Vikipeedia

Mihhail Hodorkovski

Mihhail Hodorkovski (sündinud 26. juunil 1963 Moskvas) on Venemaa päritolu ärimees, endine oligarh ja endine poliitvang.

Mihhail Hodorkovski
Hodorkovski pärast vanglast vabanemist (22.12.2013)
Sünninimi Михаил Борисович Ходорковский
Mihhail Borissovitš Hodorkovski
Sünniaeg 26. juuni 1963 (61-aastane)
Vene NFSV, Moskva
Rahvus venelane
Elukoht Šveits
Lapsed Pavel (1985), Anastassija (1991), Ilja ja Gleb (1999)
Tunnustus Lech Wałęsa auhind (2013)
Veebileht khodorkovsky.ru
Mihhail Hodorkovski (2001)
Vladimir Putin ja Jukose juhatuse esimees Mihhail Hodorkovski kohtumisel Kremlis (2002)

Ajakirja Forbes andmetel oli ta 2003. aastal Venemaa rikkaim inimene ja maailmas rikkuselt 26. kohal[1]. Tema varanduse põhiosa moodustasid Venemaa naftaettevõtte Jukos aktsiad.[viide?] Aastatel 2003–2013 kandis Hodorkovski vanglakaristust.

Isiklikku

muuda

Hodorkovski kasvas üles Moskvas tüüpilises Nõukogude keskkonnas kahetoalises korteris. Tema vanemad olid insenerid. Mihhaili isa, Boriss Hodorkovski, oli kasvanud vanemateta. Teadaolevalt oli Mihhaili isapoolne vanaisa Moissei Hodorkovski, kes oli tõenäoliselt pärit Kiievi lähistelt pärinevate juutide seast. Ema Marina Filippovna (sündinud Petrova) on õigeusklik venelanna, kelle esivanemate seas oli ka Vene aadlikke.

Noor Hodorkovski õppis hästi. Mendelejevi-nimelises Keemiatehnoloogia Instituudis oli ta komsomolisekretäri asetäitja.

Mihhail Hodorkovski esimene abikaasa oli Jelena Dobrovolskaja. Nad abiellusid juba ülikooli ajal. Nende poeg Pavel Hodorkovski (sündinud 1985) ja pojatütar Diana (sündinud 2009) elavad praegu Ameerika Ühendriikides. Mihhaili ja Jelena abielu on lahutatud.

1991. aastal abiellus Hodorkovski Inna Hodorkovskajaga (sündinud 1969), kes toona oli Menatepi pangaametnik. Neil on tütar Anastassija (sündinud 1991) ning kaksikutest pojad Ilja ja Gleb (sündinud 1999). Hodorkovski vangistuse ajal 2013. aastal elas tema pere Šveitsis.

Majandustegevuse algusaastad

muuda

Perestroika tuules avas Hodorkovski 1986. aastal koos komsomolist pärit partneritega oma esimese äri, kooperatiivkohviku. Lisaks imporditi arvuteid ja tehnikat, konjakit ning muud kaupa. 1988. aastaks oli ettevõtte käive 80 miljonit rubla.

Ärist saadud sularahaga ostis Hodorkovski koos oma partneritega panganduslitsentsi ja rajas 1989. aastal Menatepi panga. Venemaa ühe esimese erapangana laienes Menatep kiiresti, kasutades suurema osa hoiustest Hodorkovski edukate import- ja eksporttehingute rahastamiseks.

Menatep sai ka õiguse hallata fonde, mis olid ette nähtud Tšornobõli katastroofis kannatanute abistamiseks. 1990. aastate algul räägiti, et pank on aidanud kaasa Nõukogude riigikassa fondide tühjaksvarastamisele suures ulatuses. Need vargused olevat leidnud aset Nõukogude Liidu kokkuvarisemise (1991) eel ja järel.

Ettevõtete erastamisel põhinev varandus

muuda

Kui Boriss Jeltsin 1991. aastal võimule tuli, kiirenesid Gorbatšovi ajal alustatud turumajanduslikud reformid ja Venemaal tekkis Hodorkovski taoliste ettevõtjate jaoks soodne keskkond. Tolleks ajaks oli erapank Menatep Venemaa mõistes hästi arenenud finantsasutus ja sellest sai pärast Oktoobrirevolutsiooni esimene ettevõte, mille aktsiaid oli võimalik osta.

Pank kasvas kiiresti, võites üha enam väärtuslikke kliente, nagu rahandusministeerium, maksuamet, Moskva linnavalitsus ja Venemaa relvaekspordiagentuur. Nende deponeeritud fonde kasutas Hodorkovski põhiliselt oma kaubandusimpeeriumi laiendamiseks.

