Müncheni kokkulepe

Müncheni kokkulepe oli 29. septembril 1938 Münchenis sündinud kokkulepe, mis sõlmiti Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel. Sellega loovutati Tšehhoslovakkiale kuulunud sakslaste enamusega Sudeedimaa Saksamaale.

Müncheni kokkulepe
Pärast Müncheni kokkuleppele alla kirjutamist (vasakult): Chamberlain, Daladier, Hitler, Mussolini, Ciano
Tüüp	rahvusvaheline leping
Koostatud	29. september 1938
Allkirjastatud	30. september 1938
Koht	München, Saksamaa
Alla kirjutanud	Neville Chamberlain Adolf Hitler Édouard Daladier Benito Mussolini
Osapooled	Natsi-Saksamaa Itaalia Prantsusmaa Suurbritannia
Depositaar	Natsi-Saksamaa
Keeled	saksa keel

Lepe on tuntuim näide lepituspoliitika kohta. Suurbritannia ja Prantsusmaa lootsid lepinguga ära hoida uut maailmasõda, kuid kokkulepe kujunes selle asemel üheks sõda soodustavaks teguriks. Suurriigid tegid otsuse Tšehhoslovakkia tuleviku kohta Tšehhoslovakkiat kaasamata ja leppe tulemusel sai Saksamaa enda valdusse Tšehhoslovakkia tugeva sõjatööstuse. Müncheni kokkulepe tõestas Hitlerile, et lääneriigid on valmis rahu nimel ohverdama väikeriike. See pani Saksamaad esitama uusi nõudmisi, mis viis 1939. aastal lõpuks teise maailmasõjani.

Müncheni kokkulepe on siiani tuntud ühe suurema läbikukkumisena lääneriikide diplomaatias. Kesk- ja Ida-Euroopas on väikeriigid näinud seda kokkulepet reetmisena, Tšehhis nimetatakse seda jätkuvalt "Müncheni reetmiseks". Lepingust hoolimata okupeeris Saksamaa allesjäänud Tšehhi 1939. aasta märtsis ja juba 11 kuud pärast kokkulepet algas teine maailmasõda.

Hiljem on Müncheni kokkulepe mänginud rolli välispoliitikas, kus läänevaenulikud riigid on toonud lepingut näiteks lääne suurriikide kahepalgelisuse kohta. Läänemaailmas on poliitikud kasutanud lepingut hoiatava näitena, et vältida järeleandmisi vastaspoolele.

Eellugu

Punasega on märgitud Tšehhoslovakkia alad, kus sõdadevahelisel ajal elasid sudeedisakslased ja mida nimetati Sudeedimaaks (Sudetenland)

1933. aastal Saksamaal võimule saanud Hitler pidas Tšehhoslovakkiat tehislikuks riigiks, mille siht on saksa rahvast hajutatuna hoida. Tšehhoslovakkia ja Saksamaa piiril elasid mõlemal pool piiri peamiselt sakslased, Tšehhoslovakkia pool asunud sudeedisakslaste ja tšehhide segaasustusega ala nimetati Sudeedimaaks. Paljud Tšehhoslovakkia sakslased olid pigem truud Saksamaale kui Tšehhoslovakkiale.

Juba 1934. aastal asusid natsid toetama Konrad Henleini ja tema juhitud sudeedisakslasi koondavat Sudeedi-Saksa Parteid, mis muudeti järk-järgult kohalikuks natsiparteiks. Erakond sai enne 1935. aasta Tšehhoslovakkia parlamendivalimisi Saksamaalt toetuseks kolm miljonit krooni ja võitis 60% Tšehhoslovakkia sakslaste häältest. Edaspidi sai partei Berliinist igakuist toetust ja propagandamaterjali. Kui esialgu üritas Henlein leida tasakaalu Praha ja Berliini huvide vahel, siis alates 1937. aastast pühendus ta täielikult Saksamaa soovide täitmisele.

