Mõõksarv-orüks
Mõõksarv-orüks (Oryx dammah) on antiloobiliik orüksi perekonnast.
| Mõõksarv-orüks | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Sõralised Artiodactyla |
| Sugukond |
Veislased Bovidae |
| Perekond |
Orüks Oryx |
| Liik |
Mõõksarv-orüks |
| Binaarne nimetus | |
|
Oryx dammah Cretzschmar, 1826 | |
Mõõksarv-orüksi õlakõrgus on 120 cm ja kaal kuni 200 kg. Tema sarved on kaarjad 1–1,25 m pikkused.[2] Saba on 45–60 cm pikk ja selle otsas on tutt. Isasloomad on suuremad kui emased. Sarved on nii isas- kui emasloomadel, kuid emasloomade sarved on veidi peenemad.[3] Karvkate on valge, sel puuduvad tumedad triibud, välja arvatud aimatavalt tumedamad laigud kaela- ja peapiirkonnas.
Pärast 8–8,5 kuu pikkust tiinust sünnitab emasloom 1 vasika.[3]
Mõõksarv-orüks on looduses väljasurnud. Liik oli levinud laiadel aladel Sahara kõrbe ümber Mauritaaniast Egiptuseni. Tema arvukus hakkas langema kliimamuutuse tõttu, kuid ta suri looduses välja üleküttimise tõttu 1990. aastatel. Nad säilisid mitmel pool loomaaedades ja loodusparkides. Araabia poolsaarel peetakse neid erakollektsioonides ning USAs ja Lõuna-Aafrikas jahirantšodes.[4]
Tšaadis, Tuneesias ja Senegalis peetakse mõõksarv-orükseid suurtel tarastatud kaitsealadel, eesmärgiga neid loodusesse tagasi asustada.
Enne nende looduses väljasuremist olid mõõksarv-orüksid hinnatud jahiulukid kohalike seas. Neid kütiti nii sarvede, liha kui naha pärast. Nende liha kasutati söögiks ja nende paksu nahka kasutati köite, kottide, kingade ja kilbikatete valmistamiseks.[1]
Fotod muuda
-
Mõõksarv-orüksite kari Marwell Wildlife'i loomaaias Hampshire'is Inglismaal -
Mõõksarv-orüksi vasikas -
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 http://www.iucnredlist.org/details/15568/0
- ↑ C. A. Spinage: The Natural History of Antelopes. Croom Helm, London 1986, ISBN 0-7099-4441-1
- ↑ 3,0 3,1 http://animaldiversity.org/site/accounts/information/Oryx_dammah.html
- ↑ Punane raamat. 365 ohustatud liiki. Tänapäev, 2012. lk 274