Marta Pärna
Marta Pärna (1. detsember 1867 (ukj) Rannu – 16. august 1939 Tartu) oli Eesti naisliikumis- ja haridustegelane.[1]
Marta Pärnat on nimetatud Valga esimeseks haritud naiseks[2] ja inimeseks, kes pühendas kogu oma elu isikliku elu asemel oma elukutsele.[3]
Alghariduse sai Marta Pärna Rannus. Seejärel õppis ta kaheksa aastat Tallinna Kõrgemas Linna-Tütarlastekoolis,[4] mille lõpetas 1887. aastal kodukooliõpetaja kutsega, samal ajal täiendas ta end ka ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna kava ulatuses.[5]
Aastatel 1889–1903 töötas ta koduõpetajana Venemaal, Kaukaasias ja Ukrainas, Krimmis, Vjatkas ja Bakuus. Täiendas end Prantsusmaal Cannesis 1902–1903 kirjandusloo ja arheoloogia alal ning Itaalias Milanos ja Firenzes 1908 kunstiajaloos.[6] 1903–1908 oli Tsarskoje Selos E. S. Levitskaja ühisreaalgümnaasiumis saksa keele õpetaja ja hiljem juhataja abi.[1] 1908. aastal kutsuti Marta Pärna kodumaale, Valgasse asutatava naisgümnaasiumi juhatajaks.[1][7]
Koduõpetajana rikaste lapsi õpetades õppis ta omal käel kirjandust, kunsti ja ajalugu ning kunstiajalugu. Oma töökohad valis Marta Pärna selle järgi, et oleks silmale ilu ning võimalus täiendada teadmisi kunstigaleriides ja arhiivides.[4] Kohavalikul sai määravaks võimalus enesetäiendamiseks ja uue õppimiseks. Ta reisis Lääne-Euroopas, elas Pariisis, Firenzes, Nice'is, Veneetsias ja Monte Carlos.[1] Ta oskas inglise, prantsuse, itaalia, saksa ja vene keelt, huvitus luulest ning uuris Moubliesse'is trubaduuride luulet.[8] Nooruses unistas ta näitlejakarjäärist, kujutles end laval heroiliste naiste osades.[8] Pedagoogitöö kõrval tõlkis eesti keelde maailma kirjandusklassikat.[9]
Valga tütarlastegümnaasiumi juhataja muuda
Aastatel 1908–1932 oli ta Valgas tütarlastegümnaasiumi juhataja.[1][7] Koolis anti lastele ka emakeeletunde. Marta Pärna rõhutas nii eestlastest kui ka lätlastest õpilaste rahvustunde kasvatamise vajalikkust.[8] Algusaastad olid keerulised. Riia kuraator ei tahtnud eestlast ja veel naisterahvast kahe aasta vältel kohale kinnitada. Valga pastori mälestuste järgi oli opositsioon gümnaasiumile suur, vaid mõned saatsid oma lapsed sinna õppima, sest Valgas tegutses ka saksapärane erakool, kus õppis Valga kõrgema seltskonna järeltulev sugu. Pikkamööda sulasid ka kõige tulisemad vastased. Kool, kus venestamise tingimustes anti ühena esimestest õpilastele emakeeletunde, hakkas arenema. Kooli taheti evakueerida Venemaale. Sakslased omakorda sulgesid kooli, Marta Pärna keeldus talle pakutavast direktrissi kohast saksa gümnaasiumis.[10]
Valga Eesti Gümnaasiumi ja Valga Tütarlaste Gümnaasiumi juhataja muuda
1919. aastal võtsid Valgas võimu enamlased ja seetõttu osutus võimalikuks panna alus Valga segakeskkoolile. 10. jaanuaril 1919 toimunud esimesel õppenõukogu koosolekul Valga Rahvahariduse Seltsi esimehe Ernst Enno eesistumisel määrati segakooli juhatajaks Marta Pärna. 300 õpilasega segakool – Valga Eesti Gümnaasium – asutati 11. jaanuaril 1919. Tegemist oli esimese eesti õppekeelega haridusasutusega Valgas. Valga Eesti Gümnaasium sai töötada ainult 1919. aasta jaanuari lõpuni. Pärast Paju lahingu võitu ja Valga linna vabastamist 1. veebruaril 1919 otsustas koolikomisjon 10. veebruaril 1919 segakeskkooli sulgeda ja asutada selle asemele kaks keskkooli, ühe poeglastele ja teise tütarlastele.[11] Mõlema kooli avaaktused toimusid 25. veebruaril 1919. Valga Tütarlaste Gümnaasium alustas tööd Vabaduse tänaval asuvas koolihoones, millel on tänapäeval Marta Pärna auks mälestustahvel. Õpilaskonna moodustasid Valga ja Valgamaa tütarlapsed, tulijaid oli ka kaugemalt. Kokku alustas koolis õppimist 212 tütarlast. Kooli juhatajaks määrati Marta Pärna, kes töötas sel ametikohal kuni kooli reorganiseerimiseni Valga Ühisgümnaasiumiks 1932. aastal.[11]
1922. aastal viis Marta Pärna Valga Tütarlaste Gümnaasiumi juures läbi pedagoogikakursuseid.[12]
Paljudest Marta Pärna kunagistest kasvandikest võrsus haritud jõude mitmel alal ja silmapaistvaid tegelasi. Teiste hulgas õppis Esimese maailmasõja aastail Valga Tütarlaste Gümnaasiumis nimekas läti kirjanik Elīna Zālīte, kes hiljem tõlkis läti keelde "Kalevipoja" ja A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse".[5]
Õpilaste isetegevus Marta Pärna ajal Valga tütarlaste gümnaasiumis muuda
Marta Pärna juhendamisel pandi isetegevusele koolis väga suurt rõhku. Koolipidu aastapäeva tähistamisena 23. veebruaril oli kogu kooliperele olulise tähendusega. Sellest olid haaratud nii õpilased kui ka õpetajad. Tolleaegses Sädemes kogunes aga suur hulk kooli endisi õpilasi. Eesti gaidluse algaastaks loetakse 1920. aastat. Kodutütarde tekkides suleti paljudes koolides gaidide rühmad. Marta Pärna koolis see nii ei olnud.[10]
Lahkumine Valgast muuda
1930. aastad tõid kaasa majandusraskusi. Kohalike arvates ei olnud vaja kasvatada aristokraate. Seetõttu ei valitud Marta Pärnat reorganiseeritud ühisgümnaasiumi direktoriks. Marta Pärna elas väga raskelt üle linnavolikogus vastuhääle saamist. Koolid liideti ning Marta Pärna koondati ja saadeti pensionipõlve pidama. "Ju seda tehti siis taktitundetult, sest Marta Pärna kinkis oma tuttavatele ära oma kleidid, kindad, kübarad ja lahkus kedagi näha soovimata Valgast Tartusse elama. Tema kaitseks astusid välja õpilased, kes saatsid haridusministeeriumisse allkirju," kirjutas Marta Pärna lahkumist Valga vaksalis nägema juhtunud ajalehe Lõuna-Eesti ajakirjanik 1932. aasta numbris.[10]
1932. aastal kolis Marta Pärna koos õe perega Tartusse Tammelinna. Ainus saatja oli kooliteenija..[10] Tartus ta luges palju ja tõlkis kirjandust.
