Madisemägi

Madisemägi on arheoloogiamälestis Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Jürikülas (varem Utsali külas) endise Madise talu (ka Linnamäe talu) maal. Tegemist on umbes 6 meetri kõrguse lameda künkaga, mis on kultuurimälestiste registris kirjas linnusena.

Madisemägi
Madisemägi 2024. aasta oktoobris
Asukoht	Jüriküla, Põltsamaa vald
Koordinaadid	58° 32′ 35″ N, 26° 10′ 16″ E
Tüüp	arheoloogiamälestis
Ajalugu
Rajatud	mesoliitikum/neoliitikum
Perioodid	mesoliitikum, neoliitikum
Uurimine ja seisund
Arheoloogilised kaevamised	2001
Seisund	kaitse all

Arheoloogilised uuringud on päevavalgele toonud 6000 aasta vanuseid tulekivikilde, mis viitavad paiga asustamisele varase kiviaja lõpus või noorema kiviaja alguses. Nõukogude okupatsiooni ajal asus Madisemäe piirkonnas pommituslennukite polügoon ja ala tunnistati keelutsooniks. Militaarajaloo tunnistajaks on tänaseni mäel kõrguv 36 meetrine vaatlustorn, kust jälgiti õppuste ajal polügoonile heidetud pommide langemistäpsust. Madisemägi on riikliku kaitse all.

Asend

Madisemägi asub Puurmanist linnulennul umbes 7,5 km kaugusel edelas, Pedja jõest 1,3 km põhja pool. Kõrgendik on üsna selgete piirjoontega, mille pikkus on lääne-ida suunas ligikaudu 400 m ja suurim laius 280–300 m. Künka lagi on tasane ja lame, selle pinnas koosneb peeneteralisest liivast. Madisemäe kirde- ja põhjapoolne keskmiselt 6 meetri kõrgune nõlv on suhteliselt järsk, samas kui loode- lääne ja eriti lõunapoolne nõlv on üsna lauge.

Mägi asub Alam-Pedja looduskaitseala Põltsamaa-Umbusi soostikus Madise raba lõunaosas, sellest lääne poole jääb Umbusi raba. Geoloogiliselt on Madisemäe näol tegemist mõhnaga, mis on tekkinud jääajal. Jää taandumise järel asus siin Suur-Võrtsjärve saar.

Madisemäe lõunapoolsel jalamil asub kunagine Madise taluase, millest tänaseni on kõrgete puude all säilinud raudkivist vundamendimüürid ja keldrivare. Künka läänejalamil paikneb puithoone, mida kasutati Nõukogude ajal varjualusena. Tänapäeval on Madisemäe külastajate nn metsaonn.

Senine uurimislugu

Esimeste seas kirjeldas Madisemäge arheoloog Eerik Laid. 1933. aastal ilmunud Eesti muinaslinnuste kirjelduses on ta märkinud, et Madisemägi on Utsali küla lähedal paiknev pehme sooga piiratud ala. Rahvasuus muistse linnana tuntud kõrgendik on umbes 6 m kõrgune liivamägi, mille kolm külge on kunstlikult järsendatud (30°–40° järsud) ja lõunakülg põlluga tasandatud.

Seoses Kesk-Eesti idaosa linnuste uurimisega käis 2001. aasta mais Madisemäge inspekteerimas arheoloog Ain Lavi. Ta seadis kahtluse alla kõrgendiku kasutuse linnamäena, kuna seal puudusid jäljed linnustele omasest vallkindlustusest.

Samal ajal alustasid Tartu Ülikooli arheoloogid Andres Vindi ja Andres Tvauri mesoliitiliste asulakohtade otsimist Suur-Võrtsjärve oletataval rannal, 37,5 m samakõrgusjoonel. 29. novembril 2001 inspekteerisid arheoloogid ka Madisemäge. Mäele kaevati 16 prooviauku ja leiti 30 x 35 m suuruselt alalt mesoliitiline asulakoht. Viimasele osutasid kohapealt leitud tulekivikillud.

Madisemäe ja seal varem paiknenud talude kohta on mõningaid ülestähendusi teinud Puurmani koduloolane Ell Maanso oma raamatutes "Puurmani - minu kodu" (2005) ja "Jüriküla, Kunila, Utsali ehk mõnda meestenimelistest küladest" (2011).

