Mõisaküla Maarja-Magdaleena kirik

Disambig gray.svg  See artikkel räägib luterlikust kirikust; õigeusu kiriku kohta vaata artiklit Mõisaküla Püha Vaimu kirik

Mõisaküla Maarja-Magdaleena kirik on aastail 19331934 arhitekt Alar Kotli projekti järgi ehitatud puukirik Mulgi vallas Mõisakülas. Kirikut kasutab EELK Mõisaküla kogudus.

Mõisaküla Maarja-Magdaleena kirik talvel

Mõisaküla luterliku koguduse asutamine otsustati 1926. aastal, paar aastat hiljem hakati planeerima kogudusele kiriku ehitamist. Kiriku nurgakivi pühitses 14. mail 1933 ning kiriku enda 22. juulil 1934 piiskop Hugo Bernhard Rahamägi. Teist korda pühitses kiriku 25. augustil 1935 Viljandi praost Bernhard Steinberg. Kuna kirik pühitseti esimest korda 22. juulil ehk madlipäeval, sai see ka vastava pühaku nime.[1]

Mõisaküla kiriku ehituse algatas ja altarimaali tarbeks korraldas korjanduse Julius Kosenkranius.[2] Altarimaal telliti kunstnik Richard Kivitilt. See valmis 1936. aastal. Tegu on ligi kolme meetri kõrguse õlimaaliga "Jeesus päästab Peetruse", millel kujutatakse evangeeliumi lugu, kus Peetrus proovib vee peal kõndida, aga hakkab siiski vajuma ning Jeesuse käsi peab tema päästma. Maali tuntakse ka nimedega "Kristus Peetrusega merel" ja "Päästa mind, Issand".[3][4]

30. aprillil 1983 hävis kirik süütamise tagajärjel tules. Päästa õnnestus altarimaal ja tornirist.

30. septembril 1995 alustati kiriku taastamist ja paigaldati nurgakivi, mille pühitses õpetaja Raivo Asuküla. Oluline osa ehitusest valmis 1999. aastal, sügiseks sai kirikuhoone katuse alla. Kiriku käärkamber valmis 27. augustiks 2000, kiriku pühitsemistalituse pidas praost Jaan Tammsalu. Kuna kirikus pole altarit, kantslit, kroonlühtreid jms, peetakse jumalateenistusi peamiselt kiriku käärkambris, kus on olemas altar, lugemispult ja ligi 40 istepinki. 2009. aasta sügisel paigaldati kirikutorn, mida ehib tulekahjust päästetud rist. Enne jõule 2011 paigaldati kirikutorni kaks kella. Pronksist kellad valmistati Saksamaal Toomas Mäeväli Orelitöökoja juhendamisel. Väiksem kell kaalub 70 kg ja suurem 140 kg. Väiksemal kellal on kujutatud neitsi Maarjat ja sellele on trükitud sõnad „Mu hing ülistab Issandat!“. Suuremale kellale on trükitud „Au olgu Jumalale kõrges!“ ja sellel on lutherroos.[5]

Mõisaküla Maarja-Magdaleena kirikus on ligi 200 istekohta. Arhitekt Alar Kotli on projekteerinud Tallinna laululava, mistõttu saab Mulgimaal imetleda akustikaplaneerimise võimeid just nimelt Mõisaküla kirikus.[6] Aeg-ajalt toimuvad kirikus kontserdid ja seda nimetatakse ka kirik-kontserdisaaliks. Teisalt on Alar Kotli projekteeritud Mõisaküla kirikut nimetatud "1930. aastate puidust sakraalarhitektuuri tippteoseks" ja arhitekt Alar Kotli üheks suurejoonelisemaks tööks.[7]

Eesti Arhitektuurimuuseumi 1. korrusel asub Mõisaküla kiriku makett ning Mõisaküla muuseumis asuvad kirikukella detailid.[viide?]

Luterliku kirikuga samal ajal ehitati ka Mõisaküla Püha Vaimu kirik, mis on õigeusu kirik.

ViitedRedigeeri

  1. Lasting, Arvo. 85 aastat Mõisakülas kirikut. Eesti Kirik, 21. august 2019.
  2. Mõisaküla kirikule uus altaripilt. Uus Eesti, nr 236, 1. september 1936.
  3. Lasting, Arvo. 85 aastat Mõisakülas kirikut. Eesti Kirik, 21. august 2019.
  4. 19935, Altarimaal "Kristus Peetrusega merel", R. Kivit, 1936 (õli, lõuend). Kultuurimälestiste riiklik register.
  5. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Viljandi praostkond. Kogudused. Mõisaküla.
  6. Lasting, Arvo. 85 aastat Mõisakülas kirikut. Eesti Kirik, 21. august 2019.
  7. Eesti puitarhitektuur. Eesti Arhitektuurimuuseum: Tallinn 1999. Lk 56.
  8. Mõisaküla kirikule uus altaripilt. Postimees, nr 217, 14. august 1936.

VälislingidRedigeeri