Ava peamenüü
IBM System 360 välisseade

Magnetlintsalvesti ehk lindiajam (inglise keeles magnetic tape drive) on tavalise magnetofoniga sarnanev seade, mis võimaldab magnetlindile andmeid kirjutada ja neid sealt lugeda. Seadmele on üles seatud BIOS (Basic Input Output System), mille abil saab seadmelt andmeid lugeda ja sellele salvestada. Seadme mahutavus on mõnisada kilobaiti kuni terabaitideni välja, maht sõltub lindi pikkusest. Seade ei vaja internetiühendust töötamaks.

Magnetlindi lugemiseks on vaja lindiajamit, mis loeb lindilt andmeid. Et andmeid lugeda, peab lint õige koha peale kerima ning alles siis saab andmetega tegelema hakata. Seetõttu on õige koha leidmine mõneti aeglane, kuid kui asukoht on leitud on andmetöötlus kiire. Andmete ülekandekiirus ulatub kuni 140 MB/s, kuid sõltub täiesti lindiajamitest ning kiirused on enamasti väga erinevad. Üldise kasutuse jaoks on see liiga aeglane, kuid odavuse ja mahu tõttu on ta väga hea varukoopiate tegemiseks. Enim leiabki magnetlint kasutust oluliste andmete salvestamisel.

Iga magnetlintsalvesti kasutab mootoreid, mis linti kerivad. Samal ajal töötleb andmeid lugemis-kirjutuspea temast mööduva lindi sisu. Salvestuspea jäädvustab signaali erikujulise elektromagnetiga, andmete kustutamiseks on kustutuspea. Selle mähisesse juhitud signaal magneedib salvestuspea südamiku, tekitades lindile magneetumuse. Taasesitusel lindi magneetumus ei vähene, kuid muudel tegevustel see väheneb tasapisi. Aastate jooksul võib lint niiskuse tõttu kasutuks muutuda, sest magnetiseeruv kiht eraldub plastlindilt.

DisainRedigeeri

 
IBM suurarvuti välisseade

Magnetlintsalvestit kasutati esimest korda 1950-ndatel arvutitega, kuid maht ulatus vaid ühe megabaidini. Tehnoloogia arenedes suurenes maht kuni 10 terabaidini ning edasigi kokkusurumata andmetega. Varastes arvutisüsteemides oli magnetlint põhiliseks salvestuseks kasutatud ning striimerid; striimerid olid sel ajal üpriski kallid, kuid lint ise oli odav.

Kuna andmeid on võimalik kokku suruda on tavaks turunduse eesmärgil eeldada vähemalt 2:1 suhet ning 80 GB mahuga linti müüakse kirjaga "80/160". IBM ja Sony kasutavad küll suuremaid kokkusurumis suhteid, kuid osade andmete puhul seda teha ei saa. Nt suuremad videofailid on juba varemalt kokkusurutud ning ei pruugi olla võimalik andmeid enam edasi kokku suruda.

Negatiivne sündmus ingliskeelse nimetusega "shoe-shining" esineb, kui lugemise/kirjutamise ajal andmete edastuskiirus langeb allapoole miinimumi, mis modernsema lindiajami disaini puhul liikuva lindi puhul lubatud on. Selles olukorras ei saa lint kohe pidama ning aeglustab, liigub tagasi ja stardib uuesti. Kui see sündmus kordub, siis edasi-tagasi liikumine meenutab kinga läikima löömist, millest ka nimi. See aeglustab andmetöötluse kiirust, vähendab lindi kogumahtu ning vähendab nii lindi kui ka lindiajami elupikkust. Varasemate lindiajamite puhul oli selline liikumine paratamatu, mistõttu selleaegsed lindiajamid olidki ehitatud töötama start-stopp stiilis.

Hiljem ehk enamik 1980-ndate lindiajamitest kasutas sisemist andmepuhvrit, mis mingil määral vähendas start-stopp-situatsioone. Nende ajamite puhul hakati kasutama ütlust "striimer". Lint peatati vaid juhul, kui puhvris polnud enam andmeid, mida kirjutada, või kui see oli lugemise ajal andmeid täis. Kiiremad ajamid tulid küll kasutusele, kuid isegi puhvrite olemasolu ei eemaldanud start-stopp sündmusi. Kõige uuemad, praeguse aja salvestid, ei kasuta enam ühte kiirust, vaid töötavad mitmel eri kiirusel. Sisemiselt kasutavad nad algoritme mis dünaamiliselt sobitavad lindi kiiruse arvuti andmetöötluskiirusega. Kui arvuti töötluskiirus on siiski aeglasem kui selle miinimum, tekib siiski sama probleem.

Linti hoitakse tavaliselt kasseti sees ning nendele saab salvestada lisaks tavalisele tekstile ka heli- ja videofaile. Kasseti väliskiht on enamasti plastist, mõnikord ka metallosadega, et habras lint kergelt ei puruneks.

AjaluguRedigeeri

 
DEC
  • 1951 – valmis esimene magnetlintsalvesti, mudel UNISERVO, millel oli 1/2 nikliga plaaditud fosfor-pronkslint.
  • 1952 – võeti kasutusele plastlint.
  • 1952 – 7-rajaline lint, millega saab 6-bitiseid baite koos paarsusbitiga salvestada.
  • 1958 – eraldi lugemispea ja kirjutamispea mis laseb läbipaistvalt kontrollida mida just sisestati.
  • 1964 – 9-rajaline lint, millega saab 8-bitiseid baite koos paarsusbitiga salvestada.
  • 1970-ndad – automaatselt laaditavad lindid, et ei peaks manuaalselt töötama.
  • 1970-ndad – koodigruppide salvestamine, et vigu kiiremini leida.
  • 1972 – kahe rulliga kassetti kasutuselevõtt.
  • 1972 – lineaarne siugjas (katkematu) salvestamine.
  • 1974 – ühe rulliga kassetti kasutuselevõtt.
  • 1974 – esimene robootilise ligipääsuga lindikogu.
  • 1977 – standardse helikassetti kasutuselevõtt.
  • 1980 – RAM puhver, et peita start-stopp-viivitusi.
  • 1984 – sisemine rull koos automaatse lindimehhanismiga.
  • 1984 – digitaalse lineaarse lindi kasutuselevõtt.
  • 1986 – riistvara andmete kokkusurumine.
  • 1987 – esimene spiraalne digitaalne magnetlintsalvesti.
  • 1993 – lindidirektiivide kasutuselevõtt.
  • 1995 – servo rajad; tehase poolt salvestatud rajad (lugemis/kirjutamis-)pea täpsemaks positsioneerimiseks.
  • 1997 – virtuaalse lindi (ketta vahemälu, mis jäljendab linti) kasutuselevõtt.
  • 1999 – väike lapiga kaetud ratas, mis puhastab lindi peasid.
  • 2000 – optiline servo pea täpseks positsioneerimiseks.
  • 2003 – üherulliline kassett spiraalseks salvestamiseks.
  • 2006 – mitu peakomplekti (lugemis- ja kirjutamispea) ja servot iga lindiajami kohta.
  • 2006 – krüpteerimisvõimalused magnetlintsalvestisse integreerituna.
  • 2008 – GMR pead lineaarses lindiajamis.
  • 2010 – lineaarne lindifailisüsteem, mis lubab otsest ligipääsu failidele ilma lisanduva lindikogu andmebaasita.
  • 2014 – lineaarne lindifailisüsteem kiirusega 360 MB/s.

Vaata kaRedigeeri

AllikadRedigeeri