassepaanaloogia põhialused: kes leiab kella, see eeldab, et on olemas kellassepp.

Peatükk II. Argumendi esitus jätkub.

Nüüd saab kell paljuneda. Paley väidab, et kellassepal peavad olema vägi ja konkreetsed kavatsused.

Peatükk III. Argumendi rakendus.

Paley ütleb, et kellassepaargumendiga mittenõustumine on ateism. Ta võrdleb silma teleskoobiga ja esitab silma ehitusel põhinevaid argumente.

Peatükk IV Taimede ja loomade järglusest

Paley esitab taimede seemnetel ja loomade munadel põhinevaid argumente.

Peatükk V. Argumendi rakendus jätkub

Argument laiendatakse "looduse toimimise kõigile organiseeritud osadele". Paley vaeb, kas paljas juhus saab seda seletada, ja jõuab järeldusele, et ei saa.

Peatükk VI. Argument on kumulatiivne

Paley kirjutab, et ükski argument peale "aruka Looja vajalikkuse" ei saa seletada silma (ega ühtki keerulist elusstruktuuri).

Peatükk VII. Loomade ja taimede mehaanilistest ja mittemehaanilistest osadest ja talitlustest

Paley arutleb: loomad kasutavad liikumiseks lihaseid; isegi kui me ei saa aru, kuidas need töötavad, me näeme, et need töötavad mehaaniliselt, liigutades liigeseid siia-sinna. Teised elundid, näiteks magu, töötavad keemiliselt, et toitu seedida.

Peatükk VIII. Mehaanilisest korrastatusest inimese luustikus

Kokkuvõte

Peatükk I. Argumendi esitus

Kui ma leian nõmmelt kivi, siis ma ütleksin, et nii palju kui mina tean, on see seal alati olnud, ja selle ütluse absurdsust poleks võib-olla kuigi kerge näidata. Kui ma aga leiaksin maast kella, siis ma vaevalt mõtleksin kella kohta samamoodi ütelda. Miks? Erinevalt kivist, näeme kella puhul, et selle osad on teatud eesmärgiga kokku pandud. Kui nende kuju, suurus, asend ja korrastatus oleksid teistsugused, siis see masin ei liiguks üldse või ei täidaks kella otstarvet. Paley arvab, et vältimatu on järeldada, et kellal pidi olema tegija, kes kujundas selle otstarbeks, mida see täidab, konstrueeris selle ja kavandas selle kasutamise.

I. See, et me pole kella tegemist kunagi näinud, et me ise ei oskaks seda teha ega saaks aru, kuidas seda tehakse, ei nõrgendaks seda järeldust, sest tänapäeva toodete puhul see sageli nii ongi. See teadmatus paneb meid hindama tegija oskusi, kuid ei tekita kahtlust selles, et ta oli. Pole ka vahet, kas tegija on inimene, teist liiki subjekt või üldse teise loomusega.

II. Järeldust ei tee kehtetuks ka see, kui kell ei ole täpne. Ka sel juhul jääb otstarve ilmseks, ükskõik kas me oskame kõrvalekallet seletada. Et leida plaani, ei pea masin olema täiuslik; veel vähem selleks, et öelda, kas sel on mingi plaan.

III. Argumenti ei teeks ebakindlaks ka see, kui kellal oleks osi, mille otstarve pole teada või pole teada, kas neil üldse on otstarve. Kui kell läheks rikki, siis me ei kahtleks nende osade kasulikkuses ja kavandatuses, kuigi me ei saaks nende otstarvet välja uurida; mida keerulisem masin, seda enam see kehtib. Ja kui selguks, et mõned osad ongi liigsed, ei tühistaks see arutlust teiste osade kohta.

IV. Terve mõistusega inimene ei peaks kella olemasolu seletatuks sellega, et see on üks materiaalsete vormide võimalikest kombinatsioonidest; et millel tahes, mis oleks kella asemel leitud, pidi olema mingi sisemine konfiguratsioon, ja see võis olla selline nagu kellal või teistsugune.

V. Rahuldav vastus poleks olnud ka see, et asjades on korra printsiip, mis andis kella osadele sellise kuju ja asendi. Pole teada kella, mille oleks tekitanud korra printsiip, ja me ei oska mõelda, mis see korra printsiip võiks olla peale tegija intellekti.

VI. Üllatav oleks kuulda, et kellamehhanism ei olegi leiutamise tõestus, vaid ainult motiiv, mis paneb vaimu seda arvama.

VII. Üllatav oleks ka teade, et kell on lihtsalt metalliloomuse seaduste tagajärg. Keelevastane on nimetada seadust asja toimivpõhjuseks. Seadus eeldab toimijat, sest see on ainult toimimisviis; seadus eeldab väge, sest see on väe toimimiskord. Ilma toimija ja väeta, mis on mõlemad seadusest erinevad, ei tee seadus midagi, ei ole midagi. Väljend "metalliloomuse seadus" riivab küll filosoofi kõrva, kuid tundub, et see on sama õigustatud kui tuttavamad "taimeloomuse seadus", "loomaloomuse seadus" ja "loodusseadus" üldse, kui seda peetakse nähtuste põhjuseks toimija ja väe kõrval või nende nimetusena.

VIII. Järeldust ja kindlust selles ei kahjusta ka see, kui vaatleja ei tea asjast midagi. Ta teab, et eesmärk on kasulik ja vahendid on eesmärgi teenistuses ja sellele kohased; sellest piisab.