Arheoloogilised inspektsioonid 2001. aastal

Madisemäel ei ole küll tehtud arheoloogilisi väljakaevamisi, kuid kõrgendikku on inspekteeritud arheoloogiliselt 2001. aasta kevadel ja sügisel.

2001. aasta kevad

28. mail 2001 toimunud seiret juhendas arheoloog Ain Lavi, teejuhtideks olid Puurmani keskkooli noorkotkad Marten Järvik ja Priidik Sihver. Inspektsioonil osales lisaks Jõgeva maakonna muinsuskaitse inspektor Helju Sihver ja Ajaloo Instituudi töötaja Elna Haiba. Vaatlusel eristus Madisemäe kirdeserval madal vallitaoline vöönd. Proovikaevamisel tuli nähtavale vaid looduslik pinnas. Midagi vallitaolist eristus ka künka loodepoolsel alal, aga see ei asunud künka äärel, vaid pigem hoovi pool. "Mõnel pool kujutavad vallitaolised kühmud endast tegelikult Vene sõdurite laskepesade ette visatud rinnatist," kirjutas Lavi hiljem aruandes. "Ei Madisemäe servaalal ega hoovil ei õnnestunud leida kultuurkihi jälgi./.../ Puuduvad künka kindlustamiseks tehtud mullatööde jäljed." Arheoloog avaldas lootust, et põhjalikumal uurimisel võiks Madisemäe lõunaküljelt leida kiviaegse asulakoha kultuurkihi jälgi.

2001. aasta sügis

Kontrollimaks võimaliku kiviaegse asulakoha olemasolu korraldasid Tartu Ülikooli arheoloogid Arvi Haak ja Andres Vindi 2001. aasta hilissügisel Madisemäele uue inspektsiooni. Neid abistasid arheoloogiatudengid Kristiina Johanson ja Mari-Liis Rohtla ning arheoloogiahuvilised Margo Rääk ja Mikk Siim. Saare kaguserval jäi silma metssigade tuhnitud ala. Sinna tehti prooviauk ja leiti kaks tulekivikildu. Seejärel kaevati platoole kaks teineteisega enam-vähem täisnurgaga ristuvat šurfirida, et panna paika leiuala piirid. Ühtekokku kaevati 16 šurfi. Seitsmest prooviaugust leiti tulekivikilde, mis enamasti olid valkjast, halvakvaliteedilisest materjalist. Paaril juhul tuli päevavalgele ka kollakas või hallikas kõrgema kvaliteediga tulekivi. Proovikaevamised lubasid teha oletuse, et Madisemäe asulakoht paikneb kõrgendiku edelaosas 37. ja 40. samakõrgusjoone vahel. Asulakoha piiride täpsustamiseks tuleb aruande koostajate sõnul viia läbi täiendavad uuringud. Samuti soovitavad nad kontrollida võimalikku kiviaja asustust teistes kõrgendiku piirkondades, eeskätt kirderannal.

Madise talu ja Madise metsavahikoht

Madisemäe läheduses asus enne teist maailmasõda kaks majapidamist: Madise talu ja Madise metsavahikoht. Viimane paiknes kõrgendiku lääneküljel. Madise talu on mõnikord nimetatud rahvapärimuses ka Linnamäe taluks. Mõlemad majapidamised olid varem Vana-Põltsamaa mõisa renditalud. Põhiliseks tegevuseks oli vilja- ja kartulikasvatamine. Lisaks peeti piima ja või saamiseks karja. Võid hoiti maa sisse rajatud võiaidas ja seda müüdi Tartu turul. Poes käidi mööda metsateed 10 km kaugusele Puurmanisse. Umbusi pood oli üle raba umbes 6 km kaugusel. Piirkonda kimbutas kevadeti suurvesi, mis ulatus mõnel aastal Madisemäeni. Siis oli peamiseks liiklusvahendiks aerupaat.

Pärast teist maailmasõda ostis taluperemees Endel Libe Madisele rehepeksumasina, 13 ümbruskonna taluga moodustati masinaühistu. Kirikus käidi Põltsamaale: talvel taliteed mööda üle raba, suvel Puurmani kaudu. Elanikud kolisid Madise talust välja 1953. aastal. Väljakolimiseks vormistati akt, taluhoonete ja viljapuude eest maksti 32 000 rubla. Väljakolimine ei olnud kohustuslik, kuid inimesi hoiatati, et mõni pomm võib mööda kukkuda ja tabada elumaja.