Pingete tekkimine

Sudeedi-Saksa Partei toetajad (mai 1938)

Pärast 1938. aasta märtsis toimunud anšlussi piirnes Saksamaa Tšehhoslovakkiaga kolmest küljest, mis võimaldas Saksamaal nõuda tšehhidelt Sudeedimaad. Sudeedi-Saksa Partei imas anšlussi järel endasse suuremad allesjäänud saksa vähemuserakonnad. Saksamaaga kooskõlastatult esitas Henlein 24. aprillil Tšehhoslovakkia valitsusele kuuepunktilise nõudmise, kus nõudis piirkonnale suurt autonoomiat ja õigust levitada natsionaalsotsialismi, teades, et valitsus ei saa nende tingimustega nõustuda. Samuti hakkas ta Sudeedimaal üle võtma võimustruktuure ja eemaldama talle sobimatuid piirkonnajuhte.

1938. aasta mais korraldas Saksamaa Tšehhoslovakkia piiril õppused. Prantsuse ja Suurbritannia võimud nõudsid uut sõda vältida püüdes Tšehhoslovakkialt, et riik võtaks Henleini nõudmised vastu. Tšehhoslovakkia president Edvard Beneš ja peaminister Milan Hodža keeldusid sellest 20. mail. Kuid nad kartsid, et Saksamaa vägede liikumine võib viidata silmapilksele sissetungile, ja Tšehhoslovakkia mobiliseeris mõne tunniga oma väed. Olukord rahunes, sest Saksamaa ei olnud veel valmis võitlusvõimelist Tšehhoslovakkiat ründama, ja õppuse lõppedes väed taandusid. Tšehhoslovakkia heidutusvõimet tugevdas veel otsene liit Prantsusmaaga ja tinglik kaitsepakt Nõukogude Liiduga.

Selle kriisi järel nähti läänes Tšehhoslovakkiat kui sõjaõhutajat, mistõttu kujunes Briti juhtpoliitikute ja ajakirjanduse järgnev retoorika tšehhide vastu. Tšehhoslovakkiasse saadetud Briti läbirääkija Walter Runciman ei täitnud oma ülesannet, sest käis läbi peamiselt saksameelsete sakslastega, ignoreerides nii tšehhe, slovakke kui ka saksa demokraate.

Tšehhoslovakkia sõdurid Krásná Lípas

Suve jooksul nihkus brittide toetus aegamööda sudeedisakslaste poolele ja Suurbritannia survestas Tšehhoslovakkiat sakslastega läbi rääkima. Augustis tegidki tšehhid katseid sudeedisakslastega kokku leppida, kuid rahvusvähemuse esindajad ei olnud valmis üheski nõudmises järele andma. Samal kuul koondusid Tšehhoslovakkia piirile taas Wehrmachti väed. 5. septembriks oli Beneš otsustanud sudeedisakslaste nõudmised pea täielikult rahuldada. Kuna sudeedisakslased pingete lahenemist ei soovinud, provotseerisid kaks sudeedisakslasest parlamendiliiget politseid ja nad arreteeriti. See olukord koos 7. septembril korraldatud meeleavaldusega Moravska Ostravas andis Henleinile ettekäände läbirääkimistest loobuda. Hitler survestas 12. septembril Tšehhoslovakkiat Nürnbergi massikogunemisel, kus ähvardas riiki sõjaga ja kutsus sakslasi üles meeleavaldustele. Sakslaste meeleavaldused Tšehhoslovakkias sagenesid, 15. septembril pages Henlein pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset Tšehhoslovakkiast.