Peatükk II. Argumendi esitus jätkub

Oletame, et kella leidja avastab, et kellal on võime oma liikumise käigus tekitada teine samasugune kell. Kuidas see mõjutaks varasemat järeldust?

I. Imetlus leiutise suhtes ja veendumus leiutaja oskustes suureneks.

II. Ta mõtleks, et kuigi kell on mingis mõttes kella tegija, oleks see väga teistsuguses mõttes, kui näiteks puusepp on tooli tegija, leiutise autor, osade ja tarvituse suhte põhjus. Selles suhtes ei olnud esimene kell teise põhjus, ei uue kella osade koosseisu ja korra põhjus, ega nende osade põhjus, mille abiga teine kell tekkis. Võib-olla me ütleme suure väljendusvabadusega, et veevool jahvatab vilja, kuid ükski väljendusvabadus ei luba öelda ega ükski oletus panna mõtlema, et veevool ehitas veski, kuigi me ehitajat ei mäleta. Veevool on lihtsalt mittearukas impulss eelnevalt sellest sõltumatult intellekti poolt korraldatud mehhanismile, mille tagajärjel vili jahvatatakse. Tagajärg on korraldamise tulemus. Voolujõud ei ole tagajärje, ammugi mitte korraldatuse põhjus. Vee osa vilja jahvatamises nõuab aru ja plaani veski kujundamisel, ja vee osa on samasugune nagu kella osa uue kella tekitamises.

III. Kuigi pole enam tõenäoline, et vaatleja leitud kell on vahetult meistri käe läbi tehtud, ei mõjuta see järeldust, et kella tekitamiseks läks algselt tarvis meistrit. Kavandatuse ja leiutatuse märgid ei ole paremini seletatud kui enne. Sama asja puhul võib küsida eri omaduste põhjusi; need võivad olla erinevad. Nüüd me küsime kella otstarbe teenimise ja eesmärgiga suhestatuse põhjust. See, et eelmine kell tekitas selle, pole vastus. Ei saa olla konstruktsiooni konstrueerijata, leiutist leiutajata, korda valikuta, korraldatust asjaga, mida saab korraldada, otstarbe teenimist ja suhet otstarbega, ilma otstarbe võimaliku kavandajata; eesmärgile sobivat vahendit ja selle eesmärgi täitmist, ilma et kunagi oleks kontemplatsiooni eesmärki ja sobivat vahendit. Vajalik on intellekt ja vaim. Keegi ei saa ratsionaalselt uskuda, et elutu kell oli mehhanismi tõeline põhjus. Sellepärast jäävad kella omadused sama seletamatuks kui enne.

IV. Ei aita ka see, kui oletada, et meie kella tekitas eelmine kell, selle omakorda eelmine jne. Leiutamine jääb ikka seletamata. See oletus ei too konstrueerivat vaimu ega saa ka ilma läbi. Kui tagasiminek vähendaks raskust, siis võiks lõpmatus selle ammendada. Kui oleks tegu piirväärtusele lähenemisega, siis võiks lõpmatuses selleni jõuda; kui aga seda pole, siis jada pikendamine ei anna midagi. Siin ei ole lõplikul ja lõpmatul jadal vahet. Lõpmatu arvu lülidega ahel ei saa iseennast toetada, nagu ka lõpliku arvu lülidega ahel. See on väga sarnane meie juhtumiga. Masina konstruktsioon näitab leiutamist ja kavandamist, ja siis peab olema leiutaja ja kavandaja, ükskõik kas masin on vahetult tekkinud teisest masinast. Ja ka see ei muuda asja, kas eelmine masin on teisest masinast tekkinud jne. Küsimus ei ole lihtsalt selles, kuidas esimene kell tekkis, millele saaks vastata, et kellade jada ulatub tagasi lõpmatusse. Selline ehk olekski küsimuseasetus olnud, kui tegu oleks olnud organiseerimata, mehhaniseerimata substantsiga, millel pole leiutamise märke. On võib-olla raske näidata, et selline substants ei võinud igavesti olemas olla, kas siis järgluses (kui organiseerimata kehadel oleks võimalik üksteisest pärineda, mis Paley arvates ei ole võimalik), või individuaalselt püsides. Aga siin ei ole see kõne all, sest muidu poleks vahet, kas leidsime kivi või kella.

V. Vaatleja mõtleks ka, et selle kella tegija oleks ka iga sellest kehast tekkinud kella tegija; pole vahet, kas ta teeb kella oma kätega või juba tehtud kella liikumiste kaudu; ainult tööriistad on erinevad. Kas saab ilma absurdsuseta väita, et mingeid oskusi polnud siin tarvis? Ometi see on ateism.

Peatükk III. Argumendi rakendus

See on ateism, sest kõik leiutamise ja kavandamise märgid, mis on kellas, on looduse toimimises, ainult et loodus on suurem ja üle igasuguse arvutuse. Looduse leiutised on käsitöö leiutistest keerulisemad, peenemad ja huvitavamad ning ka arvukamad ja mitmekesisemad, kuid paljudel juhtudel mitte vähem ilmselt leiutised, mitte vähem ilmselt eesmärgile kohased kui inimese leidlikkuse täiuslikemad tooted. Võrdleme silma näiteks teleskoobiga. Seesama tõestus, mis näitab, et teleskoop on tehtud nägemise abiks, näitab, et silm on tehtud nägemiseks. Nad on tehtud samal põhimõttel, mõlemad on kohandatud valguse levimise ja murdumise seadustega. Näiteks nõuavad need seadused, et veest silma tulev valgus murduks kumeramalt pinnalt kui õhust silma tulev valgus, ja kala silm ongi läätse kohalt ümaram kui maismaaloomadel. See on kavandatuse selge ilming. Mida oleks matemaatiline instrumenditegija saanud rohkem teha, et näidata põhimõtte tundmist ja selgust? Jutt ei ole oskuste suurepärasuse näitamisest, sest need on võrreldamatud, vaid tunnistusest nõu, valiku, kaalutluse ja otstarbe kohta.

