Mūrmuiža vasallilinnus

Mūrmuiža vasallilinnus oli Liivimaa ordu lätlaste asualadel paiknenud väikelinnus, mis asub Lätis Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, 5 km kaugusel Volmarist (Valmiera) lõunakagus ja 13 km kaugusel Trikatast lääneedelas, Mūrmuiža asulas Miegupite oja ja paisjärve lõunakaldal Mīļuma ojasuudmest idas. Tornlinnus jääb administratiivjaotuse järgi Beverīna piirkonnas (Beverinas novads) Kauguri valda (Kauguru pagasts).

Mūrmuiža vasallilinnus 2014. aastal

Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Volmari maakonna Volmari kihelkonnas (Kirchspiel Wolmar).

Nimekujud

• Murmuise,
• Muremois,
• Muhrmoische,
• Muremuisch

Eestikeelne tõlge oleks tõenäoliselt "müürimõisa".

Ajalugu

Linnuse katus

Aastatest 1524–1545 on säilinud dokumente, kus linnuse ja mõisa omanikuna mainitakse kohtunik Johann von Buckhorsti, kes olevat olnud ordumeistrite Wolter von Plettenbergi ja Hermann von Brüggenei vasall ja nõunik. Mūrmmuiža alad kuulusid Volmari linnuselääni hulka.

1588–1601 arvatakse torni olevat kasutanud vestureformatsiooni peapiiskop Otto Schenking oma suvemajana.

1601. aasta poola revisjoniprotokollis on kirjas, et Mūrmuiža omand kuulub juba ammustest aegadest Buckhorstide suguvõsale.

1698 on seal nimetatud keldrit, aita esimesel korrusel ja eluruume teisel korrusel.

1702. aastal Põhjasõja ajal torn põles. Hiljem ehitis remonditi ja seda kasutati aidana.

XVIII sajandil on torni mainitud tühjalt seisvana.

1793 anti Mūrmuiža valdus kolm aastat varem surnud Vene-Türgi sõja kangelase kindral-parun Johan Möller-Zakomelsky pärijatele, kes müüsid selle 10. novembril 1798 44 000 riigitaalri eest ülemleitnant Magnus Johann von Lilienfeldile.

1828. aasta 21. augustil ostis Mūrmuiža Lilienfeldidelt 28 320 hõberubla eest Riia raehärra Cristoph Drachenhauer.

XX sajandil on torni ümber ehitatud: 1. korrusel oli kohalik alkoholiladu ja veereservuaar pumpade ja mõõdikutega, 2. korrusel asus talumeeste ait.

1981 viis Läti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut läbi väljakaevamised 60 ruutmeetri suurusel alal linnusetorni ees, kust leiti umbes 2 m paksune kultuurikiht.

Ehitus

See on 2-korruseline ristkülikukujuline maakividest ja tellistest tornlinnus põhiplaaniga 7,36 × 10,4 m ja kõrgusega 10 m, millel on algselt arvatavasti pidanud olema ka kolmas korrus. 1. korrusel asusid eluruumid, 2. korrusel oli kabel ja 3. korrus pidi olema kaitsekorrus. Sissepääs on algselt asunud teisel korrusel põhjapoolsel küljel, hiljem on ukseava tehtud esimesele korrusele. Tornil on olnud talalaed. Arhitekt P. Blūmu on esitanud hüpoteesi, et torn on ehitatud XVI sajandi viimasel veerandil Poola võimu aegse vastureformatsiooni-peapiiskopi O. Schenkingu linnalähedaseks suvemajaks. Schenking resideeris Võnnus. Hüpoteesi on põhjendatud sellega, et hoone 2. korruse aknad on orienteeritud kristlikule kirikule kohaselt ida-lääne suunas ja nišid akende ümber on olnud kaunistatud viinapuu motiiviga. 1. korrusel asus ka kamin. Tornil on olnud ka puidust ja kivist kõrvalhooned.

Praegune seisukord

Tegemist on ainukese allesoleva renessanss-stiilis elementidega tornlinnuse tüüpi eluhoonega Lätis. Säilinud on kaks korrust, mis on kaetud kelpkatusega.