Esmased läbirääkimised

Hitler kohtumas Chamberlainiga (Berghof, 15. september 1938)

Sõja vältimiseks leppis tollane Briti peaminister Neville Chamberlain 13. septembril Hitleriga kokku, et nad kohtuvad Berchtesgadenis.Tšehhoslovakkiat sellest ei teavitatud. Chamberlain lendas 15. septembril Münchenisse. Juba läbirääkimiste algul nõudis Hitler "ajaloolist Sudeedimaad" ja Chamberlain soostus selle nõudmisega esimeste tundide jooksul. Briti valitsus nõustus läbirääkimistel otsustatuga 17. septembril, Prantsusmaa 18. septembril tingimusega, et garanteeritakse ülejäänud Tšehhoslovakkia iseseisvus. Tšehhoslovakkia juhtkonnale anti läbirääkimiste tulemusest teada 16. septembril. Tšehhoslovakkiale esitati nõue loovutada alad, kus vähemalt 50% rahvastikust on sakslased, kuid riik keeldus. Sellele järgnes lääneriikide ultimaatum, et sellisel juhul Tšehhoslovakkia sõja puhkedes Suurbritannialt ja Prantsusmaalt Saksamaa vastu tuge ei saaks. Tšehhoslovakkia andis 21. septembril ultimaatumile järele ja oli nõus korraldama piirkonnas referendumi, selgitamaks välja, kumma riigi koosseisus piiriäärsed alad olla soovivad.

Chamberlain ja Hitler 24. septembril 1938 Bad Godesbergis kohtumas

22. septembril kohtus Chamberlain taas Hitleriga Bad Godesbergis, kus Hitler esitas uued ja karmimad nõudmised. Ta nõudis, et Saksa armee saaks okupeerida Sudeedimaa juba 28. septembril. Lisaks nõudis ta Slovakkia aladele autonoomiat, ungarlastega asustatud alade tagastamist Ungarile ja poola-tšehhi segaasustusega Cieszyni Sileesia tagastamist Poolale. Kuigi see ehmatas Chamberlaini ära, oli ta pärast Hitleri-poolseid väikesi järeleandmisi nõus. Godesbergi memorandum esitati Tšehhoslovakkia valitsusele 24. septembril, riigi juhtkond lükkas ultimaatumi tagasi ja kuulutas välja mobilisatsiooni. 28. septembril palusid Prantsuse välisminister Georges Bonnet ja Chamberlain Benito Mussolinit vahendama kokkusaamist Hitleriga, et kriis lahendada. Mussolini nõustus ja 29. septembril algaski Müncheni konverents, kus kohtusid Euroopa suurriikide esindajad.

Konverents

Müncheni konverents toimus 29.–30. septembril Münchenis. Läbirääkijateks olid Saksamaa füürer Adolf Hitler, Prantsusmaa peaminister Édouard Daladier ja välisminister Georges Bonnet ning Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain ja välisminister Edward Wood Halifax. Itaalia juht Benito Mussolini oli vahendaja rollis. Tšehhoslovakkia esindajaid läbirääkimistele ei kutsutud, kuid Tšehhoslovakkia saadik Saksamaal Vojtěch Mastný oli lubatud kokkusaamist vaatlejana jälgima.

Riigipead Müncheni konverentsil

Hitler ja Mussolini saabusid Münchenisse veidi enne kella 11. Daladier' lennuk maandus kell 11.15 ja Chamberlaini oma kell 11.51. Riigijuhte olid Müncheni tänavatele toodud tervitama suured rahvahulgad. Pärast hotellikülastust algasid kell 12.45 läbirääkimised, mis kestsid 14.45-ni ja olid ettevalmistavat laadi. Pärast puhkust jätkusid läbirääkimised kell 16.30, siis arutati Tšehhoslovakkiaga seonduvat. Kell 20.30–22.00 oli paus õhtusöögi jaoks. Läbirääkimised kestsid kokku üle kaheksa tunni, ametlikult lõpetati need 30. septembril kella poole kahe paiku öösel.

