Narva pealetung
Narva pealetung oli Punaarmee Leningradi rinde pealetungioperatsioon 1944. aasta juulis Narva jõe joonel, mille tulemusel tõrjuti Saksa väed Narva jõe joonelt Tannenbergi liini kaitseliinile Sinimägedes ja hõivati Narva linn ja Narva piirkond.
| Narva pealetung | |||
|---|---|---|---|
|
Osa Teise maailmasõja Idarinde sõjategevusest Eestis 1944. aastal | |||
 | |||
| Toimumisaeg | 24. juuli 1944 – 30. juuli 1944 | ||
| Toimumiskoht | Narva, Ida-Virumaa | ||
| Tulemus | Saksa vägede taganemine Tannenbergi kaitseliinile | ||
| Territoriaalsed muudatused | Narva piirkonna langemine Nõukogude valdusse | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Väeüksused | |||
.svg){kind=small}
Idarinde 2. Balti rinde väed alustasid pealetungioperatsioon Bagration pealetungi Lätis löögiga Dünaburgi suunas. Lahingutegevus Põhja-Läti aladel mõjutasid Narva rinnet oluliselt, Narva rinde püsimine sõltus lahingutegevuse arengust Pihkva ning hiljem Lõuna-Eesti aladel. Põhjasuunaline löök Tartu piirkonnast tinginuks Narva rinde kokkuvarisemise ja ohu likvideerimiseks lõunas eraldas Armeegrupp Narwa väeüksusi. Vägede äratõmbamise tõttu Narva piirkonnast tuli aga vähendada Narva rindelõigu pikkust. Rindejoone viimine Sinimägede positsioonile vähendanuks rinnet 20 km võrra.
Rindejoone lühendamise otstarbel jättis III Germaani Soomuskorpus 2. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit Narvast läänes, nn Tannenbergi liinil. Saksa väeosad paiknesid Narva–Tallinna maanteega risti üle maantee Mummassaare–Sooküla–Metsküla–Putki joonele.
Auvere lahingud muuda
25. juulil 1944 kell 5 hommikul alustasid marssal Leonid Govorovi juhitavad Leningradi rinde väed – 8. armee Auvere platsdarmilt ja positsioonidelt Narva jõest lõuna poolt pärast tunniajast turmtuld Auvere – Sirgala ruumis pealetungi väegrupi Narva Eesti 20. Eesti SS-diviisi 45. rügemendi ja Saksa 11. jalaväediviisi 44. jalaväerügementide, Kauschi lahinggrupi positsioonidele. Kell 10 murdsid vastase üksused Eesti väeosade positsioonidesse Auverest lõunas.
Pikemalt artiklis Auvere lahingud
Saavutamata edu Auvere juures, asus Punaarmee 2. löögiarmee ründama Narva jõe ääres, Narvast põhja pool Vaasas, Riigikülas ja Narva-Jõesuus, Narva-Jõesuu-Narva joonelt.
Riigiküla lahingud muuda
Tule-ettevalmistuse käigus andis Nõukogude suurtükivägi 20. Eesti Relva-SS diviisi 46. rügemendi kaitsepositsioonide pihta raske tulelöögi, hävitades suurema osa kaitserajatistest ning läbimurdelõiku kaitsnud üksustest. 2. löögiarmee 131. laskurdiviisi ja 191. laskurdiviisi väeosad ületasid Kudruküla juures Narva jõest põhja pool Narva linna. 20. SS-relvagrenaderidiviisi staap teatas, et vastane tungis kokku kolme pataljoniga Vaasa all ja mõlemal pool Riigiküla üle Narva jõe. Rünnaku käigus murti läbi 46. rügemendi III pataljoni lõigust (pärast suurtükitule ettevalmistust oli III pataljonis rivis umbes 100 meest).
