Naomi Klein (sündinud 8. mail 1970) on Kanada publitsist ja aktivist, keda tuntakse ta poliitiliste analüüside ja globaliseerumise kriitika järgi.

Naomi Klein (2014)
Naomi Klein (2011)

Kleini kuulsaimad raamatud on rahvusvaheline bestseller "No Logo" ja neoliberalismi kriitika "The Shock Doctrine". Ajakiri The New Yorker on Kleini nimetanud "kõige nähtavamaks ja mõjukamaks ameerika vasakpoolseks – nagu Howard Zinn ja Noam Chomsky kolmkümmend aastat tagasi".[1]

Perekond muuda

Naomi Klein sündis Montréalis ja kasvas üles juudi perekonnas. Kleini rahuaktivistidest vanemad on ennast nimetanud hipideks.[2] Nad kolisid 1967. aastal protestiks Vietnami sõja vastu USA-st Montreali.[3] Kleini ema, dokumentalist Bonnie Sherr Kleini, tuntakse ta pornograafiavastase filmi "Not a Love Story" järgi. Kleini isa, Michael Klein, on arst ja kuulub aktivistidest arstide organisatsiooni Arstid ühiskondliku vastutuse eest (Physicians for Social Responsibility).

Kleini isapoolsed vanavanemad olid kommunistid, kes pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist pöördusid Nõukogude Liidu vastu; 1956. aastaks olid nad kommunismi-ideed hüljanud. 1942 vallandati Kleini Disney animaatorist vanaisa Phil pärast Disney animaatorite streigis osalemist. Edasi suundus ta tööle laevatehasesse. Kleini isa kasvas üles ühiskondliku õigluse ja rassilise võrdsuse ideede keskel, kuid on öelnud, et tema jaoks oli "raske ja hirmutav olla kommunistide laps".[1]

Kleini abikaasa Avi Lewis töötab teleajakirjaniku ja dokumentalistina. Ka tema pärineb aktivistide perest. Paari esimene laps, poeg Toma, sündis 13. juunil 2012.

Noorus muuda

Kleini teismeliseaastad möödusid suures osas kaubanduskeskustes, kus teda köitsid prestiižsed kaubamärgid.[4] Teismelisena tundus talle, et on "väga rõhuv, kui ema on avalikult feminist", ja teda ei huvitanud poliitika. Selle asemel võttis ta tarbijakultuuri täielikult omaks.

Ta on öelnud, et ta maailmavaade muutus kahe sündmuse tõttu. Kui ta 17-aastaselt ülikooli astuma valmistus, jäi tema ema insuldi tõttu invaliidiks. Naomi, ta isa ja vend hoolitsesid Bonnie eest nii haiglas kui kodus. See aasta koolist eemal õpetas talle, et ei maksa olla "selline jõmpsikas".[4] Järgmisel aastal, kui Klein õppis juba Toronto Ülikoolis, juhtus teine oluline sündmus: 1989 École Polytechnique’i massimõrv, kus üks Montreali noormees tappis naissoost tudengeid, et feminismi vastu sõdida (enne eneselt elu võtmist jõudis ta tappa 14 naist ja vigastada veel kümmet naist ja nelja meest). See sündmus äratas Kleinis feministi.[5]

Ülikooliajal toimetas ta üliõpilaslehte. Pärast kolmandat aastat Toronto Ülikoolis tuli ta ülikoolist ära, et minna tööle ajalehte Globe and Mail. Seejärel sai ta ajakirja This Magazine toimetajaks. 1995 naasis ta ülikooli kavatsusega kraad ära kaitsta, kuid lahkus taas enne lõpetamist, kuna leidis omale meelepärase ajakirjanduspraktika koha.

