Motovari
Motovari (või ekslikult paraplaan) on lennuvahend.
Kasutamine muuda
Motovarjuga lendamine on ülikerglennunduse ala, kus piloot kannab seljas ranitsmootorikomplekti (ehk paramootorit), mille propeller annab piisavalt tõmmet, et tiibvarju ehk paraplaani (inglise keeles paraglider) kasutades õhku tõusta. Õhku saab tõusta suhteliselt tuulevaikse ilmaga ja tasaselt pinnalt. Piloot saab õhkutõusmisega hakkama üksi ega vaja mingit kõrvalist abi.
Selle lennuviisi suurimad plussid on võimalus lennata madalal, suhteliselt aeglaselt ja ohutult. Lennu ajal puudub piloodi vaatevälja segav kabiin, lennuvarustus on suhteliselt odav ja selle hoolduskulud väikesed.
Motovarju tavaline lennukiirus on 25–70 km/h, n-ö "maapinnale juti tõmbamise" kõrgusest kuni 7589 meetrini (praegu kehtiv FAI maailmarekord), siiski toimub enamik lende 100–150 m kõrgusel maapinnast. Kuna lennukiirus on väike ja tiibvarju tundlikkus turbulentse tuule suhtes küllaltki suur, harrastatakse motovarju lende peamiselt suviti vaikse ilmaga. Propelleriga mootorikomplekti kaaluga 20–35 kg kannab piloot ranitsana seljas. Pärast lühikest (5–20 m) hoojooksu tõstab liikuv tiibvari mootorikomplekti ja selle küljes olevatesse rakmetesse kinnitatud piloodi õhku.
Pärast õhkutõusmist sätib piloot end rakmetes istuvasse asendisse ja n-ö ripub lendava tiibvarju all. Tiibvarju saab juhtida kummagis käes oleva pidurdustropi tõmbamise abil, mootori tööd reguleeritakse piloodi rinnal oleva käepidemega. Erivarustust kasutades on võimalik kaasa võtta reisija (tandemlend), kuid paljudes riikides eeldab see eraldi litsentsi olemasolu.
Motovarju täiskomplektide (mootorikomplekt, tiibvari, rakmed) hinnad on vahemikus 4000–10 000 eurot.
Reeglid muuda
Paljudes riikides, sealhulgas Eestis, on motovarjuga lendamine minimaalselt reguleeritud. Enamasti tegutsevad motovarjupiloodid lihtsate reeglite alusel, mis säästavad neid varustuse ja pädevuse sertifitseerimise nõuetest. Seadused siiski piiravad lendamist kontrollitavas õhuruumis lennuväljade ümbruses ja asulate kohal jm, mis tihti tingib seda, et piloodid tegutsevad hõredamalt asustatud piirkondades, kus oht inimestele ja teistele lennuvahenditele on minimaalne. Eesti motovarjupiloodid on Eesti Lennuspordi Föderatsiooni liikmed.
Ohutus muuda
Ameerika Ühendriikides tehtud uuringu alusel on motovarjuga lendamine statistiliselt turvalisem kui mootorrattaga sõitmine, kuid ohtlikum kui autoga sõitmine. Kõige levinum tõsiste vigastuste põhjus on kehaline kontakt pöörleva propelleriga. Järgmine kõige tõenäolisem põhjus on, et piloot lendab täiesti korras varustusega, sageli just maandumisele asudes, mingi maapealse takistuse pihta (puud, elektriliinid, traadid, ehitised).
Mõned piloodid kannavad alati kaasas päästelangevarju, mis avaneb väga madalal kõrgusel (olenevalt olukorrast isegi 25–30 m) kiiresti. Kogu lennuvarustus võib muutuda ohtlikuks, kui ei järgita tootja kehtestatud tiibvarju lennumassi piiranguid. Samuti võib Eestis harva ette tulla varustuse ja tiibvarju jäätumist talveperioodil, mil tiibvarju lennuomadused võivad muutuda ohtlikuks.
Varustuse purunemist või pigem purustamist piloodi oskamatusest õhkutõusmisel tuleb ette üsna sageli, kuid piloodile ei kujuta see enamasti ohtu. Varustuse purunemist lennu ajal tuleb maailmas ette haruharva, enamasti on siis tegu vigase varustusega.
Liidud muuda
Eestis on enamik motovarjuspordiga tegelevaid piloote koondunud Eesti Tiibvarjuspordi Liidu all tegutsevatesse klubidesse.