Punaarmee asus kohe Vaasas silda ehitama. Nõukogude väe poolt kestis jõe ületamine kümme minutit. Esimese kahe tunni jooksul toodi üle jõe ka väikesekaliibrilised suurtükid. Nelja tunni pärast suudeti valmis saada esimene pontoonsild, mis võimaldas üle tuua keskmise kaliibriga ja tankitõrjesuurtükke.[1] Õhtuks suudeti alustada raskemate suurtükkide ja tankide üle Narva jõe toomist.[2] Lõunaks jõuti Tallinna–Narva maanteeni Peeterristi ja Puhkova juures kus Saksa väed nad peatuma sundisid.[3] Sissemurre riivistati 4. SS-vabatahtlike soomusgrenaderide brigaadi Nederland abiga Auga-Puhkova joonel (Soome lahe rannalt Narva–Tallinna maanteeni). Punaarmee kandis raskeid kaotusi ning oleks piisanud ühest pataljonist, et see veel 25. juulil üle Narva jõe tagasi tõrjuda kuid diviisi staap oli juba otsustanud eemalduda uuele joonele.[4]
Riigiküla piirkonnas jõe ületanud 191. LD väeosad jõudsid 25. juunil 24:00 Tallinna-Narva maantee äärde ja vallutasid Olgina ning Pähklimäe külad ning jõudsid 26. juulil Saksa vägede poolt mahajäetud Narva lääneservale. III SS-soomuskorpuse üksused alustasid taganemist Sinimägedesse. Läbimurre peatati 46. rügemendi II pataljoni poolt major Friedrich Kure juhtimisel. 25. juulil saabus Narva rindele 6. SS-ründebrigaadi Langemarck üks pataljon.
Narva jõe ülemjooksul muuda
25. juulil 1944 võttis 300. eriotstarbeline diviisi staap üle rindelõigu Narva jõe ülemjooksul Peipsi järvest kuni Auvereni, ta vahetas välja varem seal kaitsel olnud XXXXIII armeekorpuse (mis oli kevadel omakorda välja vahetanud rindelõigu eest vastutanud XXVI armeekorpuse). 300. eriotstarbelisele diviisi staabile allutati peale 2., 3., 4. ja 6. piirikaitserügemendi ka kolm eesti politseipataljoni, mõned väiksemad Saksa üksused ja suurtükiüksused, sealhulgas mõned 20. Eesti SS-diviisi patareid. Puhatu soos Krivasoo ja Uusna küla vahel ja Permisküla all asus kaitsel 4. Eesti Piirikaitserügement, 6. Eesti Piirikaitserügemendi 2. pataljon asus kaitsel Narva jões asunud Permisküla saarel.
3. Eesti Piirikaitserügement, mis seni kaitses laia rinnet Vasknarva rajoonis, sai kitsama kaitselõigu Peipsi järve kirdekaldal Smolnitsa külast kuni Narva jõe läänekaldal oleva Eesti-Perevoloka (Djuk-Perevoloka) külani. Eesti-Perevoloka külast kuni Karjati külani, Permisküla ja Permisküla saar Narva jões kaasa arvatud, oli kaitsel 6. Eesti Piirikaitserügement, 288. Eesti politseipataljon Karjatist kuni Kuningakülani. Kuningakülast kuni Poruni jõeni (Poruni jõgi suubub Narva jõkke u 4 km Gorodenkost põhja pool) oli kaitsele paigutatud 4. Eesti Piirikaitserügement. Poruni jõge mööda pöördus rinne Narva jõelt Puhatu soosse. Poruni jõe suudmest algas 2. Eesti Piirikaitserügemendi kaitselõik ja kulges kaares põhja poole Putki küla suunas ning lõppes umbes Putki ja Poruni jõe vahemaa keskel. Sealt edasi olid rindel Saksa üksused[6].