Hodorkovski ostis naftaettevõtte Jukos enda panga Menatep toel. Jukose andmetel osteti varad umbes 1,5 miljardi USA dollari eest. Ettevõtte turukapitalisatsioon oli 31 miljardit USA dollarit.

1995. aastal otsustas Jeltsini kabinet erastada riiklikud ettevõtted, sealhulgas riikliku naftaettevõtte Jukos. Avaliku oksjoni läbiviijaks määrati Menatep.

Oksjonil, kus müüdi 45% aktsiatest, oli alghind 150 miljonit dollarit. Seal osales vaid kaks ettevõtet. Kolme panga konsortsium pakkus 350 miljonit dollarit ja Menatepi varifirma 159 miljonit dollarit. Menatep kõrvaldas konkurentsist kolme panga konsortsiumi, lükates tagasi üle kahe korra parema pakkumise, viidates tehnilistele vigadele (osa deposiidist oli T-võlakirjades). Naftafirma jäi oksjonikorraldajale. Kokku maksis Menatep 309 miljonit USA dollarit ettevõtte 78% aktsiate eest. Nende väärtuseks arvati 450 miljonit dollarit. Kaks aastat hiljem hinnati ettevõtte väärtuseks 9 miljardit dollarit. See tehing, nagu ka kümned teised sarnased tehingud, kus oksjonikorraldajad võitsid oma oksjonid, tekitas paljudes Venemaa elanikes ebaõiglustunnet ja umbusku.

Välismaa äripartnerite kaebused

muuda

Hodorkovski naftaäri algusaegadel paistis ta käituvat tüüpilise Vene röövelparunina. Amoco, mille hiljem võttis üle British Petroleum, oli algul Jukose partner ühes väga perspektiivses Siberi naftamaardlas. Amoco kulutas maardla arendamiseks 300 miljonit dollarit, kuid Hodorkovski pigistas Amoco tühjaks, kasutades meetodeid, mis on arenenud maailmas enamasti ebaseaduslikud. Praegu saadakse sellest maardlast 90 miljonit barrelit päevas.

Kui Vene rubla 1998. aastal kokku varises, varises kokku ka Menatep, sest laenu oli võetud välisvaluutas. Pank kaotas panganduslitsentsi. Kolm panka, (Lõuna-Aafrika Vabariigi Standard Bank, Jaapani Daiwa pank ja Saksa pank West LB), olid laenanud Menatepile 266 miljonit dollarit Jukose aktsiate tagatisel. Hodorkovski pakkus nende asemel naftat. Pangad keeldusid ja võtsid aktsiad enda valdusse. Nad müüsid aktsiad väga kiiresti maha alandatud hinnaga, saades alla poole laenusummast, sest Hodorkovski ähvardas avalikult emiteerida uusi aktsiaid, et aktsiate väärtust alandada. Selline samm oli Venemaal tol ajal seaduslik, kuigi suuremas osas arenenud maailmas oleks see olnud ebaseaduslik. Jukose põhiliste filiaalide aktsiaid müüdi ka offshore riiulifirmadele, mis arvatakse olevat seotud Hodorkovskiga.

Need kaks tehingut tegid Hodorkovski Menatepi ja Jukose omanikuna Lääne finantsringkondades kurikuulsaks. Alles 2003. aastal julges Hodorkovski uuesti Lääne pankadelt laenu küsida.

Uus läbipaistvuse ajastu

muuda

Hodorkovski oli üks esimestest oligarhidest, kes mõistis, et globaalne äri nõuab välisinvesteeringuid. Selleks, et välisinvesteeringuid ligi tõmmata, tuleb investoreid motiveerida nii ahnuse kui ka hirmuga. Karm kohtlemine, mis sai osaks mõnele Lääne suuremale ja võimsamale ettevõttele, tekitas enamikus investorites suurt hirmu. Teised oligarhid käitusid mõnikord samamoodi, kui mitte hullemini. Kui rubla 1998. aastal kokku kukkus, oli vähe investoreid, naftaettevõtteid ja panku, kes oleksid olnud huvitatud Venemaal äri tegemisest.

Hodorkovski muutis Jukose äritegevuse enneolematult läbipaistvaks. Varem oli ta eitanud, et tal on Menatepis ja Jukoses aktsiaid, nüüd ta tunnistas, et tema käes on aktsiate kontrollpakk. Esimest korda avaldati Jukose aktsionäride nimed ja rahvusvahelistele standarditele GAAP vastavad aruanded ning hakati maksma makse ja suuri dividende. Hodorkovski võttis tööle palju ärijuhte Lääne naftaettevõtetest ning määras Jukose direktorite nõukogusse palju auväärseid mittetegevdirektoreid.

