Melk (vanem kirjapilt: Mölk) on linn (Stadtgemeinde) Austrias Alam-Austria liidumaal Melki ringkonnas, Wachau oru kõrval, Doonau jõe ääres. Melk on tuntud eeskätt benediktlaste Melki barokk-kloostri poolest.

Melk

[ mɛlk ]
baieri Möck
Vapp
Vapp

Pindala 25,7 km² (2018)[1] Muuda Vikiandmetes
Elanikke 5529 (1.01.2018)[2] Muuda Vikiandmetes

Koordinaadid 48° 14′ N, 15° 21′ E
Asend Melki ringkonnas
Melk (Austria)
Melk

Ajalugu muuda

Linna on esmamainitud Medilica'na 831. aastal Ludwig Sakslase annetuses; nimi pärineb slaavi sõnast tähendusega 'piir'. Melki ümbrus anti 976. aastal Austria markkrahv Leopold I-le, et see toimiks puhvrina idas asuvate madjarite ja läänes asuva Baieri vahel. 996. aastal on esmamainitud piirkonda, mida tunti Ostarrîchi nime all, millest tulenes sõna Österreich (saksa keeles Austria). Praeguse kloostri kaldal asus Babenbergide linnus, kuni Leopold II andis selle koha 1089. aastal benediktlastest munkadele lähedalasuvast Lambachist. Melk sai turuõiguse 1227. aastal ja sai omavalitsusüksuseks 1898. aastal. Väga väikesel alal esitleb Melk suurel hulgal paljude sajandite arhitektuurilist mitmekesisust.

Vaatamisväärsusi muuda

Ekskursiooni alguspunktiks on Forsthaus, mis mahutab linna arhiivi ja turismiinfobürood. Forsthausi kõrval kohtuvad Zaglauergasse ja Wiener Straße. Zaglauergasse on ühelt poolt piiratud iidse linnamüüri jäänustega. Sellelt ristmikult võis kuni 1874. aastani leida Wiener Tori (Viini värav). See on koos linna teises otsas asuva Linzer Toriga (Linzi värav) olnud läbi sajandite üks kahest Melki sissepääsust.

Mitme meetri pärast avaneb Wiener Straße restaureeritud Rathausplatzile, mis on oma nime saanud 1575. aastal ehitatud Rathausi järgi. Raekoja fassaad kujundati ümber 150 aastat tagasi ning raekoja silmapaistvaim detail on väga viimistletud puidust ja vasest valmistatud välisuks.

Sellest vasakul on endine Lebzelterhaus, mis pärineb 1657. aastast ja on tänapäeval apteek. Paremal on ilmalik hoone keskajast. Kolomanbrunneni turu purskkaev, mis on kloostri kingitus linnale, asub Rathausplatzi keskel. Purskkaevu tipus on Püha Kolomani kuju.

Vana leivapood oma tillukeste tornidega on umbes 400 aastat vana ja on siiani kaetud algse sindlikatusega. Vana leivapoe taga laiub Melki vanim tänav Sterngasse, mis oli varem linna peatänav. Huvitavad seinamaalingud majadel viitavad sellele, mis need vanasti olid. Mõnel teisel majal on põnevad sisehoovid.

Varjus Haus am Stein ('maja kaljul') on Melki vanim hoone, mis ehitati 15. sajandil. Selle fassaadi katab kaitsealune iidne viinapuu. Doonau jõe harus võib ära tunda osa endisest linnamüürist ja Ümartorni. Nibelungenländest mööda ja Salzhofist möödudes jõuab külastaja Schiffsmeisterhausi, mille fassaadil on kõrge veetaseme märgid. Doonau tõusis 1501. aastal 15,8 m üle tavapärase veetaseme.

Haus auf dem Stein ('maja kaljul') ehitati vähem kui 50 aastat pärast seda suurveekatastroofi. Seda kasutas ateljeena Austria maalikunstnik Walter Prinzl. Wiener Tori vastand Linzer Tor asus Linzer Straße lõpus. Kumbagi väravat enam ei eksisteeri, kuid ajaloolisi illustratsioone leiab linnaarhiivist. Stadtgrabeni (vallikraav) nurgal asub kaitsetorn, mille osad on veel algses seisukorras.

Vana postkontor asub 1792. aastal ehitatud vallikraavi lõpus. Selle fassaadi kaunistab barokiajastu lõpul loodud kaunis reljeef. Vana postkontorit kasutatakse nüüd konverentsikeskusena. Kirikuhoovis domineerib gooti stiilis Pfarrkirche (kihelkonnakirik). Hilisgooti perioodil on kujundatud ja põhjafassaadi sisse ehitatud Kalvarienberggruppe, märkimisväärne skulptuur. Enne kui peatänav jõuab Rathausplatzile, mälestab tahvel suurepärast Austria heliloojat Anton Brucknerit.

Umbes 5 km linnast lõuna pool asub kuulus renessansiaegne Schallaburgi loss.

Teise maailmasõja ajal asus siin Mauthauseni koonduslaagri all-laager. Tänapäeval on endises krematooriumis muuseum, ülejäänud laager on osa praegusest Austria armee Birago kasarmust.

1950. aastal peeti Melkis esimesed ametlikud naiste Austria male meistrivõistlused, mille võitjaks tuli Salome Reischer.

Inimesi muuda

Ilukirjanduses muuda

Umberto Eco teose Roosi nimi kaaspeategelane on Adso Melkist, benediktiini noviits, kes reisis 1327. aastal.

Viited muuda