Maria de Lourdes Pintasilgo
Maria de Lourdes Pintasilgo (täisnimega Maria de Lourdes Ruivo da Silva de Matos Pintasilgo; 18. jaanuar 1930 Abrantes – 10. juuli 2004 Lissabon) oli Portugali riigiametnik ja poliitik, aastatel 1979–1980 Portugali peaminister.
| Maria de Lourdes Ruivo da Silva de Matos Pintasilgo | |
|---|---|
_(cropped).jpg) | |
| Portugali peaminister | |
|
Ametiaeg 1. august 1979 – 3. jaanuar 1980 | |
| Eelnev | Carlos Mota Pinto |
| Järgnev | Francisco de Sá Carneiro |
| Portugali sotsiaalminister | |
|
Ametiaeg 17. juuli 1974 – 25. märts 1975 | |
| Eelnev | Mário Murteira |
| Järgnev | Jorge Sá Borges |
| Isikuandmed | |
| Sündinud |
18. jaanuar 1930 Abrantes, Portugal |
| Surnud |
10. juuli 2004 (74-aastaselt) Lissabon, Portugal |
| Erakond |
sõltumatu Partido Socialista - PS |
| Alma mater | Instituto Superior Técnico |
Ta oli Portugali esimene naisminister ning ühtlasi Portugali esimene ja siiani ainus naispeaminister. Euroopas oli ta Margaret Thatcheri järel teine iseseisva riigi naispeaminister, olles saanud valitsusjuhiks Thatcherist kaks kuud hiljem.[1][2]
Elulugu muuda
Päritolu ja haridus muuda
Maria de Lourdes Pintasilgo sündis 1930. aastal keskklassi peres.[3] Tema isa oli Covilhãs sündinud Jaime de Matos Pintasilgo (1896–1959), kes tegutses villaäris; ema Amélia do Carmo Ruivo da Silva (u 1899 – 1982) pärines Vendas Novasest. Tema vanemad abiellusid Abranteses 14. märtsil 1929.[1]
Isa Jaime hülgas pere ja koolis püüdis Maria seda hoolega varjata, mis tähendas ka lähedaste sõprussuhete vältimist.[4] Kui ta oli seitsmeaastane, saadeti ta õppima Lissaboni Filipa de Lencastre lütseumi. Juba toona paistis ta silma António de Oliveira Salazari asutatud poolsõjaväelises noorteorganisatsioonis Mocidade Portuguesa. Hiljem astus ta kristlikku organisatsiooni Acção Católica. Seejärel õppis Maria de Lourdes Pintasilgo Lissaboni Ülikooli tehnikainstituudis Instituto Superior Técnico keemiainseneriks. Ülikooliaastatel oli ta üks katoliiklike naisüliõpilaste liikumise juhte.[1]
Karjäär muuda
Pärast ülikooli lõpetamist 1953. aastal osales ta Riikliku Tuumaenergianõukogu stipendiumiprogrammis. Seejärel töötas Portugali tööstusettevõtete grupis CUF (Companhia União Fabril), mille põhitegevusala oli tsemenditööstus. 1954. aastal oli ta juba ettevõtte uuringute ja projektide osakonna peainsener. Peatselt sai ta projektide direktoriks, kellena ta vastutas ettevõtte dokumendikeskuse töö ja tehnikaajakirjade väljaandmise eest. Sellel ametikohal töötas ta kuni ettevõttest lahkumiseni 1960. aastal.[5]
Pintasilgol olid tugevad sidemed katoliku kirikuga. Aastatel 1952–1956 oli ta Lissabonis Portugali Katoliku Ülikooli naisteühenduse president. 1956. aastal sai temast katoliiklike üliõpilaste rahvusvahelise ühenduse Pax Romana president. 1961. aastal liitus Pintasilgo katoliiklike naiste rahvusvahelise liikumisega Graal. 1963. aastal juhtis ta selle organisatsiooni sees rahvusvahelist töörühma, mille eesmärk oli liikumise arendamine ja selle haru loomine Portugalis.[5] Viimase ülesandega sai ta hakkama vaatamata peaminister Salazari sõbra, Lissaboni peapiiskopi Manuel Cerejeira vastuseisule.[1] 1965. aastaks oli Pintasilgost saanud Graali rahvusvaheline asepresident. Ta oli pälvinud Vatikani tähelepanu ning nimetati katoliku kiriku kontaktisikuks naisküsimustes Kirikute Maailmanõukogu juurde.[5]
Aastatel 1960–1974 oli ta Korporatiivkoja esimene naissoost liige. Korporatiivkoda oli autoritaarse režiimi ajal Portugali parlamendi ülemkoda, millel ei olnud seadusandlikku, vaid ainult nõuandev funktsioon.[1]
