Myles Burnyeat

Myles Fredric Burnyeat (1. jaanuar 1939 – 20. september 2019) oli inglise filosoofiaajaloolane, kes tegeles antiikfilosoofiaga.

Elulugu

Burnyeat õppis algul Cambridge'i Ülikoolis, hiljem University College Londonis Bernard Williamsi käe all.

Ta töötas 1964–1978 University College Londonis ning 1978. aastast Cambridge'is, kus ta 1984–1996 oli antiikfilosoofia Laurence'i professor. Aastatel 1996 töötas ta Oxfordi Ülikoolis ning pöördus 2006 Cambridge'i tagasi.

Aastatel 2005–2006 oli ta Aristotelian Society eesotsas.

Looming

Wittgenstein ja Augustinuse "De magistro"

Ludwig Wittgenstein räägib "Filosoofilistes uurimustes" Augustinuse keelepildist, kasutades raamatu alguses passaaži Augustinuse "Pihtimustest" (1 VIII 13). Enne seda kohta ütleb Augustinus, et teda ei õpetatud rääkima, vaid ta ise õppis. Augustinus eeldab, et inimene ei saa teisele inimesele midagi õpetada (De magistro). Mõned Wittgensteini põhjendid sellele, et keelt ei saa niimoodi õpetada, nagu Augustinus kujutab, on sarnased Augustinuse põhjenditele, miks keelt ega üldse midagi ei saa õpetada. Jerry Fodor (The Language of Thought) ütleb, et Augustinusel on õigus, kui Wittgenstein heidab talle ette, et tema meelest õpib laps keelt nagu rändur, kes selle maa keelt ei mõista, kuigi keel ise on tal juba olemas. Wittgensteini kommentaatorid Gordon Baker ja Peter Hacker näevad aga Augustinusel primitiivset filosoofiaeelset keelepilti, millest on alguse saanud kõik need kurjad teooriad, mille vastu nad võitlevad. Augustinuse kirjeldus keele õppimisest ei ole mälestus ega empiirilise psühholoogi hüpotees, vaid väga eneseteadlik panus teoloogilisse mõistmisse. Põhirõhk on Jumala vastutusel ennast õpetava vaimu ees. Seda saab põhjendada "De magistro" põhjal. Teoses "Retractationes" kordab Augustinus tolle teose järeldust ega kritiseeri seda. Dialoogis õpib Adeodatus, ilma et teda oleks õpetatud. Õpetamine tähendab Augustinusel teadmise andmist. Teadmine tähendab arusaamist. Nii et jutt on sellest, et üks inimene ei saa teist õpetada aru saama. Dialoogi alguses oleks just nagu akadeemikute protseduur, kus algul näidatakse, et igasugune õpetamine toimub märkide abil (1.1–10.31), siis aga seda, et mitte mingi õpetamine ei toimu märkide abil (10.32–10.35). Aga teine tees jääb peale ja teose lõpuosa (11.36–14.46) selgitab, kuidas õpitakse ilma sõnade ja märkideta. Vale vastus tuli pikalt läbi töötada, enne kui õige vastus saab rahuldava ja valgustava vastusena vaimus juurduda. Terve mõistuse vaate järgi õpetatakse sõnade ja märkide abil. Dialoogi alguses küsitakse, milleks me räägime, ja jõutakse vastuseni, et selleks et õpetada ja meelde tuletada (1.2). Vastuväited lahendatakse nii: küsimusega õpetatakse, mida tahetakse teada (vrd Filosoofilised uurimused, § 24); Jumalale suunatud sõnad sisemises palves on meeldetuletus iseendale. Hiljem ütleb Augustinus, et see on jõu ja vaimutegevuse harjutus, (8.21) ning lõpuks, et ta ei kasutanud sõnu mitte õpetamiseks ega meeldetuletamiseks, vaid ise õppima ärgitamiseks. Terve mõistus ja paljud teoreetikud ütlevad, et rääkimise üks põhifunktsioon on info edastamine, teadmise põhjustamine, õpetamine. Adeodatus püüab kõigepealt selgusele jõuda, mis sellest järeldub, et kedagi saab sõnade abil teadma panna seda, mida ta enne ei teadnud. Kuidas sõnad õpetavad (9.25, 9.26)? Sõnad on märgid ja õpetavad tähistamise kaudu (2.3, 10.30). Augustinus kaitseb teesi, et kõik sõnad, isegi ex ja si tähistavad midagi, järelikult on nimed. Wittgenstein ründab mõtet, et sõnad on nimed ja laused nimede ühendid. Ta leiab (§ 1), et kiusatusele niimoodi arvata antakse järele siis, kui keskendatakse tähelepanu üldnimedele ja pärisnimedele, jättes teised sõnad iseenda hooleks. Ajalooline Augustinus oli põhjalikum. Ta ütles sõnaselgelt, et ka muud liiki sõnad on nimed, ning selgitas (6.17), et ta ei taha öelda, et näiteks de on noomen. Ta tahtis öelda, et ex on millegi märk ehk tähistab midagi (mitte füüsilist eset, vaid lahutatust) ning et kui annab lausesse teistsuguse panuse kui et samal kohal (2.3, 2.4, 5.16). Wittgenstein ütleb: sellega, et iga sõna lauses tähistab midagi, pole midagi öeldud, kui me täpselt ei ütle, mis vahet me tahame teha (§ 13). Augustinus võiks lisada, et sama kehtib siis, kui öeldakse, et kõik sõnad on nimed. Oli vaidlus, milles stoikud väitsid, et iga sõna tähistab midagi, ja peripateetikud ütlesid, et see kehtib ainult noomenite ja verbide kohta, mis on kaastähenduslikud, omaette mitte tähenduslikud. Augustinus vihjab, et ta ainult mängib Adeodatusega (2.3, 2.4), kui ta