Vikipeedia

Marta Pärna

Marta Pärna (1. detsember 1867 (ukj) Rannu – 16. august 1939 Tartu) oli Eesti naisliikumis- ja haridustegelane.[1]

Marta Pärna vahakuju Valga Linnamuuseumis

Alghariduse sai Marta Pärna Rannus. Seejärel jätkas ta õpinguid Tallinna Kõrgemas Linna-Tütarlastekoolis, kus õppis kaheksa aastat[2] ja mille lõpetas 1887. aastal koduõpetaja kutsega.[3] Aastatel 1889–1903 töötas Krimmis, Vjatkas ja Bakuus koduõpetajana. 1903–1908 oli Tsarskoje Selos E. S. Levitskaja ühisreaalgümnaasiumis saksa keele õpetaja ja juhataja abi.[1]

Koduõpetajana rikaste lapsi õpetades õppis ta samal ajal ise kirjandust, kunsti ja ajalugu ning kunstiajalugu. Oma töökohad valis Marta Pärna selle järgi, et oleks silmale ilu ja võimalus täiendada teadmisi kunstigaleriides ning arhiivides.[2] Kohavalikul sai määravaks võimalus enesetäiendamiseks ja uue õppimiseks. Ta reisis Lääne-Euroopas, elas Pariisis, Firenzes, Nizzas, Veneetsias ja Monte Carlos.[1] Ta oskas inglise, prantsuse, itaalia, saksa ja vene keelt, huvitus luulest ning uuris Moubliesse'is trubaduuride luulet.[4] Nooruses unistas ta näitlejakarjäärist, kujutles end laval heroiliste naiste osades.[4] Pedagoogitöö kõrval tõlkis eesti keelde maailma kirjandusklassikat.[5]

Valga tütarlastegümnaasiumi juhatajaRedigeeri

1908. aastal kutsuti Marta Pärna Valga tütarlastegümnaasiumi juhatajaks.[1][6] Koolis anti lastele ka emakeeletunde. Marta Pärna rõhutas nii eestlastest kui ka lätlastest õpilaste rahvustunde kasvatamise vajalikkust.[4] Algusaastad olid keerulised. Riia kuraator ei tahtnud eestlast ja veel naisterahvast kahe aasta vältel kohale kinnitada. Valga pastori mälestuste järgi oli opositsioon gümnaasiumile suur, vaid mõned saatsid oma lapsed sinna õppima, sest Valgas tegutses ka saksapärane erakool, kus õppis Valga kõrgema seltskonna järeltulev sugu. Pikkamööda sulasid ka kõige tulisemad vastased. Kool, kus venestamise tingimustes anti ühena esimestest õpilastele emakeeletunde, hakkas arenema. Kooli taheti evakueerida Venemaale. Sakslased omakorda sulgesid kooli, Marta Pärna keeldus talle pakutavast direktrissi kohast saksa gümnaasiumis.[7]

Valga Eesti Gümnaasiumi ja Valga Tütarlaste Gümnaasiumi juhatajaRedigeeri

1919. aastal võtsid Valgas võimu enamlased ja seetõttu osutus võimalikuks panna alus Valga segakeskkoolile. 10. jaanuaril 1919 toimunud esimesel õppenõukogu koosolekul Valga Rahvahariduse Seltsi esimehe Ernst Enno eesistumisel määrati segakooli juhatajaks Marta Pärna. 300 õpilasega segakool – Valga Eesti Gümnaasium – asutati 11. jaanuaril 1919. Tegemist oli esimese eesti õppekeelega haridusasutusega Valgas. Valga Eesti Gümnaasium sai töötada ainult 1919. aasta jaanuari lõpuni. Pärast Paju lahingu võitu ja Valga linna vabastamist 1. veebruaril 1919 otsustas koolikomisjon 10. veebruaril 1919 segakeskkooli sulgeda ja asutada selle asemele kaks keskkooli, ühe poeglastele ja teise tütarlastele.[8] Mõlema kooli avaaktused toimusid 25. veebruaril 1919. Valga Tütarlaste Gümnaasium alustas tööd Vabaduse tänaval asuvas koolihoones. Õpilaskonna moodustasid Valga ja Valgamaa tütarlapsed, tulijaid oli ka kaugemalt. Kokku alustas koolis õppimist 212 tütarlast. Kooli juhatajaks määrati Marta Pärna, kes töötas sel ametikohal kuni kooli reorganiseerimiseni Valga Ühisgümnaasiumiks 1932. aastal.[8]

1922. aastal viis Marta Pärna Valga Tütarlaste Gümnaasiumi juures läbi pedagoogikakursuseid.[9]

Paljudest Marta Pärna kunagistest kasvandikest võrsus haritud jõude mitmel alal ja silmapaistvaid tegelasi. Teiste hulgas õppis Esimese maailmasõja aastail Valga tütarlaste gümnaasiumis nimekas läti kirjanik Elīna Zālīte, kes hiljem tõlkis läti keelde "Kalevipoja" ja A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse".[3]

