Militaarriik

Militaarriigi loomine tähendab määratud territooriumi vallutamist ja sellel elavate inimeste (hõimude ja linnade) alistamist vallutajate tahtele. Militaarriik kehtestab ebaõiglase (s.t inimeste valikuvabadust välistava) avaliku korra, mille eesmärgiks on olemasoleva vara ja tööst tekkiva tulu ümberjagamine selle omanikelt territooriumi valitsejatele. Kuna militaarriigi halduskorraldus sõltub otseselt seda valitseva inimese isikuomadustest ja tema võimest hallata vallutatud territooriumi, siis tähendab see igikestvat ebakindlust ja pidevat jõudude tasakaalu muutumist.[1]

Militarismi mõiste tuleneb ladinakeelsest sõnast „miles“ (’sõdur’) ja selle laiendist „-itia“, mis viitab tegevusele, oleku seisundile või kvaliteedile. Ühendatud vormis tähistab ladinakeelne sõna „militia“ sõjalist teenistust.

Militaarriigi tunnuseks on multikultuurne ühiskond. See on ainus riikluse vorm, mis säilitab kultuurilise mitmekesisuse, kuna sõdalaste tsiviilühiskonna haldusvõimekus on olematu. Sõjapealikke huvitavad vaid maksutulud ja nekrutite saamine, naturaalmajanduslikes ühiskondades ka orjatööjõud. Vastu ei paku nad muud kui kaitset teiste jõudude eest, kes tahaksid juba alistatud rahvaid ise maksustada või röövida nende vara.

Militaarriigi arengudRedigeeri

Militaarriigi tekkimineRedigeeri

Militaarriigi tekke ja kujunemise protsessis võib eristada järgmisi etappe:

  • Sõdimisele spetsialiseerunud (s.t sellisel viisil toimetulekuks vajalikke ressursse hankiv) hõim või riik hakkab spioneerima naaberterritooriumil ja õhutama seal vastuolusid ning usaldamatust, et nõrgestada selle ühiskonna vastupanuvalmidust. Sisemise konflikt teravnemisel valitakse üks osapool, keda hakatakse toetama toidu, oskuste ja relvadega;
  • Sõdalased alustavad rüüsteretki naaberterritooriumile ja hakkavad nõudma seal elavatelt üksustelt (hõimud, külad, linnad) andami tasumist;
  • Andami tasumisega nõustunud ja seeläbi oma nõrkust demonstreerinud hõimud, linnad, riigid vallutatakse ja seal elanud inimesed sunnitakse alistuma või tapetakse. Reeglina tapetakse kõik võitlusvõimelised mehed ja assimileeritakse naised ja lapsed. Näiteks on Inglismaa vanema elanikkonna geneetilise pärandi uurimisel on ilmnenud, et seal elavad naised pärinevad suures osas algupärastest põliselanikest, sel ajal kui meeste geenides vastavad viited täielikult puuduvad.  
  • Kuna algselt on vallutatud territoorium vaenulik, siis rajatakse alistatud elanikkonna või sissetoodud orjade jõududega kindlused, mille turvaliste seinte taga olevad sõjaväeüksused kindlustavad ülemvõimu püsimist. Kohalike hõimude ja külade üle kontrolli kindlustamiseks luuakse šerifi ametikoht, kes peab hoidma kehtestatud korda ja lahendama konflikte. Suurem osa inimestest jäävad olemuslikult vabaks, kuid valitsetavatel üksustel on kohustus tasuda andamit vallutajate ülalpidamiseks ning meestel on kohustus osaleda vallutajate sõjaretkedes vähemalt abijõududena.   
  • Kui elanikkond lepib (mõne põlvkonna järel) olukorraga ning vallutajad saavutavad püsiva kontrolli vallutatud territooriumite üle, siis hakatakse rajama mõisasid, mis võtavad üle külakogukondade omanduses olnud maa ja hakkavad seda välja rentima maa põliselanikele.
  • Mingi aja pärast, kui võim on kindlustunud ja ümbritsevatel aladel olukord rahunenud, asendatakse maa rentimine vabadikele maaorjusega, s.t inimesed kinnistatakse maa külge (nad müüakse koos maatükiga ning neil ei ole õigust enam lahkuda) ja nad peavad maa kasutamise eest täitma tasuta neile pandud ülesandeid (teoorjus). Teoorjuse kohustus kehtib nii meste, naiste kui ka laste suhtes.

