Nahkkilpkonn
Nahkkilpkonn (Dermochelys coriacea) on nahkkilpkonlaste sugukonda nahkkilpkonna perekonda kuuluv kilpkonn.[2]
| Nahkkilpkonn | |
|---|---|
.jpg) Nahkkilpkonn (Dermochelys coriacea) | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Roomajad Reptilia |
| Selts |
Kilpkonnalised Testudines |
| Sugukond |
Nahkkilpkonlased Dermochelyidae |
| Perekond |
Dermochelys Blainville, 1816 |
| Liik |
Nahkkilpkonn |
| Binaarne nimetus | |
|
Dermochelys coriacea Vandelli, 1761 | |
 Nahkkilpkonna levila | |
Nahkkilpkonn on puudukilbiliste alamseltsi ainus tänapäevane esindaja. Nähtavasti lahknes tema arengutee teistest kilpkonnadest juba triiases.[2]
Nahkkilpkonn on suurim kilpkonn. Tema luurüü võib kasvada 2 meetri pikkuseks ja mass ulatuda 600 kiloni. Pikkade lamedate eesloibade siruulatus küündib 3 meetrini.[2]
Nahkkilpkonna liha on söödav ja maitsev. Siiski on teada mõned mürgistuse juhud. Arvatavasti oli kilpkonn söönud mingeid mürgiseid loomi ja mürk oli tema ihusse imbunud. Inimesed söövad ka nahkkilpkonna mune, kui neid leiavad, aga tema pesa lahtikaevamist ei peeta praktiliseks, sest see asub nii sügaval.[2]
Nahkkilpkonna kilp ja nahk on rasvaga rikkalikult läbi imbunud. Inimesed tapavadki nahkkilpkonni rasva saamiseks. See sulatatakse välja ning kasutatakse näiteks paadilaudade liitekohtade määrimiseks. Rasvarohkus toob ebamugavusi muuseumidele, sest kui nahkkilpkonna nahk ja kilp ei ole vastavalt töödeldud, siis võib neist aastate kaupa rasva välja immitseda.[2]
Levik ja elupaik muuda
Nahkkilpkonnad on kõige laialdasema levikuga merikilpkonnad[3]. Neid võib leida troopilistest ookeanidest (Atlandi, India ja Vaikne ookean), kuid ka Vahemerest[4].
Välimus muuda
Nahkkilpkonn on ainus merikilpkonn, kellel on luise kilprüü asemel must või pruun nahkjas seljakilp[5]. Seljakilp on piklik ja painduv ning kolmnurkse kujuga. Heledad laigud katavad tervet keha.[4] Esiloivad on tagumistest pikemad ning neil puuduvad küünised ja soomused. Tagumised loivad on lühemad ning aerukujulised.[6] Nahkkilpkonnadel on õrnad, kuid teravate servadega lõuad ning nende suus ja kurgus on tahapoole suunatud ogad[3][6].
Kohastumused muuda
Nahkkilpkonnad suudavad tõsta ja säilitada oma kehatemperatuuri ka külmas vees tänu ainulaadsetele kohastumustele nagu suur keha, paks rasvakiht ning muutused ujumise aktiivsuses ja verevoolu kiiruses[7].
Eluviis muuda
Nahkkilpkonnad veedavad suurema osa oma elust meres ning ainult emasloomad naasevad tagasi rannale, et muneda[3]. Noored merikilpkonnad püsivad rannikuäärsetel aladel, troopilistes vetes, mis on soojemad kui 26 °C. Täiskasvanud on pelagiaalsed ning elavad ookeanis. Nahkkilpkonnad on võimelised elama vees, mille temperatuur on jahedam kui 10 °C.[8] Nahkkilpkonnad rändavad kõikidest merikilpkonnadest kõige pikemaid vahemaid oma pesitsuspaikade ja toitumispiirkondade vahel[7].
Toitumine muuda
Nahkkilpkonnade toidulaud koosneb väikese valgusisaldusega pehme kehaga olenditest, näiteks kalmaaridest ja meduusidest[8]. Meduusid moodustavad kõige suurema osa nende toidust, kuid nad söövad ka merevetikaid, kalu, koorikloomi ja muid mereselgrootuid[5].
Paljunemine muuda
Nahkkilpkonnad paarituvad meres ning seejärel naasevad emasloomad tagasi rannale, et muneda[7]. Leides sobiva koha, kaevab ta augu ning muneb 60–120 muna, katab need liivaga ning suundub tagasi vette. Pojad kooruvad umbes kahe kuu pärast. Kohe pärast koorumist liiguvad vast koorunud merre[5]. Ühe pesitsusperioodi jooksul võib emasloom muneda 4–5 korda ning ta naaseb iga 2–3 aasta tagant liivaranda, et muneda[8]. Nagu enamiku roomajate puhul, määrab ka nahkkilpkonnade soo temperatuur, kui pesas on soe, siis kooruvad emased, kui pesas on jahedam, siis kooruvad isased[5]. Ühest pesast võivad kooruda nii emas- kui ka isasloomad, kui pesa temperatuur on ligikaudu 29,5 °C[7].
Ohustatus muuda
Nahkkilpkonnade suurimaks ohuteguriks on inimtegevus[5]. Oletatakse, et umbes üks tuhandest nahkkilpkonnast jõuab täiskasvanuikka[7]. Nende mune korjatakse söögiks ning täiskasvanud merikilpkonnad võivad langeda salaküttide ohvriks. Koorunud merikilpkonnad võivad roomata valgustatud rannakuurordi poole ning liiguvad seetõttu hoopis merest kaugemale. Väga suur osa merikilpkonni hukkub ka kalurite võrkudesse takerdudes.[5] Suureks probleemiks on ka merereostus, sest merikilpkonnad peavad vette sattunud plasti meduusideks[6]. Ohuks on ka kliimamuutused, sest tormide sagenemine ning nende intensiivsuse suurenemine räsib pesitsuspaiku. Pesitsuspaigad on ohustatud ka meretaseme tõusu tõttu. Temperatuuri soojenemine mõjutab isas- ja emasloomade arvukust, soojenenud temperatuur viib isasloomade arvukuse vähenemiseni.[5]
Atlandi ookeanis elavate nahkkilpkonnade arvukus tundub olevat stabiilne või on isegi suurenemas, kuid Vaikse ookeani populatsioon on kiiresti vähenemas, munade korjamise, kalavõrkude ja rannaalade arendamise tõttu. Näiteks on selliste probleemide tõttu nahkkilpkonnad kadunud Malaisiast.[7]
Viited muuda
- ↑ Wallace, B.P., Tiwari, M. & Girondot, M. (2013). Dermochelys coriacea. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2013.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Loomade elu", 5. kd., lk. 144-145, tahvel 16
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Sea Turtle Conservancy. "Information About Sea Turtles: Leatherback Sea Turtle". Vaadatud 29.03.2020.
- ↑ 4,0 4,1 Department of Energy and Environmental Protection. "Leatherback Sea Turtle". Vaadatud 29.03.2020.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 The National Wildlife Federation. "Leatherback Sea Turtle". Vaadatud 29.03.2020.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 National Oceanic and Atmospheric Administration (NOAA). "Leatherback Turtle". Vaadatud 29.03.2020.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 National Geographic. "Leatherback Sea Turtle". Nationalgeographic.com. Vaadatud 29.03.2020.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 The World Wide Fund for Nature (WWF). "Leatherback turtle". Vaadatud 29.03.2020.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Nahkkilpkonn |