Nõukogude sõjaväepolügoon

1950. aastate alguses muudeti Utsali küla osaks Nõukogude sõjaväe pommituslennuväe polügoonist (287. lennuväepolügoon (s/o 06706), lendurite seas tuntud ka kui "Rõika polügoon"). Selleks moodustati 1952. aastal NSV Liidu Kaitseministeeriumi Balti sõjaväeringkonna Pavlovski Metsamajandi Dubrovski (Tammiku) metskond. Samal aastal alustati ulatuslike lageraietega. Pommitamine algas 1954. aastal.

Pommide langemistäpsuse hindamiseks rajas sõjavägi kõrgendikule vaatlustorni (teised Utsali polügooni vaatlustornid rajati Kirnale ja Nõmmeotsale). Esimene, puidust valmistatud torn põles 1950. aastate alguses. Hiljem püstitati selle asemele raudkarkassiga 36 meetri kõrgune torn, mis seisab tänase päevani. Punaarmeelaste hävitustööst jäi toona puutumata vaid saunamaja, mis kuulus varem Madise metsavahikoha juurde. Sellest sai aastakümneteks peavari pommitusvahtidele. 1990. aastatel elasid selles majas nn Puurmani-Voitkad, kes korraldasid piirkonna suvemajadesse rüüsteretki, kuni politsei nad kinni võttis.

Polügooni kasutas peamiselt Tartus Raadil paiknenud kaugpommitajate diviis. Ent lennukid olevat vahel saabunud isegi Vladivostokist ning aeg-ajalt harjutati ka tuumapommide heitmist. Selleks kasutati betoonist õppepomme, mida sihiti betoonist õpperajatiste pihta. Lisaks õpperajatisetele pommitati ka Jõgeva raudteejaamast toodud vanade sõjamasinate ja lennukite pihta, mis tassiti sihtmärkidena selleks otstarbeks rappa. Pommitamine toimus enamasti talvekuudel, mil oht rabapõlenguteks oli väiksem.

Kuigi ametlikes dokumentides oli Dubrovski sõjaväemetskond märgitud "riigi tagavaramaana" ja sinna pääsemist piirasid valvetõkked, lubati kohalikel sügiseti ikkagi rabas ja metsas marjul ja seenel käia. Piirangute tõttu säilis seal loodus inimese poolt täiesti puutumatuna. Eesti taasiseseisvumise järel, 1992. aastal võttis Kaitseliidu Jõgeva malev sõjaväemetskonna üle.

Rahvapärimus

Madisemäel kasvas kunagi suur kask, mille kohta rahvas teadis rääkida, et selle juurte alt pidi välja tulema Madise ja Põltsamaa vaheline maa-alune tee. Tee olevat rajatud Rootsi kuninga käimise ajast. Kask oli nii jäme, et üksinda sellest ümbert kinni võtta ei saanud. Hiljem oli kaselt hakatud oksi võtma, mille tagajärjel oli puu ära kuivanud.

Kaitse alla võtmine

Madisemägi võeti riikliku kaitse alla 1925. aastal kehtestatud muinasvarade kaitse seadusega ning kanti Haridusministeeriumi Muinsusnõukogu kaitsealuste objektide nimistusse. Kuigi Nõukogude okupatsiooni ajal oli juurdepääs kõrgendikule piiratud ning seda võis käsitleda pigem militaarobjektina, säilis Madisemäel riiklik kaitse. Kultuuriministri 1997. aasta 1. septembri määrusega on Madisemägi tunnistatud arheoloogiamälestiseks ning selle kaitset reguleerib Muinsuskaitseseadus. Muistisele on kehtestatud 50 meetrine kaitsevöönd, mis peaks kaitsma seda kahjustamise eest.

1994. aastal asutati Alam-Pedja looduskaitseala, kuhu teiste hulgas kuuluvad ka kunagise Utsali küla maad, sealhulgas Madisemägi.

Pildid

• 
  Vanaraud Madisemäel 2024. aasta oktoobris
• 
  Metallkonstruktsiooniga 36-meetrine vahitorn Madisemäel
• 
  Vahimajake Madisemäel 2024. aasta oktoobris
• 
  Vahimajake Madisemäel 2024. aasta oktoobris
• 
  Madisemägi 2024. aasta oktoobris
• 
  Raudkivist vundament Madisemäe veerel 2024. aasta oktoobris

Välislingid

• 9319 Linnus "Madisemägi" kultuurimälestiste riiklikus registris