Marta Pärna suri 1939. aastal ja maeti Kurgja talu kalmistule, kuhu on maetud ka Carl Robert Jakobson. 20 aastat hiljem paigaldati talle mälestustahvel motoga "Töö on elu".
Ühiskondlik tegevus muuda
Marta Pärna oli tegev Valga Õpetajate Seltsis, Valga Naisseltsis, Valga Lastekaitse Ühingus ja Punase Risti Seltsis.[1] Marta Pärna tööd nimetati kadumatuks ja tunnustusväärseks ning tema nõuanded olid hinnatud ka koolivälistel koosviibimistel.[13]
Tõlked ja muu looming muuda
Marta Pärna tõlkis ilukirjandust ja populaarteaduslikku kirjandust.
- Kipling, R. "I Džungli raamat" Mowgli (1908)
- Kipling, R. "Rikitiki Taavi" (1924)
- Deledda, Grazia "Kõrkjad tuules" (1935)
- Alvaro, Corrado "Aspramonte rahvas" (1937)
- Loti, Pierre "Ramuntcho" (1937)
- Daring, Thomas "Loodusvarade jahil" (1938)
- Maurois, Andre "Doktor O`Grady kõned" (1938)
- Pirandello, Luigi "Vana jumal" (1938)
- Dostojevski, F. M. "Nooruk" I kd (1940)
- Rolland, Romain "Jean-Christophe" I, II, III kd (1937, 1958)
Kaukaasia-perioodil ilmus novellikogu "Rohulaane pildid" (1892).
Isiklikku muuda
Marta Pärna ema Natalie Johanson-Pärna oli Carl Robert Jakobsoni õde. Jakobsoni ja peretuttav Lilli Suburgi eeskuju ja vaimsus mõjutasid Marta Pärna perekonda: Marta ema Natalie Johanson-Pärna avas Tallinnas naiskäsitöökooli ja Marta innustus Cimze seminaris pedagoogikahariduse saanud onu Carl Robert Jakobsoni ideaalidest ja püüdlustest. Marta Pärna kaksikvennad Nikolai Pärna ja Elmar Pärna olid tunnustatud teadlased. Marta Pärna vend Herbert suri aasta pärast sündi 1878 peaajupõletikku ja isa kuu aega hiljem kopsuhaigusse.[9]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Marta Pärna. Eesti kooli biograafiline leksikon, lk 190.
- ↑ "Marta Pärna 60-aastane". Postimees. 1. detsember 1927. Vaadatud 06.12.2020.
- ↑ "Marta Pärna oli eestluse teerajajaid". Postimees. 18. august 1939. Vaadatud 06.12.2020.
- ↑ 4,0 4,1 Hans Salm, "Marta Pärnast: elus ja...vahas"- Valgamaalane 8. veebruar, lk 8.
- ↑ 5,0 5,1 Oskar Kuningas. "Väljapaistev pedagoog"- Kommunist. 1968 lk 3.
- ↑ Oskar Kruus (1995). Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn: Eesti Raamat.
- ↑ 7,0 7,1 Valgamaa kodulooline andmebaas ISIK
- ↑ 8,0 8,1 8,2 Marta Otsasoo, "Vestluses Karl Robert Jakobsoni õetütre Marta Pärnaga". Eesti Naine 1/ 1938. Lk 8.
- ↑ 9,0 9,1 Kodulugu: Jakob Peerna lugu. Rannu Valla Leht., Maaleht, 19. mai 2012.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Melanie Parlo, "Mälestuskilde ühest hariduskoldest kodumaal"-Triinu.1961, lk 1.
- ↑ 11,0 11,1 Valga Gümnaasium. Ajalugu.
- ↑ Ilumets Vahur. "Valga koolid". Originaali arhiivikoopia seisuga 17.12.2019. Vaadatud 17.12.2019.
- ↑ "M. Pärna 60 aastane". Lõuna-Eesti. 30. november 1927. Vaadatud 06.12.2020.
Kirjandus muuda
- Ajalooline Valga. Valga 1999. AS Litero. Lk 41