Mõnele võib tunduda, et silma ja teleskoobi kogu sarnasuse rikub see, et üks on tajuv elund, teine mittetajuv instrument. Tegelikult on mõlemad instrumendid. Ja kui jutt on mehhanismist, siis see analoogiat ei muuda. Selge nägemine nõuab, et silmapõhjas moodustuks objekti kujutis. Seda, miks seda tarvis on või kuidas kujutis on seotud aistinguga, me võib-olla ei saagi teada, kuid see ei olegi oluline. Me jõuame millenigi, mis ei ole mehaaniline või on tunnetamatu. Aga see ei mõjuta mehaanilise uurimise kindlust. Looma puhul me jälgime mehhanismi teatud kohani ja siis peatume, sest mehhanism läheb liiga peeneks või mängu tuleb midagi muud peale tuntud mehhanismiseaduste; automaadi puhul me jälgime kogu mehhanismi. Kuni teatud piirini on arutlus mõlemal juhul sama selge ja kindel. See on kindel, et kujutis silmapõhjal on täiusliku nägemise jaoks vajalik. Aparaat, millega see moodustatakse, konstrueeritakse ja pannakse kokku mitte ainult lõputult meisterlikumalt, vaid ka samadel põhimõtetel nagu teleskoobis ja camera obscura '​s. Kujutise tajumise võib kõrvale jätta; kujutise tekitamise jaoks on need ühte liiki instrumendid. Eesmärk ja vahend, otstarve ja leiutis on mõlemal juhul sama. Kuidas siis saab öelda, et ühe puhul on tegu leiutisega, teise puhul ei ole? Dioptriliste teleskoopide puhul lahutub valgus eri värvusteks, ja see värvib objekti, eriti äärtest. Silmas on see probleem lahendatud, ja optik on silmast eeskuju võtnud. Kas see saab olla silmas ilma otstarbeta? Silm on mõnes punktis teleskoobist üle: silm kohaneb valguse astmetega ja kauguse erinevustega. Teleskoobis pole seda tarvis, sest kogu valgus on soovitud ja teleskoopi ei suunata lähedastele objektidele.

I. Silmaava saab kitseneda ja laiendada, et välistada ülemäärast valgust ja muuta objektid hämaruses nähtavaks. See toimub ilma välise abita. Pupilli kuju jääb inimesel seejuures alati ümaraks. See toimub tänu keerulisele aparaadile, mida on raske jäljendada.

II. Selleks et erinevatelt kaugustelt oleks võimalik selgelt näha, peab silm ise muutuma. Optilise instrumendi puhul vahetatakse läätse või teleskoopi või reguleeritakse okulaaride kaugust. Silma puhul toimub kohanemine lihaste abil. Iga kord, kui silm on fokuseeritud lähedasele objektile, toimub kolm muutust: sarvkest muutub ümaramaks ja esiletungivamaks, lääts nihkub ettepoole ja nägemistelg (silma sügavus) pikeneb. Kas miski saab veel otsustavamalt rääkida leiutise kasuks? Sellise struktuuri autor pidi tundma kõige salajasemaid optikaseadusi. See ületab kaugelt tavalise kellaregulaatori, mis nõuab võõra käe külgepanekut; sarnasem on see Harrisoni leiutisega, mis paneb kella end ise vastavalt temperatuurile reguleerima. Kas siis struktuuri, mis seda ületab, peaks pidama mitteleiutiseks või leiutiseks ilma leiutajata? Vähe sellest, eri loomaliikidel vastab silma kohanemisvõime erinevale nägemisulatusele, mida elu- ja toiduhankimisviis nõuab. Näiteks linnud toituvad üldiselt noka abil, ja kuna silm ja nokaots on lähestikku, peavad nad lähedasi objekte väga selgelt nägema. Et nad aga on sageli kõrgel ja liiguvad õhus kiiresti, peavad nad turvalisuse pärast ja selleks et saaki märgata, kaugele nägema. Lindude silmadel on kaks iseärasust, mis hõlbustavad silma kohanemist. Üks on luine, kuid enamikul liikidel painduv äär, mis ümbritseb silma kõige laiemat osa ja piirab selle osa lihaste toimimist, suurendades nende külgsurvet silmamunale, nii et nägemistelg pikeneb, võimaldades väga lähedale näha. Teine on lisalihas, mis tõmbab läätse tagasi, et saaks väga kaugele näha. Ka kalade silmadel on oma iseärasused. Peale läätse ümaruse on kalade silmad tavaolekus erinevalt inimese, neljajalgsete ja lindude silmadest kohanenud lähedaste objektidega. Kalade silmaava ei saa kokku tõmbuda, küllap sellepärast, et vees ei ole kunagi liiga palju valgust. Angerjal, kes ronib pea ees läbi liiva ja kruus, on silma ees teatud kaugusel läbipaistev kumer sarvainest kate. Kas saaks miski talle kasulikum olla? Silma üks ühine plaan varieerub vastavalt erinevatele nõudmistele. Peaaegu kõigile silmadele on ühine, et nägemisnärv ei sisene silmapõhja päris keskel, mitte seal, kus nägemistelg kohtub võrkkestaga, vaid selle punkti ja nina vahel. Selle tõttu näeb iga objekti vähemalt üks silm. Silmapõhjal olev kujutis on erakordselt täpne ja peen. Kui miski saab vähendada meie imetlust selle kujutise väiksuse pärast, siis mõte, millele loodus kogu aeg viib, nimelt et Looja käes ei ole suur ja väike mitte midagi. Sturmius leidis, et silma uurimine on ateismi ravi. Silm on ka väga hästi kaitstud. Silmalaug on väga tähelepanuväärne. Kas on mõnel inimese tehtud asjal ilmsemaid otstarbeid kui sel elundil või mõni nende otstarvetega asi on arusaadavam, kohasem või mehaanilisem? See võib tähelepanuta jääda ainult sellepärast, et see on ilmne ja tuttav. Sellest tendentsist tuleb hoiduda, sest kõige ilmsemad näited on ka kõige paremad argumendid.