Põhilised teosed muuda

  • "No Logo" (2000) – raamat, millest sai paljude jaoks korporatsioonidekeskse globaliseerumise vastase liikumise manifest. Klein ründab seal brändidele orienteeritud tarbijakultuuri ja suurkorporatsioonide tegevust. Ta süüdistab mitut korporatsiooni selles, et nad ekspluateerivad kasumi nimel ja eetikale tähelepanu pööramata maailma vaeseimates piirkondades elavaid töötajaid. Klein kritiseeris Niket nii rängalt, et firma avaldas vastulause, kus süüdistused vaadati punktide kaupa läbi. Raamatust sai rahvusvaheline bestseller. Seda on müüdud üle miljoni eksemplari ja tõlgitud paljudesse keeltesse, sh eesti keelde.
  • "Fences and Windows: Dispatches from the Front Lines of the Globalization Debate" (2002) – globaliseerumisvastase liikumise nimel kirjutatud artiklite ja kõnede kogumik, mille tulud lähevad aktivismi toetamiseks.
  • "The Take" (2004) – koos abikaasa Avi Lewisega tehtud dokumentaalfilm Argentina tehasetöölistest, kes võtsid üle kinni pandud tehase, taastasid seal tootmise ja tegutsevad kollektiivina.
  • "The Shock Doctrine: The Rise of Disaster Capitalism" (2007) – rahvusvaheline bestseller, milles Klein kirjeldab, kuidas Nobeli majandusauhinna laureaadi Milton Friedmani ja Chicago koolkonna vaba turu ideed on eri maades (Pinocheti Tšiili, Poola, Jeltsini Venemaa, USA jne) tähtsaks saanud. Klein väidab, et mitmed poliitikad suruti kiirustades läbi samal ajal, kui nende maade inimesed olid loodusnähtuste, ühiskondlike kataklüsmide või sissetungide tekitatud hävingust šokis (nt Iraagis toimunud erastamised või USA-s orkaan Katrinale järgnenud New Orleansi koolide erastamine). Raamatu keskne tees on, et need, kes tahavad rakendada ebapopulaarseid vaba turu poliitikaid, teevad seda tihti kasutades ära suurte majanduslike, poliitiliste, sõjaliste või looduslike katastroofide tagajärgi. Klein väidab, et kui ühiskond kogeb suurt ’šokki’, võib seal kohata laialdast soovi näha kiiret ja otsustavat vastust, mis olukorda parandaks. See soov julge ja kohese tegutsemise järele võimaldab südametunnistuseta tegutsejail sisse viia poliitikaid, mis ületavad legitiimsuse piire. Raamatus väidetakse, et kui nõue kiiresti tegutseda tähendab, et tegevuse detailidele üksikasjalikku tähelepanu ei pöörata, siis just see on hetk, kui ebapopulaarseid ja asjasse mittepuutuvaid poliitikaid saab tahtlikult läbi suruda. Raamatus väidetakse, et neid šokke on mõnikord ka sihilikult esile kutsutud. Joseph Schumpeteri terminit laenates on "šokidoktriin" Kleini jaoks kapitalismi "loomingulise hävitamise" uusim faas.[6] Raamatu põhjal on tehtud ka lühifilm, mida saab vaadata YouTube'is.[7]
  • "This Changes Everything: Capitalism vs. The Climate" (2014) – keskkonnaprobleemide ja kapitalismi seostest rääkiv raamat. Kleini sõnul on tegu "kliimamuutustest rääkiva raamatuga inimestele, kes ei loe kliimamuutustest rääkivaid raamatuid".[8] Kuivõrd Kleini kohaselt ei ole kliimamuutuste põhjustajaks mitte süsinikuühendid, vaid kapitalism, tuleks kliimamuutustest tuleneva kriisiga hakkama saamise nimel praegust majandussüsteemi kardinaalselt muuta.[9] Klein suhtub skeptiliselt korporatsioonide toel tegutsevate mõttekodade välja pakutud "lahendustesse", mis korporatsioonidele jätkuvalt miljarditesse ulatuvaid kasumeid toodavad ja probleeme hullemaks muudavad. Ta ei poolda "plaaster-lahendusi" nagu kvoodimüügid või tehnoloogilisele innovatsioonile lootma jäämine. Kleini järgi tuleks teha lõpp turufundamentalismile. Ühiskonnaelu korraldamisel tuleks teha pikka perspektiivi arvestavaid plaane. Äri ajamine tuleks allutada rangetele reeglitele ja maksud peaksid tõusma. Tarbimist, rahvusvahelist kaubandust ja erainvesteeringuid tuleks vähendada, samas kui valitsussektor peaks suurendama kulutusi rohelise majanduse jaoks vajaliku taristu tarbeks. Olulisemad erastatud infrastruktuuriobjektid tuleks tuua tagasi avaliku sektori kontrolli alla. Suurenema peaks ka ümberjaotamine, et rohkem inimesi saaks elada jätkusuutlikult ja samas ainelisi muresid tundmata. Klein loodab, et kliimamuutus aktiveerib inimesi ühinema ja tekivad demokraatia laienemist ja ühiskonna ümberkorraldamist nõudvad ühiskondlikud liikumised. Inimesed peaksid planeedi huvides ka ise oma käitumist muutma ja vähem tarbima.[9] Raamatu põhjal valmib koostöös abikaasaga samanimeline dokumentaalfilm inimestele, kes raamatut ei loe.[8]
  • "No Is Not Enough: Resisting Trump's Shock Politics and Winning the World We Need" (2017)