Läbirääkimised toimusid Hitleri töökabineti klubitoolides, poolringis ümmarguse laua ääres suure kamina ees Saksamaa esimese riigikantsleri Otto von Bismarcki pildi all. Kuna Chamberlain oli Hitlerile Sudeedimaa juba sisuliselt lubanud, siis oli peamiselt aruteluks, kuidas see üle anda, mitte kas seda üldse tuleks teha. Mussolini esitas Suurbritanniale ja Prantsusmaale ettepaneku, mille Hitler oli enne kohtumist koostanud. Hitler ise teeskles, et nägi ettepanekut esimest korda, ja tervitas seda kui lahendust sudeedisakslaste probleemidele.

Führerbau, kus sõlmiti Müncheni kokkulepe

Neli suurriiki leppisid kokku, et Saksamaale antakse üle saksa enamusega asustatud Sudeedimaa alad neljas tsoonis. Esimeste alade üleandmine pidi algama 1. oktoobril. Viimased alad pidid olema üle antud 10. oktoobriks. Tšehhoslovakkia armee tohtis piirkonnast eemaldada oma relvad ja lahkuda soovinud elanikud, muu tuli jätta kahjustamatult oma kohale.

• Esimene tsoon, mis pidi okupeeritama 1. ja 2. oktoobril, oli Böhmerwalde ümbrus Tšehhoslovakkia edelapiiril.
• Teine tsoon oli ette nähtud üleandmiseks 2. ja 3. oktoobril. Siis oli sihiks üle anda Tšehhoslovakkia põhjapiiril asuvad alad, sealhulgas Podmokly, Děčíni, Frýdlanti, Krásná Lípa, Velký Šenovi, Šluknovi, Rumburki ja Varnsdorfi asulad.
• Suurim oli kolmas tsoon, mille alad pidi Saksamaa okupeerima 3., 4. ja 5. oktoobril. Okupeerimisele läksid Lääne-Tšehhis Egerimaa ja mitmed suuremad piirilähedased linnad: Cheb, Karlovy Vary, Jáchymov, Mariánské Lázně, Tachov, Nejdek, Chodov, Sokolov, Kraslice, Aš, Františkovy Lázně ja Úterý.
• Neljas tsoon oli plaanitud okupeerida 6. ja 7. oktoobril. See sisaldas peamiselt Tšehhoslovakkia kirdepoolseid alasid Sileesia piirkonnas. Okupeerimisele läksid Krnov, Bruntál, Jeseník, Staré Město ja Javorník.

Hitleri kontor Führerbaus

Kokkuleppe allakirjutamisele eelnes kokkuleppe ja nelja lisaseletuse ettelugemine, millele kogunesid kõik läbirääkimistest osa võtnud diplomaadid. Leping loeti ette saksa, inglise ja prantsuse keeles. Läbirääkimised lõppesid 30. septembri varahommikul umbes poole kahe paiku. Kahele kokkuleppe eksemplarile (ja Tšehhoslovakkia etnograafilisele kaardile) kirjutasid konverentsil alla väljatoodud järjekorras

• Saksamaa nimel Adolf Hitler,
• Suurbritannia nimel Neville Chamberlain,
• Itaalia nimel Benito Mussolini,
• Prantsusmaa nimel Édouard Daladier.

Otsuse teinud nelja suurriigi esindajad kirjutasid alla ka lisaseletusele, kus kutsusid Tšehhoslovakkia valitsust üles võimalikult kiiresti lahendama oma erimeelsused Ungari ja Poolaga. Suurbritannia ja Prantsusmaa garanteerisid Tšehhoslovakkiale tema uute piiride puutumatuse, Saksamaa ja Itaalia mitte. Tšehhoslovakkia esindajad said koopia otsusest kell kaks öösel.

Tagajärjed

Tšehhoslovakkia piiriposti eemaldamine

Vahetud tagajärjed

Ametlik info Münchenis tehtud otsuste kohta jõudis Tšehhoslovakkia valitsuseni 30. septembri hommikul kell 6.20. Pärast lühikest arutelu vastupanuvõimaluste üle otsustas valitsus leppele alluda. Tšehhoslovakkia välisminister Kamil Krofta kohtus Itaalia, Prantsuse ja Briti esindajatega lõuna paiku ja nõustus "Tšehhoslovakkia alistamise" (nagu ta ise seda nimetas) tingimustega.