Taandumine Tannenbergi liinile muuda
25. juuli varahommikul lasti õhku Narva sild, 25. juuli õhtu eel alustatigi Nederlandi SS-tankibrigaadi üksuste väljaviimist Narvast. 26. juuli hommikuks taandus III SS-soomuskorpus: 20. Eesti SS-diviis, Nordlandi diviis ja Nederlandi 49. SS-rügement De Ruyter Tannenbergi liinile Vaivara Sinimägedes. Ööl vastu 26. juulit ületas Punaarmee 16. kindlustatud rajooni võitlejate esimene rühm Narva jõe Hermanni kindluse juures. Umbes samal ajal alustati Punaarmee dessandiga Kreenholmi saarelt, mis oli hõivatud juba 25. juuli päeval. 26. ja 27. juulil jätkasid Punaarmee üksused pealetungi kuni jõudsid Mummassaare-Tambi-Kirikuküla joonele, kus kohtasid Saksa vägede organiseeritud vastupanu. 27. juulil saabus Narva rindele ka 5. SS-ründebrigaadi Wallonien üks pataljon. 27. juulil olid 2. löögiarmee üksused sunnitud peatuma Mummassaare-Lastekoloonia joonel, ka 8. armee ründetegevus rauges.
48. rügemendi General Seyffardt purustamine muuda
25. juulil 17.00 sai käsu alustada taandumist alates kella 18.00-st 4. SS-vabatahtlike soomusgrenaderide brigaad Nederlandi 48. SS-vabatahtlike soomusgrenaderide rügement General Seyffardt, mis oli paiknenud Jaanilinna sillapeal.[4] Rügemendiülem Richard Benner jättis käsu täitmata, põhjendades, et ta ei suuda tõmmata selle ajaga rindelt ära raskerelvi. Taandumistee valiku jättis diviisikomandör Jürgen Wagner rügemendiülema otsustada. Kuigi Benner oli saatnud Tallinna–Narva maanteed vastasest lahti hoidma ühe oma pataljoni, otsustas ta kasutada teist taganemisteed, mis oli aga palju viletsam. Ilmselt arvas rügemendiülem, et vastane on maantee juba läbi lõiganud. Tegelikult hoidsid oma üksused teda oodates teed lahti ning taandusid alles pärast kella kahte öösel.[4] Suurtükid taandusid kella 22.00-ks, 48. rügement alustas taganemist kell 01.00, oodates Narva jõe idakaldal järgi tunde hilinenud kompaniid[7]. Rügemendiülem otsustas lasta oma meestel kell viis hommikul tunnikese puhata. Sellise otsusega ei olnud nõus kogenumad kaasvõitlejad.[4] Ka oli katkenud raadioside. Bennerit usaldas armeegrupi juhtkond, kes veel 26. juuli hommikul mitte millegi pärast muret ei tundnud.[7][4] Muretsema hakkas diviisiülem, saates kadunud rügementi otsima luureüksused ning rünnakkahurid, mis aga kohe sattusid kokku ülekaalukate Punaarmee üksustega, kes pärast väikest lahingut Saksa väed taganema sundisid. Samal ajal oli Punaarmee 8. armee väeosad Krivasoo kotist jõudnud mereni ning valitses täielikult õhuruumi.[4] Benner otsustas muuta eemaldumisteed ning liikuda Tallinna–Narva maanteele. Kell kaheksa hommikul sattus 48. rügement Repniku küla lähedal Punaarmee 120. laskurdiviisi ja 109. laskurkorpuse üksustega lahingkontakti. Eemal kuuldi ka teisi Saksa üksusi, kes pidasid Punaarmeega lahingut kuid Benner otsustas nendeni läbimurdmise asemel liikuda jälle lõunasse ja sealt läände. Sealne maastik oli aga soine ja rügement oli sunnitud liikuma vastase pidevate rünnakute all. Lõunaks oli üksus nii kurnatud, et õhiti tankitõrjekahurid ja jäeti maha ka muu rasketehnika. Päästvast Tannenbergi liinist lahutasid rügementi vaid loetud kilomeetrid kuid üksus oli juba sisse piiratud.[4] Maad hakkas võtma meeleheide ja osa ohvitseridest sooritas enesetapu. 26. juulil kell 17.30 alanud 48. rügemendi läbimurdekatse kukkus läbi. Rügemendiülem hukkus kohe rünnaku alguses. Rügement lagunes laiali väikesteks gruppideks ning Sinimägedesse jõudis vaid umbes 20% allüksusest.[3] Punaarmee andmetel langes umbes 580 48. rügemendi General Seyffardti võitlejat ning 120 langes vangi.