Võib-olla lugeja küsib, miks ei võinud Jumalus loomale kohe nägemisvõimet anda? Milleks nii keeruline aparaat, mis peab alluma seaduste kitsendustele? Miks luua raskust ainult selleks, et seda ületada? Kui eesmärk on tajuda objekte teistmoodi kui kompimisega või neid objekte, milleni kompimine ei ulatu, kas siis Looja ei oleks võinud anda selle võime lihtsalt tahtega? Milleks kõikvõimsal leiutada? Leiutis on loomu poolest ebatäiuslikkuse pääsetee. See küsimus käib ka teiste meelte kohta ja teiste elutalitluste kohta, üldse peaaegu kõigi looduse toimingute kohta. Üks vastus on see. Ainult leiutiste kaudu saavad mõistusega loodud saada tunnistust Jumaluse olemasolust, toimimisest ja tarkusest. Seda treppi mööda jõume teadmiseni loojast, sest see sõltub nähtustest, looduse toimimisest. Kui seda poleks, poleks midagi vaadelda ega millegi üle arutleda. Jumal oleks kõike võinud teha ilma vahenditeta, kuid loovat intellekti nähakse instrumentide konstruktsioonis, vahendite valikus ja kohandamises. See moodustabki universumi korra ja ilu. Sellepärast meeldis Jumalale oma väele piirid ette anda ning saavutada oma eesmärgid nendes piirides. Mateeria üldised seadused ongi võib-olla need piirid. Ja kui konkreetne eesmärk tuleb saavutada, siis ei tehta uut seadust ega tühistata vanu ega väänata neid vastavalt vajadusele (sest loodus hoiab neist kinni ja toetab neid), vaid luuakse aparaat, mis on seadustega kooskõlas ja annab vajaliku tulemuse. Jumal seab oma väele piirid, et ta saaks oma tarkust näidata. See näeb välja nii, nagu üks olend oleks kehtestanud reeglid ja andnud materjalid ning lasknud teisel olendil neist materjalidest nende reeglite järgi midagi luua. Nii jääb vajadus leiutada. Niisuguseid toimijaid võib olla palju ja paljudes järkudes. Paley ei taha sellega filosoofilist ega religioosset õpetust esitada, vaid öelda, et asja võib julgelt niimoodi esitada, sest Jumalusel, kes ise toimib üldiste seaduste järgi, on meie mõtlemisele samasugused tagajärjed kui sel, et ta kirjutas need seadused ette kellelegi teisele. On öeldud, et loomise probleem seisnes selles, et teha maailm külgetõmbest ja mateeriast, mis on ette nähtud, ja see polegi võib-olla vale mõte.

Tõenäoliselt ei ole kõrv vähem meisterlikult ja mehaaniliselt oma otstarbele kohandatud kui silm, kuid me teame kõrva kohta vähem. Kuulmeluude vaheline ühendus kõige masinasarnasem asi, mida Paley looma kehas teab.

Peatükk IV. Taimede ja loomade järglusest

Looma teke ei seleta silma või kõrva leiutist, nii nagu kella teke eelmise kella liikumisest ei seleta oskusi ja kavatsetust, millest kell tunnistust annab, ega kella eesmärgipärast ehitust. See võrdlus on õige.

I. Kas saab selles kahelda, et seeme sisaldab konkreetset organiseeritust? Kas emataimel on leiutisega mingit pistmist? Tekitav taim on passiivne, teadvuseta substants, instrument, millel endal puudub arusaamine ja kavandamine.

II. Linnul ei ole munetava muna moodustumisega rohkem pistmist kui taimel seemne moodustumisega. Muna ehitus on kanale sama suur saladus kui siis, kui kana oleks elutu. Tema tahe ei saa seda muuta, ega muuta tibu ainsatki sulge. Ta ei saa ette näha ega muuta tibu sugu. Leiutis ei ole kana oma. Loom ei ole selles asjas taimest üle. Et seletada, miks vahendid on eesmärgile kohased, on tarvis põhjust, mis oleks tagajärjega sellises suhtes nagu puusepp tooliga. Emataim ega -loom seda ei ole. Paljunemisaparaadil ei ole tekitatava asjaga sarnasust, nii nagu tööriistadel ei ole sarnasust valmistatava asjaga. Mis siis paljunemisaparaadi osad muud on kui tööriistad?