Iraagi sõja kriitika muuda

Klein on kirjutanud mitmesugustel päevakajalistel teemadel nagu näiteks Iraagi sõda. 2004. aastal ajakirja Harper's Magazine septembrinumbris ilmunud artiklis väidab Klein, et vastupidi avalikule arvamusele oli Bushi administratsioonil selge plaan invasioonijärgse Iraagi jaoks – ehitada sinna igasuguste piiranguteta vabaturumajandus.[10] Ta kirjeldab plaane lubada välismaalastel Iraagist jõukust välja viia, ja meetodeid, mida nende plaanide elluviimiseks rakendati.[11] 2008. aasta film "War, Inc." on osaliselt inspireeritud Kleini artiklist "Baghdad Year Zero".[12]

Iisraeli kriitika muuda

Jaanuaris 2009 Gaza sõja ajal toetas Klein Iisraeli-vastast boikoti- ja sanktsioonikampaaniat (Boycott, Disinvestment and Sanctions kampaania, BDS kampaania) öeldes, et "parim strateegia lõpetamaks üha verisemat okupatsiooni on, et Iisrael saaks Lõuna-Aafrikas apartheidi lõpetanud ülemaailmse liikumisega sarnase liikumise sihtmärgiks".[13]

2009. aasta suvel, kui "Šokidoktriinist" avaldati heebreakeelne tõlge, külastas Klein Iisraeli, Jordani läänekallast ja Gazat, kombineerides raamatu reklaami Iisraeli-vastase boikotikampaaniaga. Intervjuus Iisraeli ajalehele Ha'aretz ütles ta, et tema jaoks pole oluline "mitte iisraellaste boikoteerimine, vaid Iisraeli ja konflikti normaliseerimise boikoteerimine".[14] Ramallah’s peetud kõnes vabandas Klein palestiinlaste ees, et ta boikotikampaaniaga varem ei liitunud.[15] Tema ütlusi, eriti "[Osad juudid] isegi arvavad, et meil on genotsiidi-sooritamise-eest karistamata-jäämise-kaart" kirjeldas ühe ajalehe Jerusalem Post kolumnist kui "vägivaldseid" ja "ebaeetilisi". Kleini ütlused olevat "perversne solvang, igivana stereotüüp, et juudid on loomuomaselt kurjad ja õelad".[16]

Keskkonnakaitse muuda

Klein kuulub kampaania 350.org juhtide hulka[17] ja võttis 2013. aastal osa nende investeerimise lõpetamist propageerivast Do the Math tuurist.[18]

Ta on julgustanud Occupy liikumist ühendama jõude keskkonnakaitse liikumisega öeldes, et finantskriisil ja kliimakriisil on ühine põhjus – korporatsioonide kammitsemata ahnus.[19]

2009. aastal osales ta Kopenhaageni kliimakonverentsil. Ta süüdistas Barack Obamat konverentsi ebaõnnestumises[20] ja ütles, et ta enda kodumaa Kanada on "kliima kurjategija".[21]

2. septembril 2011 Valge Maja ees toimunud Keystone XL naftatoru vastasel meeleavaldusel Klein arreteeriti.[22]

