Ludus
Ludus (mitmuses ludi) ehk gladiaatorite kool oli Vana-Rooma gladiaatorite elu- ja harjutuspaik.
Koolide liigid muuda
Keiserlikud koolid olid Roomas. Need olid oma aja parimad, neis olid parimad treenerid ja tohtrid. Oli võimalus võidelda Colosseumis Rooma keisri ees ja suure tasu eest. Ühiskonna rikkamad (ka Julius Caesar) omasid oma luduseid, sest see oli odavam, kui palgata pidustusteks uusi võitlejaid. Koolis võis olla sadu gladiaatoreid.
Provintsikoolid olid impeeriumi suuremates linnades. Mõnes linnas oli oma munitsipaalne kool, osa koole olid eravalduses. Oli linnu, millel oli oma amfiteater, kuid puudus ludus. Gladiaatorid olid huvitatud oma koduareenil võitlemisest, sest lisaks kohalikule kuulsusele oli ka surmavõitluse tõenäosus väiksem.[1]
Rändtruppides olid võitlejateks endised leegionärid ja need, kes mujale ei sobinud. Rändtrupid korraldasid eri paigus võitlusi, mis olid rohkem etendused, sest neil ei olnud kasulik oma trupi liikmeid surnutena kaotada. Luduste gladiaatorid suhtusid truppidesse halvakspanuga. [1]
Kooli astumine muuda
Vabatahtlikult kooli astujatele (auctoratus) anti võimalus põhipalgas kokku leppida, kuid koolituse kulud arvati hiljem palgast maha. Siiski hinnati kooli astujate keha "väärtus" juhuks, kui ta peaks areenil surema ja see oli üldjuhul 2000 sestertsi, mis maksti kohe välja. Kurjategijatel, kes olid karistuseks gladiaatoriks määratud, ning orjadel sellist võimalust polnud. Kaugeltki igaüks ei saanud kooli astuda, sest kehvad gladiaatorid areenil võisid kooli maine alla tõmmata. Vabatahtlik, kes oli tulles vaba mees, sõlmis kokkuleppe gladiaatorite kooli juhi lanistaga. Pärast gladiaatori vandetõotuse andmist sai lanistast tema omanik, kellel oli õigus teda peksta, piinata ja ka tappa.[2]
Gladiaatorite eri võitlejatüüpe majutati ludustes eraldi kasarmutes. Lanista üritas eri rühmi omavahel pinges hoida, mis andis areenil võitlusele hiljem vürtsi juurde.
Väljaõpe muuda
Kooli astudes hinnati uustulnuka võimekust, mille juurde võis kuuluda ka proovivõitlus. Kui hiljem selgus, et vastuvõetu võimekus ei olnud piisav, võidi kasutuks peetav algaja saata kohe ka areenile perspektiivikama vastu, et too saaks esimese võitja- ja tapjakogemuse. Algajale gladiaatorile anti koolis kiiver, tavalisest raskem kilp ja puust mõõk, mis oli võitlusrelvast kaks korda raskem. "Vastaseks" oli maasse rammitud puust post – palus.
Koolis õppis gladiaator põhilööke ja tõrjeid, võitlusvõtete tundmine oli eluliselt oluline. Toores jõud oli gladiaatorite jaoks väga tähtis, igapäevaste treeningute ajal kasvatati pidevalt lihaseid, mis kohati olid ülearenenud. Ta oli hästi toidetud, paremini kui tavaline roomlane. Toiduks oli põhiliselt liha (ka areenil tapetud loomad), oder ja juurviljad. Kuna toidus oli vähe kaltsiumit, lisati kördile puusütt.
Gladiaator õppis tundma tähtsamate elundite ja veresoonte asukohti inimkehas, samuti nende ründamise võimalusi eri kaitserelvastuse puhul.[3]
Pärast mitmekuist "kuiva" treeningut langetati gladiaatori suhtes otsus, milline võitlejatüüp on talle sobivaim. Samuti võis valikut määrata see, millist võitlejatüüpi gladiaatoreid oli areenil parajasti kõige rohkem hukkunud. Paremates koolides pandi algaja gladiaator võitlema erinevas stiilis vastastega, et selgitada temale sobivaim võitlejatüüp ja relvastus. Pärast seda võis gladiaator endale valida võitlejanime või määrati see talle, sest kiivri tõttu oli ta anonüümne.
Väljaõppinuna võitles gladiaator 3–4 korda aastas, kui ta varem ei langenud. [4]