sunnib teda ütlema, mis see on, mida tähistab si, ex ja nihil. Peatükis 5.16 öeldut võib võtta tõsise illustratsioonina sellele, et kõik sõnad on nimed: "kui" ja "et" võivad tähistada iseennast (praegu me ütleks, et siis neid ei kasutata, vaid mainitakse). Peatükid 5.13 ja 5.14 kinnitavad, et Augustinus ei räägi siin sõnade kõlast, vaid tähendusest või kõlast koos tähendusega (dictio). "Kui" ja "et" on nimed sellepärast, et nad saavad käia iseenda kui tähenduse või dictio kohta. See käib kõigi sõnade kohta (7.20). Ja mis tahes sõna võib kasutada iseenda kui kõla kohta (7.22–7.24). Küllap on kokkuleppe asi, kas öelda, et sõnu et ja kui saab nii kasutada, nagu on kokkuleppe asi, et me kasutame sellistel juhtudel jutumärke. Oluline on see, et isegi sidesõnad annavad kõnesse selgepiirilise ninf järelikult nimetatava panuse. Augustinus tahab öelda, et iga sõna annab lausete infosisusse (see on see, mida lausetega õpetatakse) oma panuse. Selline tees on ühitatav stoikute vaatega, et sõnade kui ja et tähendus antakse nende lausete tõesustingimustega. Kui Augustinus ütleb, et kõik sõnad on nimed, siis ta ei pea silmas, et iga sõna tähendus on lihtsalt asi, mille kohta sõna käib. Ta eristab seda, mida sõna tähistab, sellest, kuidas ta tähistab. "Värviline" ja "nähtav" ning "sõna" ja "nimi" tähistavad samu asju erineval moel asjade erinevate tõttu, sellepärast on neil erinevad tähendused (5.12, 7.20). Augustinus ei arva ka, et sõnade tähendusi saab õpetada ostensiivselt (3.6, 10.29). Augustinus laseb Adeodatusel teha järelduse, et ilma sõnadeta, või üldisemalt märkideta, ei saa midagi õpetada (10.31). See järeldus põhineb vääral eeldusel ega ole kehtiv. Kasutati argumenti, mida kasutas ka Wittgenstein, nimelt et ostensioon on mitmeti tõlgendatav. Ent see ei tähenda, nagu ostensiooniga ei saaks kunagi kellelegi sõna tähendust õpetada (10.32). Ja isegi kui see oleks tõestatud ja kui eeldada, et õpetamine sõnade kohta nõuab alati teiste sõnade või vähemalt märkide (3.5, 3.6, 10.34) kasutamist ei järeldu sellest, et mõnikord õpetatakse märkide abil ning märkide kohta õpetatakse alati märkide abil, et alati õpetatakse märkide abil. Augustinus teab seda ning hoiatab, et rutaka järelduse purustab vastuargument (10.31). Järgneb linnupüüdja näide (10.32), mis ütleb, et mõnedele inimestele saab märkide abil midagi õpetada. Aga edasi tõendab Augustinus, et märkidega ei saa üldse midagi õpetada ning jõuab küsitav arutlusega järeldusele, et ükski inimene ei õpeta midagi, nii et see vastunäide osutub ajutiseks dialektiliseks möönmiseks. Sellisest ülesehitusest on näha, et Augustinus, nagu sageli Platon ja ka Wittgenstein, ei taha öelda, kuidas lugeda tuleb. Burnyeati arvates on oluline eristada õpetamist ütlemisesta ja õpetamist näitamisest. Arutluse algupoolel jäeti näitamine tasapisi tähelepanu alt välja. Semantikateooria, mille abil näidati, et kõik sõnad on nimed, annab süütu seletuse selle kohta, kuidas asju sõnadega öeldakse. Kui õpetamine piirdub ütlemisega, siis tõesti õpetada saab ainult sõnade või märkidega. Arutelu teises osas aga näidatakse, et näitamisel on eesõigus ütlemise ees. Kui õpetamine piirdub näitamisega, nagu Augustinus ütleb (11.36), siis sõnade ega märkidega õpetada ei saa. Linnupüüdja näide näitab, kuidas lahendada vastuolu, milles on väide, et linnupüüdja õpetab, ja lõppjäreldus, et inimesed üksteist ei õpeta. Linnupüüdja teab, et teda vaatab keegi, kes tahab teada, milleks tema varustus on, ja ta püüab linnu kavatsusega rahuldada vaataja soovi teada. Linnupüüdjal ei pea olema kavatsust, et vaataja saaks aru, et ta esineb talle, et vaataja saaks seda teada, mida ta nii väga teada tahab (Paul Grice, "Tähendus"). Ta ei püüa teatada infot, et varustus on linnupüüdmiseks, vaid lihtsalt teeb midagi, millest vaataja saab selle info ise kätte. Pole siis ime, et Augustinus väidab edasi, et Jumal näitab kogu aeg päikest ja muid lugematuid asju kõigile, kes neid vaatavad (vrd 10.32; vrd sein, 3.6). Selles mõttes ma võiksin kõigile lillede kohta õpetada, lihtsalt pannes lilli vaatamiseks vaasi. Kuid enamik meist nõustuks, et see pole tegelikult õpetamine ega isegi mitte näitamine, vaid ainult õppimiseks võimaluse andmine. Kui näitamine või õpetamine nõuab ainult, et tuleb niiviisi tegutseda või asju korraldada, et teised saaksid soovi korral õppida, siis pole midagi lihtsamat ja linnupüüdja on täiesti hea õpetaja. Augustinus eitab, et keegi saab teadmist teisele vaimule edasi anda, nagu ütlemise abil arvatakse saavat. Selles mõttes linnupüüdja ei õpeta. Miks on võimatu teist inimest õpetada?

