Love (Milligan)

"Love" (2011) on Tony Milligani ülevaade armastuse filosoofilistest küsimustest.

Sissejuhatus muuda

Armastus võib pakkuda rõõmu, lohutust ja imelist üllatust, kuid ka ebamugavustunnet, viljatut igatsust ja kahetsust. Armastamine ja armastatud olemine võivad olla kahjulikud, kui armastatakse vale inimest, raisates teineteise parimad aastad, saamata rahuldust ja pakkumata õnne. Võin armastada inimest, kes teeks mu õnnelikuks, kuid ei vasta mu armastusele. Õnnetu armastus on peaaegu et enesepiitsutamine. Ometi me vajame armastamist ja armastatud olemist. Seksuaalne ja intiimne armastus elukaaslaste vahel sobib armastuse kui niisuguse esinduslikuks näiteks. Selle vastu on umbusku, sest ta on seksuaalne ja eksklusiivne. See olevat liiga klammerduv ja isekas, ja seetõttu peetakse paremaks armastuse näiteks sõprust, vanemaarmastust ja ligimesearmastust. Väidetakse ka, et seksuaalne intiimne armastus on luululine ning eeldab armastatu ülehindamist: eksklusiivsus tuleb ju nähtavasti mingi omaduse ainulaadseks pidamisest. Selliseid kahtlusi, mis on kohaldatavad ka teistele armastuse liikidele, nimetab Milligan pessimismiks armastuse (loomuse) suhtes. Pessimist ei omista luululisust ja enesekesksust mitte ainult armastuse teatud episoodidele, eriti armunud olekule, vaid peab armastust või mõnd armastuse liiki vältimatult luululiseks või enesekesksusest määrituks. Milligan püüab näidata, et säärane pessimism laiendab armastuse ebaõnnestumisi armastusele üldse. Armastuspessimismi võib motiveerida ja toetada kahtlus, kas armastus minu vastu on ehtne. Kahtlus võib tulla sellest, et armastus pole niisugune, nagu ma oleksin oodanud, või ei lähtu sellelt, kellelt ma arvasin, ning ka sellest, et ma ei saa aru, miks selline inimene, või üldse keegi, peaks mind armastama.

Hoolimata analüüsist jääb armastus salapäraseks, mõõtmatult sügavaks.

Kahtlused armastuses muuda

Seksuaalne intiimne armastus võib haarata kogu minu olemise.

Pessimism armastuse loomuse suhtes ja skepsis armastatud olemise suhtes võivad teineteist võimendada ja head elu takistada. See ei lase mul aktsepteerida, et ma armastan, ega võtta tõsiselt seda, et mind võidakse armastada. Armastuspessimism on üdini vildak, aga kahtlus kellegi armastuse ehtsuses võib olla õigustatud. Aga avatus võimalusele, et mind armastatakse, on tähtis voorus.

Vanemad on mind muidugi armastanud, ja kui ma olengi selles kahelnud, küllap olen sellest üle saanud. Aga sellist armastust ei saa oodata inimeselt, kes ei ole suhtesse minuga sündinud. Ta võib minus pettuda, kui saab teada, milline ma tegelikult olen. Ja võib-olla ta ei armasta mind, vaid ma olen lihtsalt parim, keda tal on võimalik saada. Võib-olla teine arvab, et ta armastab, aga tegelikult on tal lihtsalt tunne, et ta peab armastama. Mõnikord käib skepsisega selle suhtes, et mind armastatakse päriselt, kaasas usk, et kedagi teist armastatakse päriselt. Aga sellel skepsisel ja pessimismil armastuse loomuse suhtes on ühine juur: uskumus, et me oleme ihaldatavast olukorrast ilma. Sellest skepsisest (erinevalt pessimismist) on filosoofias vähe juttu, aga Platoni dialoogis "Lysis" mainitakse kahtlust vanemate armastuses. Sokrates ütleb oma vestluskaaslastele, et see, kas neid hakatakse armastama, sõltub voorustest, mis teevad nad teistele kasulikuks; ilma nendeta ei armasta neid ka vanemad mitte. Platoni järgi on soov olla armastatud üldinimlik soov, Sigmund Freudi järgi on see omane naistele, meestel aga on vajadus armastada. John Bowlby järgi ei ole meie võime armastada ja säilitada vaimset tervist mitte oskus, vaid muster, mille on verminud meie varajane mulje vanema, eriti ema või ema asendaja armastusest. Bowlby järgi me vajame emalikku hoolitsust, nii nagu embrüo rakud vajavad kokkupuudet "organiseerijaga". Nii et armastatud olemine on võtmetähtsusega ja vajalik inimlik kogemus.

Kahtlus selles, kas mind armastatakse, on sügavalt isiklik, ning tundub seetõttu filosoofiavõõrana, vähemalt võõrana tavapärasele ebaisikulisele filosoofiale. Tundub, et filosoofia saab meie fundamentaalsetest muredest rääkida ainult kaudselt, rääkides inimese olukorrast üldiselt või armastuse loomusest üldiselt ja ebaisikuliselt. Nii võib küsimus "Kust ma tean, et mind armastatakse?" jääda filosoofiast välja.