III. Teisiti ei ole lugu ka sünnitavate loomade ja inimese puhul. Mõistusel ei ole asjas mingit rolli. Mõistusega loom on oma lapse põhjus ainult selles mõttes, nagu aednik on oma aias kasvava tulbi põhjus. Ei ole vahet intellektil, mida ei rakendata, ja intellektil, mida ei ole.

Peatükk V. Argumendi rakendus jätkub

Kella kohta öeldu käib kõigi looduse organiseeritud toimimiste kohta.

I. Kui meid huvitab ainult aruka Looja olemasolu, siis ebatäiuslikkus ei loe. Kui jutt on meistri oskustest või valmistamise osavusest, siis me peame saama viidata materjali vastupanule ja ebatäiuslikkusele, mis teeb teostuse ülesaamatult raskeks, või näitama sama käega tehtud täiuslikke eksemplare. See aga, kas meister on olemas ehk kas meil on tegu teosega, on teine küsimus. Sama lugu on looduse teoste puhul. Kui jutt on Looja olemasolust, siis ebatäiuslikkus ei loe, küll aga loeb, kui jutt on Looja atribuutidest, siis aga tuleb arvesse võtta tõendid Looja oskustest, väest ja headusest teistel juhtumitel, mis oma tugevuse, arvu ja mitmekesisusega kaaluvad näivad puudujäägid sel määral üles, et me ei pea mõistlikuks panna neid Looja teadmiste või headuse puudujäägi arvele, vaid mingite teiste, kuigi meile tundmatute põhjuste arvele.

II. Taimedel ja loomadel võib olla osi, mille talitlus või kasulikkus on tundmatu. Näiteks kopsude puhul me teame kasulikkust, kuid ei tunne talitlust. Võib-olla on ka üksikuid näiteid, mille puhul mitte ainult talitlus on teadmata, vaid katsed paistavad näitavat, et see osa ei ole vajalik, või jätavad kahtluse, kuivõrd kasulik see on. Põrn on koertelt ilma märgatava kahjuta eemaldatud. Juhtumeid, kus me ei oska talitlust seletada, võib olla palju, sest need on proportsioonis meie teadmatusega. Teadmiste paranemine vähendab nende arvu. Nendega võrreldes on juhtumeid, kus mingi osa paistab olevat täiesti kasutu, väga vähe, ja neid pole korralikult uuritud. Igatahes aga ei tühista liigsed osad arutlust kasulike osade kohta, mille kasulikkust me teame.

III. Ateistid võivad vastu väita, et kõigel, mida me näeme, peab paratamatult olema mingi vorm, ja see võib sama hästi olla nende praegune vorm kui mis tahes teine. On aga absurdne öelda, et silma äärmine sobivus on õnnelik juhus kogu liigile ja valdavale osale liikidest ning see tuleb ainult sellest, et miski peab igal loomal nendes kohtades olema. See vastus ei rahulda meid. Selleks, et aru saada, kas mingi kasulik ehitus on juhuslik, tuleb alati arvutada tõenäosus. Kogu kogemus räägib selle vastu, et looduse praegune kuju oleks juhuslik. Inimese kehas võib juhus tekitada villi, tüüka, sünnimärgi, vistriku, kuid mitte kunagi silma, elutus aines kamaka, kivitüki, tilga, kuid mitte kunagi kella, teleskoobi ega organiseeritud keha. Niisugust asja pole kunagi nähtud.

IV. Ateist võib ka vastata, et silm ja iga organiseeritud keha, mida me näeme, kuuluvad lihtsalt nende olemise võimalike teisendite ja kombinatsioonide hulka, mida lõputu aeg on tekitanud. Praegune maailm on selle mitmekesisuse jäänus. Miljonid muud kehalised vormid on hävinud, sest nad ei olnud võimelised säilima või sugu jätkama. Ent me ei vaatle midagi niisugust: praegu ei ole sellised katsed käimas, uued olendite teisendid ei ole pidevalt tekkimas; pole ka näha, et kõik võimalikud kehaehitused oleks läbi proovitud, näiteks pole ükssarvikuid, näkineide, sülfe ega kentaure. Või kui väita, et nende elu või paljunemine poleks võimalik, võiks meil vähemalt olla rahvad, kellel pole sõrmeküüsi, kellel on rohkem või vähem kui kümme sõrme või varvast, kellel on üks silm, üks kõrv, üks ninasõõre või puudub haistmismeel. Miks oleksid need pidanud kaduma, kuigi nende elu oleks võinud olla vähem mugav ja vähem nauditav? Pealegi, organiseeritud substantside jaotus loomadeks ja taimedeks ja nende jaotus perekondadeks ja liikideks, mis ei ole meelevaldne, vaid põhineb looduses valitseval korral, tundub olevat vastuolus oletusega, et praegune maailm on olevate piiramatu, plaanitu mitmekesisuse jäänused. Sellist hüpoteesi ei aktsepteeriks masinate puhul keegi.

