Marina Abramović

Marina Abramović (serbia keeles Марина Абрамовић; sündinud 30. novembril 1946 Belgradis) on Serbia päritolu tegevuskunstnik. Oma töödes keskendub ta peamiselt kunstniku ja publiku vahelisele suhtlusele ning inimkeha ja -mõistuse piiride kompamisele – nendes aspektides on ta olnud ka teerajaja tegevuskunsti vallas.

Marina Abramović 72. Peabody auhinnagalal 2013. aastal

Lapsepõlv ja noorus

Marina Abramović sündis 1946. aastal sõjajärgses Jugoslaavias, kui kehtis veel kommunistlik režiim diktaator Josip Broz Tito käe all. Marina isa Vojin Abramović oli Tito kõrge auastmega ihukaitsja. Tema ema Danica Abramović töötas instituudis, mis tegeles ajalooliste monumentide ja kunstiteoste järelevalvega ning oli Serbias Kunsti- ja Revolutsioonimuuseumi direktor. Marina vanemad tutvusid teise maailmasõja ajal, millest nad mõlemad osa võtsid. Vojin Abramović päästis Danica elu, aidates ta haavatuna rindelt tagalasse. Kuus kuud hiljem päästis Danica omakorda Vojini elu, kui ta loovutas vereülekandeks oma verd haavata saanud Vojinile.

Tänu jõukatele vanematele ja nende prestiižsetele ametitele kasvas Marina Abramović üles keskmisest paremates tingimustes, elades suures korteris Belgradi kesklinnas. Tänu Marina ema töökohale oli korter täis kunsti, mis oli mõjutatud Cézanne’ist, Bonnardist ja Vuillardist. Terve korruse hõlmanud kaheksa toaga korteris elas neli inimest: Marina, tema ema, isa ja noorem vend Velimir Abramović. Korter oli saadud ühelt juudi perekonnalt Saksa okupatsiooni ajal.

Kuna mõlemad Marina vanemad olid väga oma tööle pühendunud, kasvas ta üles peamiselt oma vanaema Milica käe all. Vanemad käisid teda aastaid külastamas vaid nädalavahetustel.

Huvi kunsti vastu tekkis Marinal juba noores eas, kui ta näiteks oma 14. sünnipäevaks palus isalt kingiks õlivärvide komplekti. Isa korraldas talle ka maalitunni kunstnik Filo Filipovićiga. Üks esimesi teoseid, mis ta tegi, hävis tules ning sellest hetkest ta mõistis, et tema jaoks ongi kunstis olulisem loomise protsess, mitte lõpptulemus. Mõned aastad hiljem avastas ta enda jaoks ka ühe Yves Kleini tsitaadi: „Mu maalid pole muud, kui allesjäänud tuhk mu kunstist“.

Haridus ja karjäär

Marina Abramović hakkas kunstikooli astumiseks valmistuma 17-aastaselt. Ta võttis kursusi õhtukoolis ning valmistas ette oma portfoolio. 1960. aastatel õppis ta Belgradi Kunstiakadeemias. Seal õppimise ajal sai ta ka juba oma esimesed tellimustööd (peamiselt sugulastelt), mis seisnesid portreedes ja natüürmortides. Kuid nende tööde üle ta uhke ei ole, kuna ütleb, et need on tehtud ainult raha pärast ning ta ei pannud sinna sisse ühtegi emotsiooni.

Õpingute ajal hakkas ta ka katsetama muude stiilide ja elementidega, kui ainult akadeemiline kunst. Näiteks sai ta palju inspiratsiooni liiklusõnnetustest, püüdes maalides kujutada seda hirmu ja vägivalda.

Oma kaastudengitega asutas ta ka rühmituse Group 70, kuhu kuulusid lisaks temale endale veel Raša Todosijević, Zoran Popović, Gera Urkom, Era Milivojević ja Neša Paripović. Nad said inspiratsiooni 1960ndate revolutsioonidest Läänes, nii poliitikas kui kunstis. Eeskujudeks olid näiteks Ameerika Ühendriikidest Lawrence Weiner ja Joseph Kosuth ning Arte Povera liikumine Itaalias ja Fluxus Saksamaal ning grupp nimega OHO Sloveeniast.

Sellest kõigest inspireerituna tegi Marina oma esimese performance'i ettepaneku Belgradi noortekeskusele, et korraldada etendus „Tule pese koos minuga“. Idee seisnes ühiskondlikult kasutavate kraanikausside paigaldamises ning külastajad, kes kohale tulevad, võtavad endalt riided seljast ja pesevad need, kuivatavad, triigivad ning panevad uuesti selga ja lahkuvad. Noortekeskus lükkas selle ettepaneku tagasi.

