Maasik-metskaktus
Maasik-metskaktus (Hylocereus undatus) on taim kaktuseliste sugukonnast. Taime vili on pitaia.[2] Maasik-metskaktus on oma viljade ja dekoratiivse välimuse tõttu troopilises kliimas levinud kultuurtaim.
| Maasik-metskaktus | |
|---|---|
 Maasik-metskaktuse õis | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Nelgilaadsed Caryophyllales |
| Sugukond |
Kaktuselised Cactaceae |
| Perekond |
Metskaktus Hylocereus |
| Liik |
Maasik-metskaktus |
| Binaarne nimetus | |
|
Hylocereus undatus (Haw.) Britton ja Rose, 1918 | |
| Sünonüümid | |
| |
Taime nimetatakse mõnes keeles kuulilleks või öökuningannaks (inglise queen of the night), sest see õitseb ainult ühe öö.
Maasik-metskaktuse levila muuda
Taime päritolu ja looduslik levila pole lõplikult kindlaks tehtud, mõne allika kohaselt pärineb see Mehhikost, Guatemalast, Costa Ricast ja El Salvadorist.[3] Lõuna-Ameerikasse jõudsid viljad tõenäoliselt eurooplastega.
Maasik-metskaktust kasvatatakse viljade jaoks Kagu-Aasias, Ameerika Ühendriikides, Iisraelis, Austraalias, Küprosel, Kanaari saartel ning ka Vietnamis, kuhu jõudsid viljad prantslastega 19. sajandil.[4] Pitaiad moodustavad Vietnami puuviljaekspordist üle 50%, tehes Vietnami maailma suurimaks pitaiaeksportijaks.[5] Paljudes riikides on maasik-metskaktusest saanud invasiivne võõrliik.[4]
Vilja nimetus muuda
Vilja nimetus eesti keeles on pitaia[6] (inglise keeles pitaya või dragonfruit ('draakonivili')).
Ingliskeelne draakonivilja nimetus tuleneb vilja välimusest, kuna selle koor meenutab draakoni soomuseid.
Viljelus muuda
Maasik-metskaktus paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt. Seemned eraldatakse viljalihast ja kuivatatakse, kui viljad on väliste kahjustusteta ning küpsed kuni üleküpsed. Maasik-metskaktus hakkab tavaliselt idanema 11–14 päeva pärast seemne külvamist. Maasik-metskaktus nagu teisedki kaktuselised ei talu liigniisket mulda. Tegu on ronitaimega, mis vajab kasvamiseks sobilikku tuge. Seemned külvatakse eelistatult õhukesse mullakihti. Taime saab paljundada ka pistikutena.[7]
Maasik-metskaktus õitseb kolm kuni kuus korda aastas olenevalt kasvukoha tingimustest. Taimed õitsevad öösiti, hommikuks õied närbuvad. Taimed vajavad viljastumiseks öiseid tolmeldajaid, peamiselt nahkhiiri ja ööliblikaid. Ristamise teel on loodud ka üksikuid isefertiilseid liike. Risttolmlemisel on metskaktus viljakam, vilju on rohkem ning need on kvaliteetsemad. Istandustes tolmeldatakse metskaktust tihti käsitsi.[4] Viljad valmivad 30–50 päeva pärast õitsemist ning aastas koristatakse vilju 5–6 korda.
Maasik-metskaktus on kohastunud elama kuivas troopilises kliimas, kus esineb mõõdukalt sademeid. Taim tuleb toime kuni 40-kraadises kuumuses ning talub lühiajaliselt ka külma.
Tunnused muuda
Maasik-metskaktus on epifüütiline kiire kasvuga taim, mis kinnitub väätidena puudele või kividele. Varred võivad olla kuni 10 meetri pikkused. Varred on okkalised, nende alumisel küljel kasvavad õhujuured. Õied on kuni 30 cm pikkused ja harilikult valged.[4]
Pitaia meenutab oma tekstuurilt kiivit, kuna nii kiivil kui ka pitaial on arvukalt väikseid seemneid. Seemned on pähklise maitsega ja sisaldavad palju lipiide. Viljaliha on poolmagus, kreemjas ja madala kalorsusega. Pitaia meenutab maitselt veidi melonit. Viljaliha võib värvuselt olla valge, roosa, punane või kreemikat värvi. Pitaiast tehakse ka mahla ja veini või kasutatakse kokteilides. Pitaia õied on samuti söödavad ja neist saab valmistada teed.[8]
Sordid muuda
Pitaiad jagunevad kahte peamisse sorti: magusad ja hapud pitaiad.[9]
Hapusid pitaia sorte süüakse üldiselt Ameerika kuivemates piirkondades. Mahlane viljaliha on tugeva maitsega, hapu ja värskendav. Hapu pitaia on olnud oluline toiduallikas põlisameeriklastele Sonora kõrbes USA ja Mehhiko piirialadel. Loode-Mehhiko põliselanikud koguvad endiselt seda kõrgelt hinnatud vilja.
Magusaid pitaiasid tuntakse kolme liiki:
- maasik-metskaktus (Hylocereus undatus), vili pitaia; punase koore ja valge viljalihaga. Selle taime vilja nimetataksegi kõige sagedamini "draakoniviljaks";
- punane metskaktus (Hylocereus costaricensis), vili punane pitaia; punase koore ja punase viljalihaga;
- kollane metskaktus (Hylocereus megalanthus), vili kollane pitaia; kollase koore ja valge viljalihaga.
Vili kaalub tavaliselt 150–600 grammi, suuremad viljad võivad kaaluda isegi kuni kilogramm.
Pitaia kasulikke omadusi muuda
Pitaial on mitmeid kasulikke omadusi:
- hea rauaallikas;
- kiudainerikas;
- sisaldab palju magneesiumi;
- rikas antioksüdantide poolest;
- sisaldab vitamiine – rohkelt B2- ja C-vitamiini.[10]
Viited muuda
- ↑ The Plant List. theplantlist.org. Vaadatud 8.04.2017
- ↑ "Hylocereus". Eestikeelsete taimenimede andmebaas. Vaadatud 25. veebruaril 2018.
- ↑ "Hylocereus undatus". IUCN. Vaadatud 25. veebruaril 2018.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 "Hylocereus undatus (dragon fruit)". CABI. 3. jaanuar 2018. Vaadatud 25. veebruaril 2018.
- ↑ "Vietnamese dragon fruit exported to 40 markets". Vietnam plus. 28. juuni 2017. Vaadatud 25. veebruaril 2018.
- ↑ EKI keelenõuanne, pitaia
- ↑ "Hylocereus undatus". Plants For A Future. Vaadatud 25. veebruaril 2018.
- ↑ "Dragon fruit". Singapore Infopedia. Vaadatud 25. veebruaril 2018.
- ↑ "Dragon Fruit or Pitahaya: Fruit of the "Moonflower" Cactus Plant". Cultivate to Plate. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. märts 2018. Vaadatud 25. veebruaril 2018.
- ↑ "What is Pitaya". PitayaPlus. Vaadatud 25. veebruaril 2018.