NSV Liidu naiste male meistrivõistlused
NSV Liidu naiste male meistrivõistlused (vene keeles Чемпионат СССР по шахматам среди женщин) olid Nõukogude Liidu naiste meistrivõistlused males. Meistrivõistluste finaalturniiri võitjast sai NSV Liidu naiste malemeister.
Enne teist maailmasõda korraldati viiel korral üleriigilised naiste meistrivõistlused (1927, 1931, 1935, 1936, 1937). Kolmel korral võitis Olga Rubtsova (1927, 1931, 1937). Pärast sõda toimusid 1945. aastast esivõistlused igal aastal kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni (1991).
Kokku toimus aastatel 1927–1991 51 meistrivõistluste turniiri, neist 9 (1951, 1954, 1957, 1960, 1963, 1966, 1969, 1972, 1975) olid ühtlasi FIDE tsooniturniirid, kust 3 paremat pääsesid võistlema maailmameistrivõistlustele.
Kolmedel meistrivõistlustel (1978, 1981, 1984) nimetati meistriks mõlemad esikohta jaganud maletajad, kuuel juhul selgitati meister järelmatši teel.
Enim kordi osalesid meistrivõistluste finaalis maletajad Valentina Borissenko (24 korda), Tatjana Zatulovskaja (23), Kira Zvorõkina (21) ja Olga Rubtsova (20).
Enim kordi meistriks tulnud maletajad muuda
- 5 – Valentina Borissenko, Nona Gaphrindašvili
- 4 – Olga Rubtsova, Nana Ioseliani
- 3 – Nana Alekhsandria, Jelizaveta Bõkova, Irina Levitina, Larissa Volpert, Kira Zvorõkina
- 2 – Anna Ahšarumova, Svetlana Matvejeva, Maaja Ranniku, Olga Semjonova-Tjan-Šanskaja
Leningradi maletaja Larissa Volpert, kes tuli kolmel korral Nõukogude Liidu malemeistriks (1954, 1958, 1959) ja viimati mängis finaalis 1964. aastal, kus jagas 2.–4. kohta –, asus 1977. aastal elama Tartusse, kus temast sai Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud.
Eesti maletajad NSV Liidu meistrivõistlustel muuda
- Salme Rootare pääses esimest korda meistrivõistluste finaali aastavahetusel 1947/1948, kus jagas turniiril 6.–7. kohta. Üldse kokku osales ta NSV Liidu meistrivõistlustel 13 korda. Tema parimad tulemused: 1952 4.–5., 1955 2.–4., 1957 3. ja 1959 2.–3. koht. 1957. aastal olid meistrivõistlused ühtlasi FIDE tsooniturniiriks. Kolme parema hulka tulemine tagas Rootarel edasipääsu maailmameistrivõistlustele (1959). Viimast korda esines Rootare NSV Liidu meistrivõistlustel 1967. aastal, kui 74 osavõtjaga turniiril mängiti Šveitsi süsteemis. Rootare saavutas seal 5.–10. koha jagamise.
- Urve Kure pääses 1964. aastal meistrivõistluste finaali, kus jäi 19. kohale (18. koha sai eksmaailmameister Olga Rubtsova). Ainsa oma võidu sel turniiril sai Kure Valentina Borissenko üle.
- Maaja Ranniku tuli 1963. ja 1967. aastal NSV Liidu meistriks. 1970. aastal jagas koos Alla Kušniriga esikohta. Nende omavaheline kuuepartiiline järelmatš meistri selgitamiseks jäi viiki 3:3. Alles lisapartii kaotus jättis Ranniku meistritiitlist ilma. 1963. aastal olid meistrivõistlused ühtlasi FIDE tsooniturniiriks. Kolme parema hulka tulemine tagas Rannikul edasipääsu maailmameistrivõistlustele (1964).Teisi tema paremaid tulemusi meistrivõistlustel: 1964 2.–4. koht, 1965 3. koht, 1968 3. koht ja 1971 3.–4. koht.
- Mari Sammul mängis aastatel 1967–1974 neli korda meistrivõistluste finaalis. Parim tulemus 4.–6. koht (1970). 1974. aastal jagas ta 11.–12. kohta.
- Tatjana Fomina osales aastatel 1971–1983 üheksa korda meistrivõistlustel. Võitis 1975. aastal Frunzes hõbemedali. 1975. aastal olid meistrivõistlused ühtlasi FIDE tsooniturniiriks. Kolme parema hulka tulemine tagas Fominal edasipääsu maailmameistrivõistlustele (1976). Teisi tulemusi: 9. koht (1973/1974), 11. koht (1978), 12.–14. koht (1981).
- Leili Pärnpuu võistles kolm korda meistrivõistluste finaalturniiril: 1977. aastal (13. koht), 1982. aastal (10.–12. koht) ja 1985. aastal (12.–14. koht).
- Monika Tsõganova mängis meistrivõistluste finaalturniiril 1990. aastal (14.–15. koht) ja 1991. aastal (8.–9. koht).