Chamberlainile oli Hitler suutnud jätta kokkuvõttes meeldiva mulje ja ta oli kohtumise tulemusega rahul. Münchenist tagasi jõudes esitas ta lepet võiduna, deklareerides juubeldavatele Suurbritannia rahvahulkadele, et saavutas "rahu auga" ja "rahu meie ajaks" ning oli seega vältinud sõda Euroopas. Prantsusmaa esindajad olid tagasihoidlikumad, tehes vähem katseid olukorda võiduna näidata.

Sudeedisakslased tervitamas saabuvat Saksa armeed

Hea tava kohaselt rahvusvaheliselt korraldatav piirkonna üleandmine muutus kiiresti Saksamaa eraasjaks. 30. septembri õhtul pandi paika esimeste alade üleandmise komisjon, mida juhtis Saksamaa välisminister ning mis koosnes vaid sakslastest ja tšehhidest. Komisjon saadeti laiali juba 12. oktoobril, tšehhidel selles otsuste tegemisel olulist rolli ei olnud. Esimeste, kuni 90% sakslastega asustatud alade üleandmine algas 1. oktoobril. Tšehhid andsid ära Münchenis kokkulepitust rohkem. Saksamaa laiendas sakslastega asustatud valdade piire sageli oma äranägemise järgi, et saaks allutada võimalikult suure ala. Samuti asusid sakslased nõudma 4. oktoobril, üleandmise ajal, et nad saaksid hõivata kõik alad, kus sakslased moodustasid enne esimest maailmasõda vähemalt 51% elanikest. Tšehhidel polnud häid valikuid ja pärast vaidlusi nad alistusid. Nõnda allutas Saksamaa ka puhttšehhi asustusega alasid. Lisaks maa-aladele kaotas Tšehhoslovakkia märgatava osa oma industriaalvõimekusest.

Saksa kontrolli alla läinud Sudeedimaa muudeti Reichsgau'ks, kus Henlein oli ametlikult komissar. Mõned sakslased rõõmustasid uue võimu üle, kuid paljud olid uue režiimi vastu. Vastaseid hakkas äsjakehtestatud natsirežiim jahtima, gestaapo arreteeris uutel aladel umbes 10 000 inimest. Piirkonnas elanud 70 000 juudist pooled pagesid allesjäänud Tšehhoslovakkiasse, ülejäänud ajasid mõned päevad hiljem välja natsid, kui nad alad üle võtsid. Samuti pagesid piirkonnast umbes 170 000 tšehhi ja natsivastased sakslased. Allesjäänud tšehhidest 50 000 vallandati ja nende ametikohad anti sakslastele.

Tšehhoslovakkia vähemusrahvustega alade okupeerimine 1938. aastal

Ajendatud Saksamaa edust, otsustasid rahvusvähemustega alasid nõuda ka Poola ja Ungari. Poola esitas Tšehhoslovakkiale ultimaatumi 30. septembri kesköö paiku, nõudes vaidlusaluse Cieszyni Sileesia loovutamist 1. oktoobri keskpäevaks. Riigi nõudmiste retoorika oli väga sarnane Natsi-Saksamaa omaga. Tšehhoslovakkia alistus Poola tingimustele. Kuid Poola esitas veel nõudmisi Poola-Slovakkia piirialade kohta ning Ungari nõudis ungarlaste ja russiinidega asustatud alasid, mistõttu loovutas Tšehhoslovakkia 2. novembril 1938 toimunud esimesel Viini vahekohtul veel vaidlusaluseid alasid. Seekord lääneriike läbirääkimistele ei kutsutud.