Samuti hukkus taganemisel Nederlandi brigaadi väiksem luureüksus, mis jäi vastase piiramisrõngasse.
Sinimägede lahing muuda
- Pikemalt artiklis Sinimägede lahing
Lahingud Auvere ruumis muuda
Lahingute ajal Sinimägedes idasuunalt jätkas Punaarmee rünnakut ka 2. eesti piirikaitserügemendi positsioonidele Narva jõel. 29. juulil alustas Punaarmee pärast ettevalmistavat suurtükilööki, tankide toetusel uut pealetungi nii 11. jalaväediviisi lõigus Auvere tugialalt, samaaegsete rünnakutega ka Sinimägedel. 2. augustil oli Punaarmee rünnakute raskuspunkt taas 11. jalaväediviisi lõigus ja 2. piirikaitserügemendi kaitsepositsioonide vastu. 2. piirikaitserügement oli 2. augusti õhtuks kaotanud 50% võitlusvõimest. 2. augustil ründas Punaarmee Auvere tugialalt 11. jalaväediviisi ja 300. eriotstarbelise diviisi positsioonide puutepunktis kuni kuue polgu tugevuste jõududega. Punaarmee üksuste läbimurre õnnestus ning vasturünnakule saadeti 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi üksused ja Võitlusgrupp Riipalu Harald Riipalu juhtimisel (45. rügemendi I pataljon, 20. füsiljeepataljon, korvetikapten Malchowi mereväepataljon ja 113. julgestusrügement). Punaarmee rünnak peatati, kuid Punaarmee liikus Auvere tugialal edasi seitse kilomeetrit.
3. augustil jätkas Punaarmee pealetungi kogu III SS-soomuskorpuse rindel, rünnaku raskuspunktid olid Sinimägedel Nordlandi lõigus ja 11. jalaväediviisi lõigus Auvere tugiala vastas, kuid Punaarmee rünnakud tõrjuti. 11. augustil tungis Punaarmee 300. eriotstarbelise diviisi lõigus Permisküla saarele, purustas seal[8] asunud 6. eesti piirikaitserügemendi III pataljoni ja rajas Narva jõe läänekaldal sillapea, mis õhtuks purustati, kuid Permisküla saar jäi Punaarmee kätte.
Rinne püsis Sinimägedes kuni 1944. aasta septembri teise pooleni, kui Eesti Saksa vägede evakueerimisel maha jäeti.
- Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944)#Taandumine Narva alt
Viited muuda
- ↑ Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Ilmasõjas. Tallinn. 1977.
- ↑ F.I.Paulman (1980). "Natšalo osvoboždenia Sovetskoi Estonii". Ot Narvõ do Sõrve (Russian). Tallinn: Eesti Raamat. Lk 7–119.
{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 3,0 3,1 Hanno Ojalo (2017). Sinimägede legend. Kuidas võitles Eesti diviis. Tallinn: Ammukaar.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis (Estonian). Tallinn: Varrak.
{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ "Monument "Tank T-34"". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. september 2020. Vaadatud 7. juunil 2020.
- ↑ H. Mengel. Suurim armastus II, lk. 62; A. Purre. Võitlused Eestis 1944. lk. 44.
- ↑ 7,0 7,1 Felix Steiner (1999). Relva-SS vabatahtlikud. Olion.
- ↑ KURB AASTAPÄEV: mis juhtus Permisküla saarel 11. juulil ja augustis 1944?, Õhtuleht, 11. juuli 2017.