Manilus (ka manihheism; Mani kirik) on õpetus, et maailma valitseb hea ja kurja jõudude tasakaal, mitte aga üks täiuslik olend.[1] Manilus oli Mani (u 216–276) katse luua maailmausundit (ehk "universaalreligiooni") zoroastrismi, platonismi[2], kristluse, budismi ja gnostitsismi osadest. Kosmos jaotati zoroastrismi ja platonismi eeskujul kaheks eraldi asuvaks tegelikkuseks: valgusemaailm ja pimedusemaailm. Aineline maailm, milles inimesed elavad, koosnes Mani arvates mõlemast poolest. Maniluse kõrgaeg oli 3.-5. sajandil.

Mani hakkas prohvetlikku õpetust levitama peale 242. aastat. Pärast Mani surma ja tema poolehoidjate vaenamist levis manilus Iraanist Kogu Lähis-Idasse ja Rooma impeeriumis (Hispaaniani). Manilus levis Iraani, Egiptuse ja Süüria kaudu Prantsusmaale ja Balkani maadesse ning Hiinasse. Kristlik kirik võitles (eesotsas Augustinusega) maniluse vastu kuni 7. sajandini.

Manilus oli riigiusundiks uiguuride riigis. Hiinas keelustati manilus umbes 1374. aastal. Kalifaadis salliti manilasi kuni 9. sajandini. 9. ja 10. sajandil algas ka Kalifaadis manilaste hävitamine. Manilaste jäänused Aasias hävitasid mongolite vallutused.

Euroopas lähtusid manilusest paulikaanid, bogomiilid ja katarid.

Manilus oli kahesusõpetus (dualism), valguse ja pimeduse, keha ja vaimu, headuse ja kurjuse vastandamine. Mani kahesusõpetuse kohaselt vastandub kuri heale algusest peale. „Juba algusest peale seisavad üksteise vastas jumal ja saatan, valgus ja pimedus, hing ja aine (hylê). Kurjusel polnud sealjuures olemust (s.t isikulist kurjust või nn "Saatanat" pole olemas). Viimast arusaama kasutas ka Augustinus teoses "Pihtimused".

Mani kiriku liikmed jagunesid kahte rühma: „valituteks“ ehk „täiuslikeks“ ja „kuulajateks“. „Täiuslikud“ olid vaimulik eliit, nad allusid rangele askeesile (taimetoitlus ja abielutus).

Koguduse lihtliikmed („kuulajad“) pidasid oma tööga „valituid“ ülal ja nad ei pidanud askeetlikult elama. Valitud said päästetud, aga kuulajad said kõrgema taassünni õiguse (st. tasuks elu jooksul tehtud heade tegude eest võisid nad järgmisesse ellu sündida „valitutena“ ning siis saada päästetud).

Mani ihuvaenulikkus oli vastavuses hilisantiikaja kristlaste elutundega.[2]

Viited muuda

  1. Simon Blackburn. Oxfordi filosoofialeksikon. 2002:278.
  2. 2,0 2,1 Edmund Jacoby. 50 Klassikut. Filosoofid. 2006:73.