Pärast Companhia União Fabrilist lahkumist oli ta asunud riigitööle, juhtides kuni 1969. aastani Portugali arengu- ja sotsiaalprogrammi. 1970. aastal juhtis ta valitsuse juurde moodustatud naisküsimuse töörühmasid. 1971–1972 kuulus ta Portugali delegatsiooni Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. Pärast 1974. aasta nelgirevolutsiooni nimetati ta ajutise valitsuse sotsiaalasjade riigisekretäriks. 17. juulist 1974 kuni 25. märtsini 1975 oli ta Portugali sotsiaalminister ja sellel ametikohal ühtlasi riigi ajaloo esimene naisminister. 1975. aastal sai temast Portugali esimene suursaadik UNESCO juures.[5]
Poliitiline tegevus muuda
1979. aastal kutsus Portugali president António Ramalho Eanes ta peaministriks.[1] 1. augustil 1979 vannutati Pintasilgo ametisse Portugali ajutise valitsuse peaministrina, kelle ülesanne oli valitsuse juhtimine kuni uue korralise valitsuse moodustamiseni neli kuud hiljem.[6] Oma ametiajal valitsusjuhina keskendus ta eelkõige Portugali aegunud sotsiaalhoolekandesüsteemi reformimisele. Tema ajal kehtestati üleüldine sotsiaalkindlustus, tõhustati tervishoidu, haridust ja tööseadusandlust.[1]
Lisaks sellele, et Pintasilgo oli esimene naisminister ja naispeaminister Portugali ajaloos, sai temast 1986. aastal ka riigi ajaloo esimene naissoost presidendikandidaat. Ta kandideeris sõltumatuna ja sai 7,38% häältest.[3] Järgmisel aastal valiti ta Sotsialistliku Partei nimekirjas Euroopa Parlamenti, kuhu ta kuulus 14. septembrist 1987 kuni 24. juulini 1989. Euroopa Parlamendis oli ta naiste õiguste komitee ning koostöö- ja arengukomitee liige; samuti kuulus ta 1988. aastal Euroopa Ühenduse ja Lõuna-Ameerika riikide vaheliste suhetega tegelevasse delegatsiooni.[7]
Pintasilgo oli poliitiliselt aktiivne kuni surmani. Iraagi sõja vastasena kritiseeris ta teravalt Portugali valitsuse joondumist Lähis-Ida poliitikas Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia järgi ning nõudis peaminister José Manuel Durão Barrosolt Hispaania eeskuju järgimist ja Portugali vägede väljatoomist Iraagist.[1]
Naiste õiguste edendamise kõrval on peetud tema teeneks ka seda, et progressiivsete vaadetega aktiivse katoliiklasena aitas ta ületada lõhet Portugali elanikkonna kirikumeelse ja sekulaarse osa vahel.[1]
Surm muuda
Maria de Lourdes Pintasilgo suri südame seiskumise tagajärjel oma kodus Lissabonis 10. juulil 2004 74-aastaselt.[8]
Isiklikku muuda
Maria de Lourdes Pintasilgo ei olnud kunagi abielus.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 O'Shaughnessy, Hugh. Maria de Lourdes Pintasilgo: Europe's Second Female Prime Minister The Independent, 14.07.2004, 34.
- ↑ Märkus: Kui lugeda ka liitriikide koosseisu kuulunud riike, siis olid Thatcher ja Pintasilgo vastavalt teine ja kolmas naispeaminister. Esikohale tõuseb sel juhul aastatel 1967–1969 Horvaatia valitsust juhtinud Savka Dabčević-Kučar.
- ↑ 3,0 3,1 Maria de Lourdes Pintasilgo. – The Times, 15.07.2004, 32.
- ↑ Cook, Stephen; Wavell, Stuart. Thursday People: Lisbon's lady in waiting / Maria de Lourdes Pintasilgo, Portuguese presidential candidate. – The Guardian, 02.01.1986.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Associated Press. International News, Lisbon, 19.07.1979.
- ↑ Portuguese New Government Sworn In. Xinhua General News Service, 03.08.1979.
- ↑ Maria de Lourdes Pintasilgo Euroopa Parlament: parlamendiliikmed (vaadatud 29.03.2015).
- ↑ Portugal mourns much-loved female leader. – EuroNews, 10.07.2004.
Välislingid muuda
- Maria de Lourdes Pintasilgo You Tube (portugalikeelne dokumentaalfilm, vaadatud 29.03.2015)
| Eelnev Carlos Mota Pinto |
Portugali peaminister 1979–1980 |
Järgnev Francisco de Sá Carneiro |