Militaarriigi haldamineRedigeeri

Iidne tarkus väitis, et „sõjapealikust valitseja võim piirdub selle territooriumiga, mis jääb ühepäevase ratsatee ulatusse“. Uute transpordivahendite leiutamine ja teede rajamine suurendasid selle maa-ala ulatust, kuid põhimõte jäi samaks. Militaarriigi halduskorraldus suurema territooriumi korral sõltub nii valitsusvõimu teostaja võimekusest ja kui ka vallutatud aladel seni kehtinud elukorraldusest. Sellest lähtudes võib eristada järgmisi mudeleid:

Nõrga haldusvõimekuse korral võetakse hõimujuhi, külavanema või linna tähtsamate isikute pojad pantvangi. Reeglina koolitatakse neid pealinnas koos valitsusvõimu kandjate lastega, et luua nende vahel sidemeid ja usaldust tulevasteks perioodideks. Kohalikele valitsejatele jääb kohalike inimeste valitsemise ja neilt andamiks tasutavate vahendite kogumise kohustus. Valitseja määrab reeglina kohapeale veel järelevaataja (kuberneri), kes teostab järelevalvet ning ohu korral kutsub kohale sõjaväeüksuse, mis taastab seni valitsenud korra. Sellist süsteemi nimetatakse detsentraliseeritud halduskorralduseks ja  selle puhul jääb igale üksusele õigus säilitada oma keel, kummardada enda jumalat ning järgida traditsioonilist õiguskorda ja tavakultuuri.

Tugeva haldusvõimekuse korral asendatakse seni valitsemist korraldanud institutsioonid uutega, s.t kohalikku territooriumi valitsemine usaldatakse võimekale sõdalasele (vasallile), kes vannub truudust valitsejale, loob sõdalastest oma väeüksuse ja ning kellest saab kohaliku territooriumi valitseja. Tema võim (õiguskorra kehtestamine, kurjategijate karistamine, maksude kogumine ja avaliku kultuuri kujundamine) kohaliku elanikkonna üle on täielik. Sellist „vastastikusel abil“ põhinevat halduskorraldust hakati keskaegses Euroopas nimetama feodalistlikuks, kuna maa-ala vallutamist juhtinud väepealik või tema järglased andsid oma vasallile valitsemiseks üle maatüki, mida nimetati feoodiks, Eestis lääniks.    

Militaarriigi areng ja lõppRedigeeri

Militaarriigi tekkele paneb aluse tavaliselt vertikaalselt spetsialiseerunud rahvas, mis jaguneb klassideks: eliit (2-3%), sõdalasteks (kuni 10%) ja töölisteks (kõik ülejäänud). Sellise hõimu või rahva arengus võib eristada järgmisi arenguetappe:

  • Ilmub erakordselt võimekas isiksus, kes suudab koguda enda ümber märkimisväärse osa võitlusvõimelistest meestest, sundida neid osalema võitlusvõimet arendavates harjutustes ning moodustab nendest koostöövõimelise ja hästi distsiplineeritud väeüksuse. Kuna relvastus on algul primitiivne: kilbid ja odad, vibud ja mõõgad, siis kaasatakse sõjakäikudesse kõik võitlusvõimelised mehed. Sõjalise edu tagab koordineeritud tegevus ja võime valida olukorrale sobiv strateegia.  
  • Jätkuvatel sõjakäikudel hukkub märkimisväärne osa meestest, kuid kasvab üldine rikkus tänud röövitud varadele ja sissetoodud orjade tööle. Kuna suurema osa rikkusest saavad endale üksuste juhid ja väejuht, siis toimub rikkuse kontsentreerumine.
  • Süvenev ebavõrdsus ja ebaõiglus põhjustab lõpuks lihtrahva mässusid, mille käigus senine tsentraliseeritud riigikord laguneb, isevalitseja kukutatakse ning kohalikud võimukandjad hakkavad võitlema oma territooriumi ja võimuala laiendamise eest. Riik langeb kaosesse, senine majanduskorraldus laguneb ja rahvast tabab näljahäda.
  • Tänu rikkuse kontsentreerumisele ja võimu koondumisele kohalike ülikute kätte tekib uut tüüpi sõjavägi, mis põhineb üksikutel eriti võimekatel ja mobiilsetel sõdalastel. Sõjaväe põhijõu moodustavad nüüd need, kes suudavad osta enesele soetada (vana-ajal) sõjavankri ja hobused selle ette või (keskajal) raudrüü, mis kaitseb nii sõdalast kui ka tema hobust. Lisaks muidugi veel abivägi ja moon, millega kindlustati sõjaline võimekus sõjakäigu algusperioodil. Näiteks keskaja feodaalühiskonnas pidi vasallil endal olema 40 päeva moon, kui sõjakäik kestis kauem, siis alates 41-st päevast läks varustuskohustus üle sõjapealikule. Lihtrahvas vabastati sellel arenguetapil sõjakäikudel osalemise kohustusest, kuid nende maksukoormus kasvas, sest nendel lasus kohustus kanda kõik sõdalaste varustamisest tulenevad kulud.
  • Seda tüüpi sõjavägi ja riigikorraldus püsis kaua ning see hakkas lagunema alles siis kui vastaspooleks osutus sama võimekas sõjavägi (näiteks Egiptuse Uue-Kuningriigi ja Hetiidi riigi vaheline sõda) või leiutati uut tüüpi relvad (püssirohi, kahurid jms tulirelvad), mille tõttu kasvas oht langeda lahingus. Selles olukorras oli senine sõjaline eliit valmis kompenseerima senise osaluse maksukohustusega (nn kilbiraha). Sellest saadud tuludega oli valitsejal võimalik palgata sõdalasi teiste hõimude ja rahvaste hulgast (vana-aja Lähis-Idas kreeklased, roomlased germaani hõimudest, keskaja Euroopas sakslased ja šveitslased).
  • Täiesti uuele arengule Euroopas pani aluse Martin Luther.  Militaarriigid, mis tema õpetust aluseks võttes teostasid protestantliku usureformi, riigistasid rooma-katoliku kiriku varad ja võtsid viimaselt üle riigihalduse, s.t asendasid vaimulikud ametnikud ilmalike ametnikega. Selle reformi käigus lükati kõrvale seni riigis domineerinud pärilik eliit ning asendati haritud keskklassi esindajatega. Riigi kasvav haldusvõimekus tähendas suuremaid ja püsivalt laekuvaid maksutulusid, mis võimaldas riigi valitsejal loobuda palgasõdurite teenuste sisseostmisest ning üle minna regulaararmeele. Tänu üha paremini distsiplineeritud sõduritele ja moderniseeruvale relvastusele tekkis jõud, mis oli võimeline vallutama üha uusi territooriume, alistama seni kohalikke maksutulusid oma huvides ära kasutanud vasallid. Kahurikuulid oli argument, mille ees murdusid vasallide kindlusemüürid. Nii algas territoriaalriikide rajamine.

