Suur reduktsioon
Artiklis puuduvad viited. |
Suur reduktsioon ehk mõisate riigistamine oli mõisate riigi omandusse tagasivõtmise protsess Eestis ja Liivimaal, mis toimus 17. sajandi lõpus.
Rootsi kuninga Karl XI ajal 1680. aastal võttis Rootsi riigipäev vastu otsuse võõrandatud mõisate riigile tagasivõtmiseks kogu riigis, mille tulemusena toimus nn. Suur reduktsioon. Mõisate reduktsioon viidi läbi nii Rootsi riigis kui ka Rootsile kuuluvates dominioonides (Rootsi Pommeri, Rootsi Wismar, Bremeni piiskopkond ja Verdeni piiskopkond) ja valdustes.
Mõisate reduktsiooni põhjuseks oli kuninga Karl XI ja kuninganna Kristiina poolt nende valitsusajal läbi viidud riigimaade kinkimine aadelkonnale, kes aga ei pidanud tasuma riigimakse, mistõttu olid vähenenud kuningriigi sissetulekud ning riigikassa oli pidevates finantsraskustes. [viide?]
Suur reduktsioon Eestimaal ja LiivimaalRedigeeri
Kui varasematest mõisate tagasivõtmistest, 1655. aasta neljandikreduktsioonist olid Eesti- ja Liivimaa alad jäänud valdavalt puutumata, siis 1684. aastal laiendati Rootsi riigipäeva otsust ka neile. Rootsi aadel omas väga suurt osa Liivimaa mõisatest, tema käes oli 47,7% Liivimaa haritud pindalast. Liivimaa kohalik aadel omas aga natuke üle 33% haritud pindalast. Kogu Eestimaal riigistati 53% kõikidest mõisatest, Liivimaal riigistati kuni 75% kõikidest mõisatest. [viide?]
Koos mõisate riigistamisega kavandati ka talupoegade vabastamist pärisorjusest, kuna Rootsi kuningriigis elavad talupojad ei olnud pärisorjad, kuid seda ei teostatud Rootsi krooni riigimõisates ega ka era- ja rendimõisates. Mõisate riigistamisega kadus vana läänikorraldus. Riigistatud mõisate rendileandmise akt oli sisuliselt äriakt kahe partneri vahel, mis oli samm feodalistlike ühiskonnasuhete kadumisel. [viide?]
Reduktsioonikomissariks Liivimaal oli Košķele ja Lobērģi mõisnik Michael von Strokirch (1649–1723), 17. juulist 1684 Jakob Sneckensköld ja üheks komisjoniliikmeks Viitina mõisnik ja endine Liivimaa maamarssal Otto Friedrich von Vietinghof-Scheel (1640–1709). Eestimaa reduktsioonikomisjoni esimeheks oli 16. juunist 1681 Engel Hartmann (1688. aastast von Ehrenthal, 1652–1701). [viide?]
Vastuseisust mõisate reduktsioonile tekkis Liivimaa aadelkonnas protestikirjaaktsioon, mille eestvedaja oli Johann Reinhold von Patkul, kes koos maahärra parun Leonhard Gustav von Budbergiga esitasid 1691. aastal vastuargumendid mõisate reduktsioonile, milles viitasid Poola kuninga Zygmunt II Augusti antud ja Rootsi kuninga kinnitatud Liivimaa rüütelkonna privileegidele. [viide?]
1692. aasta Wendeni maapäeval Liivimaa rüütelkonna poolt koostatud petitsioonis viitasid rüütelkonna esindajad Rootsi kuninga poolsetele aadelkonna õiguste rikkumisele ja esitasid kaebusi ka Rootsi kuninga poolt määratud Liivimaa kindralkuberner krahv Jacob Johann Hastferi tegevuse kohta. 1692. aasta juunis toimetasid maanõunikud Otto Friedrich von Vietinghoff, Leonhard Gustav von Budberg ja Maapäeva kreisisaadik parun Johann Albrecht von Mengden petitsiooni Stockholmi. Vastuolude tõttu kindralkuberneri ja rüütelkonna vahel peatati kindralkuberneri korraldusel Liivimaa rüütelkonna Maapäeva tegevus kuni 1694. aastani. Stockholmi suundunud rüütelkonna 3 esindajat aga vahistati ning suleti vanglasse, Johann Reinhold von Patkul aga põgenes Kuramaale, kus asus ette valmistama Rootsi kuningriigi vastase Poola, Venemaa ja Saksimaa koalitsiooni loomist. [viide?]