Menatepi pank, mis taasrajati Peterburis ühe filiaalina, oli jäänud maksevõimeliseks. Pank hakkas isegi laenama raha ettevõtetele, mis ei kuulunud Hodorkovskile. Panga väitel antakse praegu ainult 15% laenudest Hodorkovski grupi ettevõtetele.

Nagu Hodorkovski välisnõuandjad olid ennustanud, tõid uued juhtimismeetodid kaasa aktsiahinna kiire tõusu, sest välisinvestorid unustasid mineviku ja ostsid Jukose aktsiaid, mis on endiselt tugevasti alahinnatud.

Kui konkureerival Alfa pangal õnnestus 2003. aastal panna BP investeerima miljardeid oma naftafiliaali, pidasid paljud Läänes seda pöördepunktiks, kuna julgeti taas Venemaale investeerida. Allakirjutamistseremoonial viibisid nii president Vladimir Putin kui ka Briti peaminister Tony Blair, andes märku, et äri muutub Venemaal rentaablimaks.

Poliitilised ambitsioonid

muuda

Hodorkovskist sai filantroop, kes varustas õpetajate internetikoolituse keskusi, finantseeris reformi- ja demokraatiateemalisi ajakirjanike diskussioone, rajas fonde arheoloogiliste kaevamiste, kultuurivahetuse ning laste suvelaagrite finantseerimiseks. Hodorkovski kriitikud nägid selles poliitilist poseerimist, sest ta finantseeris 2003. aasta lõpu Riigiduuma valimiste eel mitut parteid.

Hodorkovski on avalikult kriitiline Venemaa „juhitava demokraatia" suhtes. Tavaliselt hoidub ta kritiseerimast valitud juhte, kuid ütleb, et sõjaväel ja julgeolekuteenistusel on liiga palju võimu. Ta ütles ajalehele Times: "Singapuri mudel, see on termin, millest Venemaal praegu aru saadakse. See tähendab, et teoreetiliselt on olemas vaba ajakirjandus, kuid praktikas on enesetsensuur. Teoreetiliselt on olemas kohtud, praktikas teevad need ülaltpoolt dikteeritud otsuseid. Teoreetiliselt on kodanikuõigused konstitutsioonis kirjas, praktikas ei saa neid õigusi kasutada."

Ühinemine

muuda

Aprillis 2003 teatas Hodorkovski, et Jukos ühineb Sibneftiga, moodustades naftaettevõtte, mille reservid on võrdsed Lääne hargmaiste naftaettevõtete omadega. Hodorkovski olevat pidanud läbirääkimisi ExxonMobili ja ChevronTexacoga, et nad ostaksid suure paki Jukose aktsiaid. Sibneft oli rajatud 1995. aastal Boriss Berezovski ettepanekul. Sibneftile kuulusid riikliku naftaettevõtte mõned kõige väärtuslikumad varad. Vastuolulise oksjoni käigus omandas Berezovski 50% ettevõttest hinnaga, mida enamik vaatlejaid peab põhjendamatult madalaks.

Berezovski läks Putiniga tülli ja oli sunnitud lahkuma Venemaalt Londonisse, kus talle anti asüüli. Ta loovutas oma aktsiad Sibneftis Roman Abramovitšile, kes nõustus ühinemisega.

Ühinenud firma käsutuses oli maailmas teisel kohal olevad nafta- ja gaasivarud (19,4 miljonit barrelit) ExxonMobili järel. JukosSibneftist sai tootmise poolest maailmas suuruselt neljas firma, kus toodeti 2,3 miljonit barrelit toornaftat päevas.

Kremli vastulöögid

muuda

Hodorkovski partneri ja aktsiate arvult teisel kohal oleva Jukose aktsionäri Platon Lebedevi vahistamine juulis 2003, kahtlustatuna riikliku väetisefirma aktsiapaki illegaalses omandamises 1994. aastal, kutsus esile Jukose aktsiate languse.

25. oktoobril 2003 arreteeriti Hodorkovski Novosibirskis Tolmatšovo lennujaamas süüdistatuna maksudest kõrvalehoidmises.

31. oktoobril 2003 külmutas Venemaa parlament Jukose aktsiad. Sellist sammu peeti osaks Venemaa juhtide püüdest võtta oligarhidelt võim tagasi. Oligarhid olid 1990. aastate erastamise käigus omandanud suuri varandusi ja hoidsid enda kontrolli all suuremat osa Venemaa majandusest.