V. Mõnikord väidetakse loomade leiutatuse ning konstruktsiooni ja konstrueeriva Looja tõestuse vastu, et osad ei olnud kasutamiseks ette nähtud, vaid kasutamine kasvas osadest välja. Näiteks puusepp hõõrub mahagoni kalanahaga, aga liiga palju oleks väita, et kala nahk tehti karedaks ja teraliseks selleks, et puusepad saaksid puitu poleerida. Sellepärast see eristus on arusaadav. Aga looduses on sellele väga vähe kohta. See oleks sama hea kui öelda, et kõik puusepa tööriistad on juhusliku kujuga substantsid, mille ta on üles korjanud ning mida ta on kasutama hakanud. Ja kui püüda seda lahendust rakendada loomade nendele osadele, mille tegevus ei sõltu looma tahtest, on see veel ilmsemalt absurdne. Kas saab uskuda, et silm moodustus nägemist silmas pidamata ja loom ise sai aru, et see oleks talle kasulik ning võttis selle nägemiselundina kasutusele? Meeleelundite kasutamise moodustab mulje, mille objektid jätavad. Loom on mulje all passiivne. Ta saab objekte meeltele eksponeerida ja objekte valida, kuid tal pole võimu või on väga vähe võimu mulje enese üle. On ka väga palju loomade kehaosi, mis paistavad looma tahtest rohkem sõltuvat, kuid see lahendus on nende puhul sama mitterahuldav. Kas näiteks inimese hambad on tehtud närimiseks, jalad kõndimiseks, käed hoidmiseks või need asjad olid juba inimese valduses ja tema enda leidlikkus ütles talle, et need on niimoodi kasutatavad, kuigi need polnud selleks mõeldud? Siiski tundub, et mõnikord määrab kehaehitus looma harjumused ning eluviisi valiku, ja siis saaks öelda, et kasutamine tekib osast. Ent kõigil sellistel juhtudel võib vastata, et kehaehitus määrab looma harjumustele, mis on talle kasulikud, ja see ei oleks nii, kui erinevad kehaehitused ei oleks kooskõlalises ja leiutatud suhtes substantsidega, mis looma ümbritsevad. Muidu need oleksid võimed ilma objektideta, ilma rakenduseta. Rähni noka, keele ja küüniste ehitus määrab ta toituma puukoore all olevatest putukatest, kuid mis tal sellest kasu oleks, kui poleks puid ega putukaid nende koore all? Kui võimed oleksid loomadel juhuslikult, sõltumatult objektidest, mis neid ümbritsevad, poleks neist niisugust kasu, mida me näeme, ja kui see sõltuvus on, siis on kavatsus. Ja taimede puhul on see lahendus täiesti kõlbmatu, sest taimedel pole tahet.

VI. Mõned teised on seostanud kõik looduse korra printsiibiga. Korra printsiip on sõna, kuid pole öeldud, mida muud selle all mõeldakse kui arukat Loojat, ja kui selgitust ei ole, siis on lihtsalt põhjendi asemel sõna, põhjuse asemel nimi. Kord on lihtsalt vahendi kohandatus eesmärgiga; sellepärast saab "korra printsiip" tähistada ainult vaimu ja kavatsust, mis vahendit eesmärgiga kohandab. Või kui seda saaks mingis muus tähenduses selgitada, kas siis on mõni kogemus või analoogia, millele toetuda? Kas korra printsiip on tekitanud näiteks mõne kella? Ja miks ta ei võiks tekitada kella, kui ta tekitab silma? Pealegi, pimedalt ja valikuta toimivale korraprintsiibile räägib vastu tähelepanek, et niisugune kord ei ole universaalne, nagu ta peaks olema, kui ta lähtub püsivast ja paratamatust printsiibist. Me leiame korra sealt, kus seda on tarvis, ega leia seda sealt, kus see oleks kasutu. Silma ehituses on ülitäpne kord. Kaljude ja mägede kujus, mandrite ja saarte rannajoontes, lahtede ja neemede kujus pole näha mingit korda, sest see oleks olnud ülearune.

VII. Vastuväiteks on toodud ka seda, et me ei tunne loodust või õigemini meie teadmised sellest on puudulikud. Ent arusaamise tõeline meelekindlus seisneb selles, et me ei lase sellel, mida me ei tea, olla häiritud sellest, mida me ei tea. Kui me näeme kasulikku eesmärki ja sellele kohast vahendit, siis sellest piisab järelduse tegemiseks. Kui näiteks on selge, et nägemine on loomale kasulik ning silma kohandatus nägemiseks on ilmne ja kindel, kas loeb järelduse jaoks see, et me ei oska seletada põrna kasulikkust?

Peatükk VI. Argument on kumulatiivne

Isegi kui muud näidet poleks peale silma, oleks see näide piisav, et toetada järeldust, et arukas Looja on tarvilik. Silma ei seletaks ükski teine oletus, mis poleks vastuolus kõigi teadmisprintsiipidega, mis meil on ja mille järgi me kogemuse põhjal asjade tõesuse ja vääruse üle otsustame. Silma konstrueeritus ja kasulikkus on nii ilmne, et ei saa olla mingit kahtlust. Kui ka teisi looduse osi ei saaks uurida või me leiaksime nendest ainult korratust, ei kõigutaks see silma näite kehtivust. Kui ka maailmas oleks ainult üks kell, poleks vähem selge, et sellel on olnud tegija. Meie tõestus on niisugune, et selle annab sõltumatult iga näide, ja iga ümberlükkamine puudutab ainult ühte näidet. Argument on täiesti kumulatiivne. Tegu ei ole järeldusahelaga, milles ühe lüli kummutamine lõhub kogu ahela.