Marina Abramović lõpetas Belgradi Kunstiakadeemia 1970. aasta kevadel keskmise hindega 9,25 10st. Pärast kooli lõpetamist kolis ta Zagrebi, Horvaatiasse. Seal ta jätkas õppimist kunstnik Krsto Hegedušići käe all.

Aastatel 1975–1988 tegeles Marina performance'ite loomisega koos oma elukaaslase, saksa kunstnik Ulayga (Uwe Lapysiepen). Temaga koos keskendus ta kahe inimkeha vahelistele suhetele ja mõjudele. 1989. aastal naasis ta sooloprojektide juurde. Oma töödes on ta kasutanud inimkeha, heli, fotograafiat, maalimist, videot, skulptuure, olmeesemeid ja palju muud.

Tal on olnud suurejoonelisi esinemisi ja näitusi tuntud kunstiinstitutsioonides nagu Stedelijk Van Abbemuseum Eindhovenis (1985), Museé National d’Art Moderne Pariisis (1990), Neue National Galerie Berliinis (1993), Museum of Modern Art Oxfordis (1995), Kunstverein Hannoveris (2000), The Marugame Museum of Contemporary Art ja Kumamoto Museum of Contemporary Art Jaapanis (2004), The Guggenheim Museum New Yorgis (2005) ning New Yorgi moodsa kunsti muuseumis (2010).

Marina Abramović on ka õpetanud mitmes kunstikoolis, näiteks Hochschule für Bildende Kunst Hamburgis, École des Beaux Arts Pariisis, Hochschule für Bildende Kunst Braunschweigis, Art Institute Chicagos.

Teda on tunnustatud ka mitme kõrge auhinnaga, näiteks videoinstallatsiooni eest parima kunstniku auhinnaga Veneetsia biennaalil (1997), Bessie auhinnaga 12-päevase performance'i eest New Yorgis (2003), Austria Commander Cross panuse eest kunstiajalukku (2009), audoktori kraadiga Plymouthi Ülikoolilt (2009) ja Williams College’ilt Massachusettsis. (1) Aastast 2012 on ta Rootsi Kuninglik Kaunite Kunstide Akadeemia liige.

Inspireerituna positiivsest tagasisidest ja laialdasest huvist tema töö vastu oma esimesel suurejoonelisel retrospektiivil New Yorgi moodsa kunsti muuseumis 2010. aastal asutas Marina Abramović omanimelise kunstiinstituudi MAI, mille eesmärgiks sai tegevuskunstnikele ühise platvormi, uute võimaluste ja koostöö võimaldamine.

Looming

Allpool on ülevaade Marina Abramovići loodud performance'itest.

Varajased teosed

• Vabastuse seeria
  • Hääle vabastamine – lamab selili põrandal, pea kallutatud taha. Karjub, kuni kaotab hääle.
  • Keha vabastamine – nägu mässituna musta salli, tantsib alasti Aafrika rütmide taustal, kuni kukub kurnatusest.
• Rütmide seeria
  • Rythm 10 – paneb diktofoni lindistama. Asetab käe valgele paberile, sõrmed laiali. Asetab käe kõrvale 20 nuga. Võtab ühe noa ning hakkab võimalikult kiiresti torkama näppude vahele. Iga kord, kui endale sisse lõikab, vahetab nuga. Kui kõik noad on läbi käidud, võtab diktofoni ja kuulab lindistust. Siis kordab kogu protsessi uuesti.
  • Rythm 2 – seisab keset ruumi, kõrval laud 72 erineva esemega. Külastajad võivad neid tema peal kasutada, kuidas soovivad. Tema võtab kogu vastutuse, olles kui ese.

Paaristööd Ulayga

• Suhete seeria
  • “Suhe ruumiga” – kaks keha (Marina ja Ulay) korduvalt mööduvad üksteisest, põrkudes. Tempo pidevalt kasvab, kuni lõpuks toimub täielik kokkupõrge.
  • “Suhe ajaga” – istutakse 16 tundi seljad vastakuti, juuksed punutud ühte patsi. Siis siseneb publik. Istutakse 1 tund veel.
  • “Jalutus Hiina Müüril” – kahest eri otsast Hiina müüri ületamine. Kõnniti, kuni kohtuti (kulus 90 päeva). Performance sümboliseeris nende ühise loomingu ja kooselu lõppu.

Individuaalprojektid

• “Draakonipead” – Marina istub liikumatult toolil, 5 püütonit asetatuna tema peale. Püütoneid pole 2 nädalat toidetud. Teda ümbritseb jääst ring.
• “Sibul” – sööb ära suure toore sibula, samal ajal kurtes oma elu üle.
• “Kunstnik on kohal” – 3 kuud järjest veedab muuseumi külastustunnid istudes laua taga liikumatult ning jagades silmsidet iga külastajaga, kes tema ette istub.