Õpilaste isetegevus Marta Pärna ajal Valga tütarlaste gümnaasiumisRedigeeri

Marta Pärna juhendamisel pandi isetegevusele koolis väga suurt rõhku. Koolipidu aastapäeva tähistamisena 23. veebruaril oli kogu kooliperele olulise tähendusega. Sellest olid haaratud nii õpilased kui ka õpetajad. Tolleaegses Sädemes kogunes aga suur hulk kooli endisi õpilasi. Eesti gaidluse algaastaks loetakse 1920. aastat. Kodutütarde tekkides suleti paljudes koolides gaidide rühmad. Marta Pärna koolis see nii ei olnud.[7]

Lahkumine ValgastRedigeeri

1930. aastad tõid kaasa majandusraskusi. Kohalike arvates ei olnud vaja kasvatada aristrokraate. Seetõttu ei valitud Marta Pärnat reorganiseeritud ühisgümnaasiumi direktoriks. Marta Pärna elas väga raskelt üle linnavolikogus vastuhääle saamist. Koolid liitusid ja sellega seonduvalt Marta Pärna koondati ja saadeti pensionipõlve pidama. "Ju seda tehti siis taktitundetult, sest Marta Pärna kinkis oma tuttavatele ära oma kleidid, kindad, kübarad ja lahkus kedagi näha soovimata Valgast Tartusse elama. Tema kaitseks astusid välja õpilased, kes saatsid haridusministeeriumisse allkirju," kirjutas Marta Pärna lahkumist Valga vaksalis nägema juhtunud "Lõuna-Eesti" ajakirjanik 1932. aasta lehenumbris.[7]

1932. aastal suundus Marta Pärna koos õe perekonnaga elama Tartusse Tammelinna. Ainus saatja oli kooliteenija.[7]. Tartus olles hakkas ta tegelema lugemise ja tõlkimisega.

Marta Pärna suri 1939. aastal ja maeti Kurgja talu kalmistule. 20 aastat hiljem paigaldati talle mälestustahvel motoga "Töö on elu".

Ühiskondlik tegevusRedigeeri

Marta Pärna oli tegev Valga Õpetajate Seltsis, Valga Naisseltsis, Valga Lastekaitse Ühingus ja Punase Risti Seltsis.[1]

Tõlketöö ja loomingRedigeeri

Marta Pärna tegutses ka ilukirjanduse ja populaarteadusliku kirjanduse tõlkijanaː

  • Kipling, R. "I Džungli raamat" Mowgli (1908)
  • Kipling, R. "Rikitiki Taavi" (1924)
  • Deledda, Grazia "Kõrkjad tuules" (1935)
  • Alvaro, Corrado "Aspramonte rahvas" (1937)
  • Loti, Pierre "Ramuntcho" (1937)
  • Daring, Thomas "Loodusvarade jahil" (1938)
  • Maurois, Andre "Doktor O`Grady kõned" (1938)
  • Pirandello, Luigi "Vana jumal" (1938)
  • Dostojevski, F. M. "Nooruk" I kd (1940)
  • Rolland, Romain "Jean-Christophe" I, II, III kd (1937, 1958) [10]

Temalt ilmus Kaukaasias viibides novellikogu "Rohulaane pildid" (1892).[11]

IsiklikkuRedigeeri

Marta Pärna ema oli Natalie Johanson-Pärna oli Carl Robert Jakobsoni õde. Carl Robert Jakobsoni ja peretuttav Lilli Suburgi eeskuju ning vaimsus mõjutasid Marta Pärna perekonda: Marta ema Natalie Johanson-Pärna avas Tallinnas naiskäsitöökooli ja Marta innustus Cimze seminaris pedagoogikahariduse saanud onu Carl Robert Jakobsoni ideaalidest ja püüdlustest. Marta kaksikvennad Nikolai Pärna ja Elmar Pärna olid tunnustatud teadlased.[5]

ViitedRedigeeri

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Marta Pärna. Eesti kooli biograafiline leksikon, lk 190.
  2. ↑ 2,0 2,1 Hans Salm, "Marta Pärnast: elus ja...vahas"- Valgamaalane 08.veebruar, lk 8
  3. ↑ 3,0 3,1 Oskar Kuningas. "Väljapaistev pedagoog"- Kommunist. 1968 lk 3
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Marta Otsasoo, "Vestluses Karl Robert Jakobsoni õetütre Marta Pärnaga". Eesti Naine 1/ 1938. Lk 8
  5. ↑ 5,0 5,1 Kodulugu: Jakob Peerna lugu. Rannu Valla Leht., Maaleht, 19. mai 2012.
  6. ↑ Valgamaa kodulooline andmebaas ISIK
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Melanie Parlo, "Mälestuskilde ühest hariduskoldest kodumaal"-Triinu.1961, lk1
  8. ↑ 8,0 8,1 Valga Gümnaasium. Ajalugu.
  9. ↑ Ilumets Vahur. "Valga koolid". Vaadatud 17.12.2019.
  10. ↑ [erb.nlib.ee"Pärna, Marta tõlkija"]. Vaadatud 17.12.2019.
  11. ↑ [https:/www.ester.ee Marta Pärna. ESTERi kataloog.]

PersonaaliaRedigeeri

Ajalooline Valga. Valga 1999. AS Litero. Lk 41

VälislingidRedigeeri

  • Biograafia "Eesti biograafilises leksikonis" (1926-1929) [1]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Marta_Pärna&oldid=5674483"