Tunnustus

• 1984 Briti Akadeemia liige
• 2007 Order of the British Empire

Isiklikku

Aastatel 1984–2000 oli ta abielus klassikalise filoloogi ja luuletaja Ruth Padeliga. Talvest 2002 kuni abikaasa surmani kevadel 2003 oli ta abielus antiikfilosoofia uurija Heda Segviciga, kelle kirjutised ta toimetas trükki.

Publikatsioone

• Philosophy As It Is (kaastoim) 1979, ISBN 0-14-022136-0
• Notes on Book Zeta of Aristotle's Metaphysics, Oxford: Sub-faculty of Philosophy 1979
• Doubt and Dogmatism (kaastoim), Clarendon Press 1980, ISBN 0-19-824872-5
• Science and Speculation: Studies in Hellenistic Theory and Practice (kaastoim), Cambridge University Press 1982, ISBN 0-521-02218-5
• The Sceptical Tradition (toim), University of California Press 1983, ISBN 0-520-04795-8
• Notes on Books Eta and Theta of Aristotle's Metaphysics, Oxford: Sub-faculty of Philosophy, 1984, ISBN 0-905740-27-0
• The Inaugural Address: Wittgenstein and Augustine De Magistro. – Proceedings of the Aristotelian Society, Supplementary Volumes, 1987, kd 61, lk 1–24. Veebiversioon.
• The Theaetetus of Plato, Hackett 1990, ISBN 0-87220-159-7
• The Original Sceptics (toim koos Michael Fredega), 1997, ISBN 0-87220-347-6
• A Map of Metaphysics Zeta, Mathesis Publications, 2001, ISBN 0-935225-03-X
• Plato on Why Mathematics is Good for the Soul. – Proceedings of the British Academy, 2000, 103, lk 1-81.
• Heda Segvic, From Protagoras to Aristotle: Essays in Ancient Moral Philosophy (toim), Princeton University Press 2008, ISBN 0-691-13123-6
• Aristotle's Divine Intellect, Marquette University Press 2008, ISBN 0-87462-175-5
• Explorations in Ancient and Modern Philosophy, kd 1, Cambridge University Press 2012, ISBN 0-521-75072-5
• Explorations in Ancient and Modern Philosophy, kd 2, Cambridge University Press 2012, ISBN 0-521-75073-3

Kirjandus

• Dominic Scott. Maieusis: Essays in Ancient Philosophy in Honour of Myles Burnyeat, Oxford University Press 2007, ISBN 0-19-928997-2