Pärast 2012. aasta orkaan Sandyt hoiatas Klein, et kliimakriis peidab endas suurt võimalust katastroofikapitalistide ja korporatsioonide jaoks, kes tahavad kriisist kasu lõigata. Samas võib kliimakriis olla ka "ajalooline hetk, mil juhatada sisse järgmine suur progressiivsete muutuste laine" või siis "inimeste šokk".[23]

Muu tegevus muuda

Klein kirjutab artikleid väljaannetele The Nation, In These Times, The Globe and Mail, This Magazine, Harper's Magazine ja The Guardian. 2005. aastal sai ta ajakirjade Prospect ja Foreign Policy ühiselt koostatud maailma intellektuaalide TOP100 välja selgitavas internetiküsitluses 11. koha.[24]

2010 osales ta G-20 Toronto tippkohtumise vastastel meeleavaldustel, mõistes hukka politsei jõukasutuse ja brutaalsuse.[25]

6. oktoobril 2011 rääkis ta Occupy Wall Street liikumises osalejaile, et protestiliikumine on "kõige olulisem asi maailmas"[26]

Eesti keeles muuda

  • "No logo : Sihikule on võetud brändihiiglased"; inglise keelest tõlkinud Marek Laane, 2003

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Larissa MacFarquhar. "Outside Agitator". The New Yorker. 08.12.2008.
  2. Klein, Naomi. No Logo (2000: Vintage Canada), pp. 143–4.
  3. "Video: Naomi Klein addresses the Department of Culture Town Hall". Department Of Culture. 04.09.2008.
  4. 4,0 4,1 Katharine Viner. "Hand-To-Brand-Combat: A Profile Of Naomi Klein" 23.09.2000. The Guardian.
  5. "Naomi Klein: The Montreal Massacre" Youtube.com.
  6. Alexander Cockburn. "On Naomi Klein's "The Shock Doctrine"". 22/23.09.2007.
  7. The Shock Doctrine 2009
  8. 8,0 8,1 Naomi Klein on This Changes Everything, Her New Book About Climate Change. Vogue. 26.08.2014.
  9. 9,0 9,1 5 Crucial Lessons for the Left from Naomi Klein's New Book. In These Times. 21.08.2014.
  10. Naomi Klein. "Baghdad year zero: Pillaging Iraq in pursuit of a neocon utopia" Harper's Magazine. September 2004.
  11. "Broadcast Exclusive: James Baker’s Double Life in Iraq: The Carlyle Group Stands to Make Killing on Iraqi Debt. Naomi Kleini intervjuu Amy Goodmaniga. Democracy Now!. 13.10.2004.
  12. Ryan Gilbey. "I'm basically a brand (article about John Cusack's career)". The Guardian. 31.08.2007.
  13. Naomi Klein. "Enough. It's time for a boycott". The Guardian. 10.01.2009.
  14. Naomi Klein. "Oppose the state, not the people" Ha'aretz. 01.07.2009.
  15. Naomi Klein. "Naomi Klein in Ramallah: I am ashamed that it took me this long" The Faster Times. 07.07.2009
  16. Noam Schimmel. "'The Jews' get-away-with-genocide-free-card'". Jerusalem Post. 18.07.2009.
  17. http://350.org/about/team/
  18. Naomi Klein does the math
  19. "Naomi Klein: Obama's Delay of Keystone XL Oil Pipeline Decision is Win for Environmentalists". Democracy Now! 11.11.2011.
  20. Naomi Klein. "Copenhagen's failure belongs to Obama". Guardian. 21.12.2009
  21. "Naomi Klein Implicates Corporate Climate Lobbyists at COP15". YouTube.
  22. "Naomi Klein arrested at D.C. pipeline protest". CBC News. 02.09.2011.
  23. 'Superstorm Sandy – a People's Shock?'. The Nation.
  24. "Intellectuals–the results". Prospect Magazine. 26.07.2008.
  25. "Video: Naomi Klein to police: "Don't play public relations, do your goddamned job!"". Rabble.ca ja Youtube.com. 28.07.2010.
  26. "Occupy Wall Street: The Most Important Thing in the World Now". The Nation. 06.10.2011.

Välislingid muuda