Moisés Hassan Morales
Issa Moisés Hassan Morales (sündinud 4. mail 1942 Managuas)[1] on Nicaragua poliitik, Nicaragua valitseva hunta liige aastail 1979–1981.[2]
Elulugu muuda
Moisés Hassan Morales sündis Managuas Gazast pärit palestiinlasest isa ja Nicaragua päritolu ema lapsena.
Ta õppis Nicaragua Autonoomses Rahvusülikoolis inseneriks.[3] 1968. aastal sai ta Põhja-Carolina osariigi ülikoolis füüsikadoktorikraadi.
Moisés Hassan oli pikaajaline dissident, esimest korda osales ta Somozade diktatuuri vastastel protestidel aastal 1958. Teda arreteeriti korduvalt. Moisés Hassan Morales oli üks Sandinistliku Rahva Vabastamise Rinde varajasemaid liikmeid ja ajal, mil algas täiemõõtmeline revolutsioon, oli ta üks selle juhtfiguure, kes kontrollis Managua agulites tegutsevat mässuliste võrgustikku. 1978. aastani ei olnud ta siiski avalikult sandinistidega liitunud ja oli UNAN-i kolledži dekaan. 1978. aastast esindas ta Rahvuslikku professorite assotsiatsiooni sandiniste toetavas tsiviilisikutest koosnevas Ühendatud Rahvaliikumises.[4] Robelo abiellus Indiana Cardenal Calderaga, neil oli neli last: Indiana Margarita, Luis Alfonso, Eliza ja Alejandra. Poliitiliste segaduste periood tõi kaasa nende abielu purunemise ja lahutuse.[5]
Kui Daniel Ortega juulis 1979 sandinistide väed võidukalt Managuasse juhatas, moodustati Somoza režiimi asemele koalitsioonivalitsus. Moisés Hassan esindas selles sandinistlikult meelestatud Isamaalist Rahvarinnet (hisp: Frente Patriotico Nacional, FPN). Lisaks temale olid Rahvusliku Ülesehitamise Huntas (hisp: Junta de Gobierno de Reconstrucción Nacional, JGRN) veel Daniel Ortega Sandinistlikust Rahva Vabastamise Rindest (hispaania keeles: Frente Sandinista de Liberación Nacional, FSLN), Alfonso Robelo, Nicaragua Demokraatliku Liikumist (hispaania keeles: Movimiento Democrático Nicaragüense, MDN), Violeta Chamorro, Demokraatlikust Vabastusliidust (hisp: Unión Democrática de Liberación, UDEL) ja Sergio Ramirez Mercado Kaheteistkümne Grupist (hisp: El Grupo de los Doce).[6] Hunta lubas algselt rahvale sõltumatut kohtusüsteemi, vabasid valimisi, ettevõtlusvabadust ja ajakirjandusvabadust. Neile olid abiks 18-liikmeline kabinet ja 33-liikmeline nõukogu, mis kokku esindasid Nicaragua ühiskonda äärmiselt laiapõhjaliselt.[7] Esimene võimuloleku aasta tõi kaasa aga riigi vaesumise ja see tekitas võimulolijais veendumuse, et riigi jõukuse taastamiseks on vaja asuda marksistlikule rajale.[8] Sandinistid asusid peagi tele- ja raadiojaamu üle võtma ning ajalehti tsenseerima.[7] Sandinistide iidoli Fidel Castro eeskujul seati riigis sisse marksistlik riigikord, mis sarnanes Kuuba omaga. Nicaragua hakkas mitmes mõttes üha enam sarnanema politseiriigiga.[8] Vaatamata sellele, et sandinistid soovisid tihedamaid sidemeid Nõukogude blokiga ja levitasid riigis marksistlikku ideoloogiat, erinesid nad siiski enamikust taolistest riikidest, kuna ajasid ranget neutraliteedipoliitikat ning jätkasid Ameerika Ühendriikidega nii diplomaatilist, majanduslikku kui ka sõjalist koostööd.[9]
Märtsis 1980 sõlmis FLSN Nõukogude Liiduga mitmed lepingud, mistõttu toonane USA president Jimmy Carter, kes algselt oli sandinistide valitsuse abistamist toetanud, andis CIA-le volitused toetada Nicaragua opositsioonijõude.[10] 14. märtsil 1981 astus Moisés Hassan oma ametikohalt huntas tagasi, asudes tegutsema ehitustööde ministrina. Aastal 1983 sai temast siseministri asetäitja, aastail 1984–1988 aga Managua linnapea.[11]
1988. aastal oli ta sunnitud linnapea ametist lahkuma, kuna ei suutnud ideoloogiliste vastuolude tõttu partei karmi liini poolehoidjate Tomás Borge ja Bayardo Arcega täita selle juhtkonna nõudmisi. Peagi pärast seda lahkus ta ka parteist.[12] Koos teiste dissidentidega asutas ta Revolutsioonilise Ühtsuse Liikumise, selle laialiminekul aastal 2005 astus aga Kodanikuaktivismi parteisse.