Peatükk VII. Loomade ja taimede mehaanilistest ja mittemehaanilistest osadest ja talitlustest

Kõik taimede ja loomade osad pärinevad leiutavalt vaimult ja on konstrueeritud nende eesmärki ja otstarvet silmas pidades seaduste järgi, millele allub selle osa substants või tegevus, ja iga osa täidab oma otstarvet nende seaduste järgi toimides. Aga neid seadusi ei ole kõikidel juhtudel ühtviisi hästi mõistetud, st need ei ilmne sama hästi lihtsamates protsessides ja masinates. Sellepärast me eristame loomadel ja taimedel mehaanilisi ja teisi osi. Näiteks me ei tea, miks lihased liiguvad ja mis on nende substants. Ent kiudude ja lihaste asend lihasjõu rakendamiseks on mehaaniline nagu marionettnukkude puhul. Närvimõju, mis lihast liikuma paneb, ei ole mehaaniline. See ei tee kaheldavaks meie tähelepanekuid lihaste liikumise kohta: lihastes toimub mehaaniline mõju, nende kasulikkus on mitmekesine ja iga lihas on oma otstarbeks targalt kohandatud. See, et loom on masin, ei ole korrektselt tõene ega täiesti väär. Eristus mehaanilise ja mittemehaanilise vahel näitab, kus see võrdlus töötab, kus mitte. Teadmatus mittemehaanilise osas ei mõjuta meie teadmist mehaanilise kohta. Loomades on olemas samasugune mehhanism nagu inimeste tehtud masinates, see mehhanism on arusaadav ja kindel ning näitab kavatsetust ja leiutatust.

Kuigi meie keemia on ebatäiuslik, saab rääkida ka loomse looduse keemilisest imest, kuigi maomahla koostis ja toime pole teada ja seni pole sellel inimeste tehtud analoogi. Näärmete ja erituselundite tööpõhimõte pole teada, kuid me näeme nende kasulikkust ja sobivat ehitust. Olukord on samasugune nagu asjatundmatu vaataja puhul, kes jälgib keerulise masina kõrval ja jälgib selle tööd, kuid ei näe, mis selle sees toimub, ja kui näekski, siis ei saa aru. Masinasse pandud materjali ja töö tulemuse nägemisest piisab tal, et otsustada masina konstrueerituse, kavandatuse ja leiutatuse üle.

Ekslik on arvata, et loodusnähtustest lähtuvate arutluste järelduste kindlust mõjutab proportsionaalselt meie teadmiste puudulikkus, sest paljudel juhtudel ei mõjuta. Looma osasid saab liigitada selle järgi, kui täpselt neid saab võrrelda inimeste tehtud asjadega. Kuigi mehaanilised osad on looduses tõenäoliselt kõige vähem peened, saab konstrueeritust nende põhjal kõige paremini tõestada.

Peatükk VIII. Mehaanilisest korrastatusest inimese ehituses

Sellepärast võtame mõned näited mehaaniliste osade seast (luud).

Peatükk IX. Lihastest

Vaatame lihaste paigutuse ja töö mehaanilisi aspekte (kõrvalepõikega suu ehitusse ja talitlusse).

Peatükk X. Loomade soontest

Veresoontest, südamest ja seedeelunditest.

Me vaatlesime luid, lihaseid ja sooni eraldi, kuid Looja tarkus nähtub sellest, kuidas need töötavad koos, teenivad üksteist ja sõltuvad üksteisest, sellest, kuidas need annavad panise ühtse tagajärje heaks. On öeldud, et inimene ei saa kätt pea juurde tõsta, leidmata piisavalt tõendeid Jumala olemasolu kohta. Tõepoolest, tasub ainult mõelda, kui palju (tuntud ja tundmatuid) asju on selleks tarvis.

Peatükk XI. Looma ehitusest vaadelduna massina

Looma kehas on koos palju instrumente, sageli väga väikeses ruumis nagu kanaarilinnul.

I. Inimese keha kui kokkupandud terviku ehituses on kolm omadust, mis Paleyle on ammu tundunud väga tähelepaneliku ja konstruktsiooni tõendid.

1. Esimene on sama looma kahe poole täpne vastavus; see nõuab tegijalt suurt tähelepanelikkust. Selle teevad märkimisväärseks kolm kaalutlust. Esiteks, jäsemetel eraldi võetuna säärast sümmeetriat ei ole ja kõik elundid ei ole paarilised, nii et sümmeetria ei ole paratamatu. Sümmeetria on seal, kus see on ilus ja kasulik, ja seda pole seal, kus see oleks ilu ja kasulikkuse vastane.

2. Kehaõõned on väliselt samasugused nagu teisel kehapoolel, kuid nende sisul seda sümmeetriat ei ole. Nii et väline proportsioon ei teki sisu kuju või surve ühesugususest. Mis see siis muud on kui kavatsuslik ebavõrdsuse korrektsioon?

3. Soonte seesmine ebavõrdsus on niisugune, et vastavatel kehaosadel ei oleks ebavõrdsust. Parem käsi on vasakuga täpses vastavuses, kuid vastavad arteriharud ei lähtu tüvest ühtemoodi. Väga võimalik, et see on kompenseeriv leiutis.

II. Kehas toimuvad korraga paljud talitlused ja kehaasendi muutumine ei sega neid. Elundid on üllavalt hästi kokku pakitud, nii et üks kehaosa ei kahjustaks teist. Eriti üllatav on viis, kuidas sooled on kaitstud soolekinnisti abil.