Kokkuvõtteks tuleks veel märkida, et militaristliku arengutee valinud rahvad kaotasid oma keele ja kultuuri ning hävisid lõpuks jäljetult protsessis, mis võis kesta isegi tuhat aastat. Sellele protsessile pani aluse meeste hukkumine lahingutes, kelle asemel astusid orjadena sisse toodud mehed, kellel oli oma keel ja tavakultuur. Ja see protsess lõppes tapatalgutes, mille põhjustasid kunagi alistatud rahvaste sõjaline kättemaks lõputust sõjapidamisest nõrgestatud rahvale.

Militaarriik on edukas niikaua, kuni ta suudab vallutada uusi territooriume ja koguda sealt lisavahendeid. Militaarriigi allakäik algab hetkest, kui enam uusi territooriume vallutada ei suudeta ning hakkama tuleb saada olemasolevate ressurssidega. Ja kuna sõdalased ise midagi ei tooda, siis saab ümber jagada vaid olemasolevat (nn. null-summa mäng). See tähendab sisepingete kasvu, mis kasvab üle vennatapuks ja kodusõjaks ning lõpeb kokkuvarisemisega.[2]

AjaluguRedigeeri

Esimene suur ja tsentraalselt hallatud militaarriik oli Egiptuse kuningriik, mis moodustus IV aastatuhande eKr lõpus klimaatilisest muutusest (Sahaara kõrbestumine) põhjustatud olelusvõitluse käigus ja püsis vahelduva eduga vähemalt 2000 aasta. Sellele järgnes Akadi impeerium (2334–2154 eKr), mis ühendas Mesopotaamias laialdased alad paljude sealsetel aladel elanud hõimude ja Sumeri linnadega (tänapäeva Iraagi, Iraani ja Süüria alal). Selle langemise ja Sumeri kultuuri kustumise järel tõusid Mesopotaamias domineerivaks sõjaliseks jõuks assüürlased – rahvas, kes sai algselt tuntuks oma liigkasuvõtmise ja orjakaubandusega. Nende võimutäiust suutsid üha uued sissetungivad rändhõimud vaid ajutiselt kõigutada.

Järgneva peaaegu nelja tuhande aasta jooksul oli kogukondliku eluviisi kõrval militaarriik meie planeedil domineerivaks riikluse vormiks. Militaarriikide valitsejad võistlesid vaid alistatud andamimaksjate hulga ja territooriumi suurusega. Vallutuste objektiks olid nii teiste militaarriikide alad kui ka kogukondlikku eluviisi järgivad ja naturaalmajanduses elavad hõimud ning külakogukonnad.

Vaata veelRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Herz, John H (1957). Rise and Demise of The Territorial State. World Politics. 9 (4): 473–493. doi:10.2307/2009421. JSTOR 2009421.. 
  2. Tammert, paul (2018). Millist riiki. Tallinn: Aimwell. Lk 11-13.