Hilistagajärjed

 Pikemalt artiklis Tšehhoslovakkia okupeerimine 1939. aastal

Tšehhi pagulased lahkumas Sudeedimaalt

Müncheni konverentsi tulemusel alles jäänud Tšehhoslovakkia oli märgatavalt nõrgenenud. Tšehhoslovakkia kaotas kokku 29% oma territooriumist, 4,57 miljonit elanikku (kolmandik riigi rahvastikust), sealhulgas ka 875 000 tšehhi ja 290 000 slovakki. Riik oli kaotanud 42,8% oma industriaalvõimekusest, sealhulgas sõjatööstusest, ning võimsad kaitsekindlustused, mis piirile olid ehitatud. Olles ümbritsetud vaenulikest riikidest (Saksamaa, Poola ja Ungari) ja pettunud endistes liitlastes, polnud Tšehhoslovakkial palju häid valikuid, mistõttu riik orienteerus välispoliitikas Prantsusmaalt ümber Saksamaale ja loobus läänemaailma demokraatlike väärtuste rõhutamisest.

Natside survel lahkus Edvard Beneš Tšehhoslovakkia presidendi kohalt. Saksamaa soosis ka slovakkide autonoomia nõuet, kes moodustasid 6. oktoobril oma valitsuse. Nõrgestunud keskvalitsus Prahas oli valmis Slovakkiale ja lisaks Taga-Karpaatiale autonoomia andma ja piiriõgvendustest alles jäänud teine Tšehhoslovakkia vabariik (tollal tuntud kui Tšehho-Slovakkia) kujunes föderatiivriigiks, kus domineerisid paremradikaalsed erakonnad. Uues vabariigis levisid antisemitism, saksa- ja slaavimeelsus ning Tšehhoslovakkia otsis edaspidi toetust diktaatoritelt, mitte läänemaailmalt.

Hitleri Praha-külastus pärast Tšehhi alade okupeerimist (15. märts 1939)

Juba kolm nädalat pärast Müncheni kokkulepet valmistas Hitler ette plaani Tšehhoslovakkia lõplikult lõhkuda ja asendada see Saksamaast sõltuva Slovakkiaga. 1939. aasta jaanuari lõpus otsustas Hitler tugevdada suhteid autonoomse Slovakkia poliitikutega, mistõttu said Slovakkia esindajad veebruaris kokku mitme Saksa ametiisikuga. Praha üritas Saksa-Slovakkia suhete tihenemist takistada, tagandades kõigepealt Slovakkia peaministri Jozef Tiso ja haarates seejärel 10. märtsil armeega Slovakkias võimu. Berliin kutsus Tiso kohtuma Hitleriga, kes veenis teda välja kuulutama Slovakkia iseseisvuse. 14. märtsil kutsus Tiso kokku Slovakkia parlamendi, mis kuulutas välja iseseisva Slovakkia riigi. Hitler kasutas seda arengut ja väitis, et Tšehhoslovakkia on lakanud olemast, mistõttu Müncheni kokkulepe enam ei kehti.

14. märtsil oli Berliinis ka Tšehhoslovakkia president Emil Hácha, keda sakslased survestasid allkirjastama dokumenti, millega taotleti Saksamaale kaitset. Samal ajal sisenes Saksa armee Tšehhoslovakkiasse. Hácha võitles küll mitu tundi allkirja andmise vastu, kuid lõpuks allus survele. Pärast allkirja saamist sõitis Hitler Saksamaa poolt okupeeritud Prahasse ja kuulutas 16. märtsil välja Saksamaa koosseisu kuuluva Böömi- ja Määrimaa Riigiprotektoraadi. Viimane Tšehho-Slovakkia valitsus sai protektoraadi esimeseks valitsuseks. Tšehhi alad jäid Saksamaa sõjalise okupatsiooni alla kuni teise maailmasõja lõpuni.

Tšehhoslovakkia jagamine 1939. aastal

Čechy ja Morava täieliku okupeerimise järel sai Saksamaa ligipääsu piirkonna rohketele maavaradele ja suurele tööstuslikule võimsusele, millest eriti oluline oli Škoda masinaehituskontsern. Samuti said natsid endale Tšehhoslovakkia relvatööstuse, mis oli tol ajal üks suuremaid ja moodsamaid Euroopas ning suurendas Saksamaa sõjalist võimekust algavas teises maailmasõjas märgatavalt.

