Manderstjerna (rootsi keeles Manderstierna, vene keeles Мандерштерн), varem Dargemann, oli Pommerist Wolgastist pärit aadlisuguvõsa. Suguvõsa suri meesliinis välja 1888. aastal.

Mandenstjerna suguvõsa aadlivapp

Ajalugu muuda

Suguvõsaliin algab Pommerist Wolgastist 1640. aasta paiku Rootsi rännanud Georg Dargemanniga (suri 1688), kes oli Stockholmis kullassepp. Kuningas Karl XI tõstis tema poja tolliametnik Johann Dargemanni (1659−1739) 15. märtsil 1692 aadliseisusse ja too sai perekonnanimeks Manderstierna.[1] Viimase poeg Johann Manderstierna (u 1690 − pärast 1740) läks Rootsi sõjaväest ooberstleitnandi auastmes erru ja asus elama Eestimaale.[2] Ta oli 1730. aastal naitunud Lihula, Matsalu ja Vatla mõisa pärija vabapreili Brita Christina Bielkega (1710−?). Keisrinna Anna doneeris mõisad talle 1735. aastal. Eestimaal kujunes suguvõsanimeks saksapärane Manderstjerna. Johanni valdused päris poeg Sten Göran von Manderstjerna (1743−1803), kes loovutas elu lõpul kõik oma Eestimaa valdused ja asus elama Moskvasse. Tema järeltulijad jäid seotuks Venemaaga. Suguvõsa kustus meesliinis 1888. aastal.

Manderstjernad rüütelkonna matriklis muuda

Suguvõsa introdutseeriti Rootsis 1693. aastal. Vennad alampolkovnik Thure Johann (Jaan) von Manderstjerna (1739−pärast 1774) ja rittmeister Sten Göran von Manderstjerna (1743−1803) võeti 31. jaanuaril (vkj) 1765 Eestimaa rüütelkonna matriklisse. Riia komandant kindralleitnant Karl Friedrich von Manderstjerna (1785−1862) võeti 27. juunil (vkj) 1839. aastal Liivimaa rüütelkonna matriklisse.[3] Venemaa liini esindajad olid kantud Poltava kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse.

 
Jalaväekindral Karl Friedrich von Manderstjerna (1785−1862)

Suguvõsa liikmeid muuda

 
Matsalu mõis oli suguvõsa peamine valdus Eestimaal

Manderstjerna suguvõsa mõisavaldused muuda

  • Eestimaa:
    • Kolu (Heinrichshof) (1779−1787), Lautna (Lautel) (kuni 1770), Lihula (Schloß Leal) (1735−1794), Matsalu (Matzal) (1735−1790), Sipa (Sippa) (1783−1794, pandivaldus), Suure-Rõude (Groß-Ruhde) (1735−1750ndad), Vatla (Wattel) (1730ndad−1783)
  • Örebro lään:
    • Hjalmarsberg (1695−1699)

Viited muuda

  1. Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925-1936, lk 155.
  2. Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925-1936, lk 156.
  3. Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd VIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1997, lk 219.

Kirjandus muuda

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 360.
  • Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925-1936. Lk 155-157 [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 341-344 [2].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd VIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1997. Lk 219.

Välislingid muuda