III. Kolmas loomavormide üldine omadus on ilu. Mõned tarbetud asjad, nagu näiteks vikerkesta värvid, on võib-olla ainult ilu jaoks. On vastu väidetud, et ilu ei ole, vaid kõike kasulikku ja tuttavat peetakse ilusaks ning et asjad paistavad ilusad ainult koos nende omadustega. Meie arusaama ilust saavad muuta harjumus, mood, kasu või naudingu kogemus, ja sellepärast on küsitud, kas mitte ilu alati ei tulegi nendest. Tundub siiski, et ei saa eitada ilu tajumise loomupärast võimet, sest ka kõige tunnustatumalt iseseisvaid printsiipe saab samamoodi mõjutada. Teistel meeltel peale nägemise kaasneb aistinguga meeldivus või ebameeldivus, mida harjumus võib küll mõjutada (see võimaldab meil paljude paratamatustega leppida), aga kas mitte meeldiva ja ebameeldiva erinevus ei põhine meelel enesel? Väga tõenäoliselt käib ka silma kohta see, et talle on loomuomane saada mõnedest muljetest naidingut, teistest valu. Paley ei tea, kas argument, mis väidab, et ilu on lõpp-põhjus, põhineb sellel mööndusel. Igal juhul on meil ilumeel olemas. Asjad ei ole ilumeelele ükskõiksed, vaid mõned on sellele meeldivad, mõned ebameeldivad. Kindlasti ei ole tegu harjumuse mõjuga, sest kõige meeldivamad objektid on sageli kõige meeldivamad ja paljud väga tavalised on endiselt ebameeldivad. Harjumus saab neid ainult talutavaks muuta. Nii et kui ilumeel on omandatud, on selle tekitanud välisobjektide arvukad ja keerukad mõjud meeltele ja vaimu mõjud aistingutele. Selleks, et objekt oleks meeldiv, peab tal olema mingi sümmeetria ning seda ongi loomade ja taimede välimuse puhul arvesse võetud.

IV. Loomade välimus sõltub peamiselt nahast ja katetest, ja see kehaosa on võib-olla kõigil loomadel kõige kaunistatum ja ebapuhtusest vabam. Naha puhul on veel tähtsam see, et ta varjab, muidu vaatepilt hirmutaks meid.

V. Huvitav on ka seismise võime, tasakaalu hoidmine. Inimesekujuline kuju ei seisaks poolt tundigi püsti.

VI. Paley ei oska ilma kavandatuseta seletada "katkestatud analoogiaid", kriitilisi kõrvalekaldeid.

1. Kõik luud peale hammaste on kaetud luuümbrisega. Hammastel asendab seda hambavaap. Luuümbris on nii tundlik, et hamba peal oleks see valus.

2. Sõrmedel ja varvastel on naha asemel küüned. Need on nii täpselt kujundatud, et kui reegel oleks paratamatu (kavandamisest sõltumatud põhjused) või kõrvalekalle juhuslik, siis see nii ei oleks. Esimene ei seletaks kõrvalekallet teatud kindlates kohtades. Ja juhusliku kõrvalekalde korral leiduks seda mujalgi kehal.

3. Kõik suured kehaõõned peale koljuõõne on ümbritsetud membraaniga. Miks aju sellega ei rahuldu? Paley näeb erinevuse põhjust ainult lõpp-põhjuses. Aju on nii tähtis ja õrn, et on tarvis tahket katet. Kui anatoom vastab, et see kate jätkub ka seljaaju kohal, siis see ainult tugevdab argumenti. Kui ta lisab, et ka rinda tugevdavad luud, siis Paley vastab, et ta oleks ka ise seda näidet kasutanud, kui roietel ei oleks ka liikumise otstarve. Erinevalt teistest kehaõõntest kaitseb koljuõõnt täielik luust kate, mis on mõeldud ainult kaitseks. See, et kolju järgib aju kuju, hoiab aju paigal ja kaitseb seda põrutuse eest.

Peatükk XII. Võrdlev anatoomia

Kui me leiame, et järgitakse mingit üldist plaani, kuid igal juhtumil vastavalt selle juhtumi nõudmistele, siis on meil tugevaimad võimalikud tõendid intellektist ja kavandatusest, ja need välistavad kõige täielikumalt mis tahes muu hüpoteesi. Kui üldine plaan tuleneks mingist kindlast paratamatusest asjade loomuses, kuidas see siis sobitaks end erisugustele vajadustele? Palju sellest arutlusest on rakendatav võrdlevale anatoomiale. Suured maismaaloomad on paljus nii sarnased, et neil peab olema ühine päritolu põhjus. Väiksematel ja teiste keskkondade loomadel on sarnasus kaugem ja ähmasus, kuid siiski on ühine plaan variatsioonidega konkreetsete juhtude puhuks.

Peatükk XIII. Erilised organiseeritused

Siinsed näited võiksid minna võrdleva anatoomia alla, aga siin pole midagi võrrelda, sest need on ainulaadsed näited.

Peatükk XIV. Ettevaatavad leiutised

Vaevalt on kavandatusele omasemat tunnust ja kindlamat tõendit kui ette varustatud asjadega, mida läheb tarvis alles palju hiljem, sest see eeldab tuleviku kontempleerimist, mida teeb ainult intellekt.

I. Inimese hambad kujunevad igemetes ja jäävad sinna pidama, kuni imetamine on lõppenud. Kusjuures hambad on puudulikud, kuigi teised suu osad on täielikud ning nende kasutamine algab kohe. Seevastu väljahautud põrnikal arenevad hambad välja esimestena.

II. Piim tuleb siis, kui seda tarvis on.