Väidetavate maksuvõlgade katteks pandi kõigepealt müüki Jukose peamine tootmisüksus Juganskneftegaz, mis müüdi oksjonil ettevõttele Baikalfinansgrup. Baikalfinansgrupi ostis neli päeva hiljem riiklik ettevõte Rosneft.

1. augustil 2006 kuulutas kohus välja Jukose pankroti. Oksjonitel müüdi maha kogu Jukose vara.

Pankrot lõppes firma likvideerimisega 2007. aasta oktoobris. 76 miljardi rubla eest võlausaldajate nõudeid jäi rahuldamata.

Vangistus

muuda
 
Mihhail Hodorkovski Maidanil Kiievis (2014)
 
Mihhail Hodorkovski (2015)
 
Mihhail Hodorkovski esinemas Tallinnas Inimõiguste Instituudi korraldatud inimõiguste aastakonverentsil (2016)

31. mail 2005 mõistis Moskva linna Meštšanski kohus Hodorkovski süüdi kuues süüdistuspunktis seitsmest ja karistas teda üheksa aasta pikkuse vangistusega. Muu hulgas tunnistati ta süüdi maksutulude varjamises, maksudest kõrvalehoidmises, Jukosest raha väljakantimises, kohtu nõuete eiramises ja aktsiate ebaseaduslikus omastamises. Täpselt samade punktide eest täpselt sama pikaks ajaks mõisteti vangi ka tema äripartner Platon Lebedev. Süüdimõistmise ajaks olid mõlemad vanglas olnud juba 583 päeva ehk poolteist aastat, selle võrra lühendati vanglas istuda jäävat aega. Lisaks tuli mõlemal tsiviilhagi raames maksta 17,4 miljardit rubla ehk 7,6 miljardit Eesti krooni.[2]

Teise astme kohtus lühendati karistust kaheksale aastale. Hodorkovski saadeti karistust kandma Tšita oblastis Krasnokamenski linnas asuvasse üldrežiimiga parandusliku töö kolooniasse. 2007. aastal alustati Hodorkovski vastu uut kohtuprotsessi uute süüdistuste alusel.

2003. aastal peaministri ametit pidanud Mihhail Kasjanovi tunnistuse kohaselt oli Hodorkovski ja Lebedevi vahistamise tegelik põhjus see, et nad olid rahaliselt toetanud Kommunistliku Partei tegevust.[3]

Kohtuprotsess Hodorkovski ja Lebedevi üle äratas suurt tähelepanu välismaal. Näiteks Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee saatis Sabine Leutheusser-Schnarrenbergeri oma raportöörina Jukose afääri asjus Moskvasse Hodorkovski ja Lebedeviga kohtuma. Meštšanski kohus keeldus 28. septembril 2004 selleks kohtumiseks luba andmast.[4]

2011. aasta juunis saadeti Hodorkovski Kesk-Karjalas Segeža linnas asuvasse parandusliku töö kolooniasse.[5]

20. detsembril 2013 kirjutas Vladimir Putin alla Hodorkovski armuandmispalvele ja ta vabastati vanglast.

Tunnustus

muuda

Raamatud

muuda
  • 1992 – Ходорковский М., Невзлин Л. "Человек с рублём". Москва: Менатеп -Информ (50 000 eks)
  • 2010 – Ходорковский М. Михаил Ходорковский. "Статьи. Диалоги. Интервью: Авторский сборник". Москва: Эксмо, ISBN 978-5699436859 (192 lk)
  • 2012 – Ходорковский М., Геворкян Н. "Тюрьма и воля". Москва: Говард Рорк, ISBN 978-5906067012 (400 lk)
  • 2014 – Ходорковский М. Б. "Тюремные люди". Москва: Альпина Паблишер, ISBN 978-5961447569 (131 lk)

Tõlked eesti keelde

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Ходорковский и его бизнес, параллельные биографии. anticompromat.org
  2. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 317
  3. ↑ Russian Ex-PM Tells Court Khodorkovsky's Arrest Was Political, Radio Free Europe / Radio Liberty 24.05.2010.
  4. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 188
  5. ↑ Ходорковского доставили в колонию в Сегеже. lenta.ru, 18. juuni 2011
  6. ↑ Премия имени Андрея Сахарова «За журналистику как поступок – 2017». forumfreerussia.org, 19. september 2017
  7. ↑ Nagroda Lecha Wałęsy 2013. VI laureatem został Michaił Chodorkowski. dziennikbaltycki.pl, 26. august 2013
  8. ↑ М.Ходорковский получил премию Леха Валенсы. rbc.ru, 26. september 2013

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mihhail_Hodorkovski&oldid=6636263"