Tšehhoslovakkia jäi Saksamaa poolt okupeerituks teise maailmasõja lõpuni 1945. aastal. Endine president Edvard Beneš moodustas 1939. aastal eksiilvalitsuse, mis naasis sõja lõpus Tšehhoslovakkias võimule. Pärast sõda saatsid Tšehhoslovakkia võimud aastatel 1945–1946 sudeedisakslased Sudeedimaalt välja Saksamaale ja Austriasse, et vältida sarnaseid juhtumeid tulevikus. Lääneriigid ja Nõukogude Liit toetasid seda otsust.

Leppe pikaaegsed mõjud

1938. aastal Sudeedimaalt välja saadetutele pühendatud mälestusmärk Prahas

Müncheni kokkulepe jättis väikeriikidele mulje, et lääneriigid on valmis ohverdama neid rahu säilitamise nimel. See õõnestas nende usku rahvusvahelise õigusesse ja lootust suurriikide toele. Samas said kokkuleppest julgust laieneda soovivad suurriigid (Saksamaa, Itaalia, Jaapan ja Nõukogude Liit), kes kõik üritasid agressiivselt territooriumi võita väikeriikide arvelt. Kõigest paari nädala jooksul pärast Tšehhoslovakkia täielikku okupeerimist esitas Saksamaa ultimaatumi Leedule ja Itaalia vallutas Albaania.

Nõukogude Liit (ja hiljem ka Venemaa), kes ise jäeti konverentsilt kõrvale ja kes oli liiduleppe järgi kohustatud Tšehhoslovakkiat abistama vaid siis, kui ka Prantsusmaa seda teeb, kasutas Müncheni kokkulepet oma propagandas näitena lääneriikide reetlikkusest ja nõrkusest. Tšehhoslovakkia esitas kriisi ajal abipalve ka Moskvale, kuid ei saanud mingit vastust, enne kui otsustas Müncheni konverentsi tulemusega leppida. Juba teise maailmasõja ajal hakkas Stalin väitma, et pakkus Tšehhoslovakkiale abi, kuid kodanlik Tšehhoslovakkia keeldus sellest. Sama juttu hakkas hiljem kordama ka Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei juht ja hilisem riigi president Klement Gottwald. Lääneriikide valmisolekut väikeriikide huve arvestamata otsuseid teha on rõhutanud veel mitmed kaasaegsed Venemaa uurijad ja artiklid ning mõnikord rõhutatakse Vene uurimustes, et teise maailmasõja algatajaks oli just Müncheni kokkulepe, mitte Molotovi-Ribbentropi pakt.

Müncheni kokkulepe on rahvusvahelistes suhetes kujunenud näiteks selle kohta, kuidas liigne lepitus võib agressoreid julgustada. Suurbritannia ja Prantsusmaa poliitikud on ka hiljem jätkuvalt õigustanud Münchenis tehtud otsuseid, samas kui enamik ajaloolasi on kokkuleppe hukka mõistnud. Sellest sündinud õppetund mõjutas lääneriikide käitumist ka külma sõja ajal ning teeb seda kohati ka 21. sajandil. Müncheni kokkuleppe tagajärgi on kasutatud õigustusena otsustavaks tegutsemiseks näiteks Korea, Suessi, Vietnami ja Lähis-Ida konfliktide puhul. Mõned ajaloolased leiavad, et Müncheni kokkuleppe mõju on välispoliitikas siiski vähenemas.

Vaata ka

• Lepituspoliitika
• Esimene Viini vahekohus
• Lääneriikide reeturlikkus
• Tšehhoslovakkia okupeerimine 1939. aastal
• Müncheni õppetunnid
• Molotovi-Ribbentropi pakt

Välislingid

• Leppe tekst (saksa keeles)