16. detsembril 2009 ilmus tema raamat "La maldición de Güegüense".[13]
Aastal 2018–2019 toimunud protestiaktsioonide ajal liitus ta protesteerijatega ja astus Daniel Ortega valitsuse vastu välja.[14]
Viited muuda
- ↑ Affairs, United States Department of State Bureau of Public (1988). Nicaraguan Biographies: A Resource Book. U.S. Department of State, Bureau of Public Affairs. lk. 26–28.
- ↑ Nicaragua worldstatesmen.org
- ↑ "Sketches of the Nicaraguan Junta's Five Members". The New York Times. 1979-07-18. ISSN 0362-4331.
- ↑ Kinzer, Stephen (1988-05-08). "In Managua, Not Exactly Last Hurrah". The New York Times. ISSN 0362-4331
- ↑ Indiana Cardenal Caldera
- ↑ Ortiz de Zarate, Roberto (15 november 2001). http://www.cidob.org/biografias_lideres_politicos/america_central_y_caribe/nicaragua/violeta_barrios_de_chamorro "Violeta Barrios de Chamorro".] CIDOB. Barcelona, Spain: Barcelona Centre for International Affairs
- ↑ 7,0 7,1 Hamilton, Lee H.; Inouye, Daniel K. (1995). Report of the Congressional Committees Investigating the Iran/Contra Affair. DIANE Publishing. ISBN 978-0-7881-2602-4. lk. 29
- ↑ 8,0 8,1 Baldwin, Louis (1996). Women of strength: biographies of 106 who have excelled in traditionally male fields, A.D. 61 to the present. Jefferson, North Carolina: McFarland. ISBN 978-0-7864-0250-2. lk 101
- ↑ Steinmetz, Sara (1994). Democratic Transition and Human Rights: Perspectives on U.S. Foreign Policy. Albany, New York: SUNY Press. ISBN 978-0-7914-1433-0.
- ↑ Chimene-Weiss, Sara; Eppel, Sol; Feigenbaum, Jeremy; Motel, Seth; Pangandoyon, Ingrid (2010). "Nicaragua and Iran Timeline". Brown University. Providence, Rhode Island: Brown University.
- ↑ Moisés Hassan, de guerrillero a opositor del gobierno de Ortega
- ↑ Ameringer, Charles D. (1992). Political Parties of the Americas, 1980s to 1990s: Canada, Latin America, and the West Indies. Greenwood Publishing Group. lk. 473. ISBN 978-0-313-27418-3.
- ↑ Mendieta Herdocia, Mauricio. "Comentarios al libro de Moisés Hassan "La maldición del Güegüense". La Prensa (2009-12-24).
- ↑ [https://elpais.com/diario/1986/03/03/ultima/510188407_850215.html Moisés Hassan El alcalde de Managua, en la vanguardia de la revolución sandinista profesa cierto cariño por el pueblo norteamericano}
| Eelnev Francisco Urcuyo |
Hunta 18. juuli 1979 – 4. märts 1981 |
Järgnev Daniel Ortega |