Skeptik armastatud olemise suhtes võib leida, et tema skepsis ohustab tema eneseväärtuse tunnet. Kui aga kaasneb laiem ja ebaisikulisem pessimism armastuse loomuse suhtes, siis mõlemad koos teatud määral kaitsevad teda kahtlustuse eest, et tal jääb saamata miski reaalne, parem ja eelkõige saadaval olev. See lubab tal isegi tunda end üle teiste hullusest. Aga mis siis, kui pessimism ei ole adekvaatne ja me suleme end ehtsale armastusele? Kui armastus on tõesti alati luululine, siis peaks sellel olema seletus. Olemasolevad seletused on ebausutavad. Arthur Schopenhaueri järgi on armastus pettus, millega loodus meelitab meid järglasi saama (ning lisab naistele omase petliku meelitamise). Sellise pessimismi puhul on ligitõmbav osalt toetumine ideele, et armastus tuleneb inimloomusest. Milligani arvates võib sama hästi eeldada, et armastus ei ole luululine, vaid on reaktsioon reaalsetele väärtustele. Schopenhauer ütleb, et armastus on luululine, sest me allume teadvustamata jõududele, mille üle meil pole kontrolli ja mida me ei mõista, ning ta peab olema luululine, sest kui me teaksime, et seksuaalne intiimne armastus valmistab meile pettumuse, siis me jääksime kõik üksikuks, mis poleks teadvustamata jõududele vastuvõetav. Optimist võib aga osutada sellele, et armastus ei too mitte kõigile pettumust nagu Schopenhauerile.

Sigmund Freud ja Marcel Proust ütlevad, et armastus on pime ning meie suhtumise väidetavasse armastatusse kujundab isiklik ajalugu, millega armastatul on vähe pistmist. Freud ütleb artiklis "Nartsissismist", et armastust on üldiselt kahte liiki. Nartsissistlik armastus (eriti naistel ja homoseksuaalsete inimestel) seisneb iseenda armastamises praegusel, varasemal ja tulevasel kujul ning laste kui meie kunagiste osade armastamises. Võidakse ka armastada religioosset ideaali, sest see on seotud enda kujutletava tulevase minaga. Anakliitiline armastus (tavalisem meestel) on kiindumuse vorm, milles püütakse minevikku uuesti läbi elada. Näiteks armastatakse partnereid, kes meenutavad oma ema noorena. Mõlemad armastuse vormid tulenevad isiklikust ajaloost, millest pärineb praeguse suhte prototüüp. Milligani meelest on raske eitada, et teatud määral me armastame oma mineviku tõttu. See tekitab küsimuse, kas meie armastus on ehtne ja kas armastus meie vastu on ehtne. Prousti romaanitsükkel "Kaotatud aega otsimas" algab jutustaja meenutusest, kuidas ta lapsepõlves igatses, et ema tuleb öösel teda lohutama, ja pettumusest, kui ta ei tulnud. See lapse igatsus on jäänud püsima. Proust näitab, kuidas minevik on kujundanud tegelaste praegust võimet armastada, kuidas nad tunnistavad armastust ainult armastatu äraolekul või siis, kui armastus on juba luhtunud. Armastus kunsti vastu on Prousti meelest kindlam kui armastus inimeste vastu, kuid on mõttetu ja hullumeelne püüda seksuaalset intiimset armastust vältida. Me ei saa jätta igatsemata selle järele, mida ei ole kunagi võimalik päriselt saada. Kui nüüd armastus järgib mineviku mustrit, siis võib küsida, kas mu armastus on ikka suunatud minu armastatule ja kas minu armastaja armastus on ikka suunatud minule. Kiusatus on vastata, et igaühel on õigus oma minevikule ning pole tark teise hinge mehhanismides ja ajaloos surkida. On ka kiusatus eristada armastuse objekti ja armastuse põhjusi. Armastuse objekt ei pea olema armastuse ainus põhjus. Ma võin öelda, et mu minevik valmistas mind ette armastama oma armastatut viisil, millega ta mind teisi armastama ei valmistanud. Mõnikord aga pole õige armastuse objekti ja armastuse ajaloolisi põhjusi rangelt lahus hoida. Mõned emotsioonid ei saa olla ehtsad, kui nad ei lähtu õigest sündmuste järgnevusest. Näiteks ei saa ma tõeliselt leinata kedagi, keda ma ei tunne, kellest ma pole hoolinud. Peale selle, iga lein elab uuesti läbi kõiki eelmisi. Leinal on segaintentsionaalsus. Ja nii on ka teiste emotsioonidega, näiteks vihaga. Miks ei või siis ka armastusega nii olla? Võib vastu väita, et armastus on erandlik. Tõepoolest, erinevalt vihast, rõõmust ja hirmust ei ole armastus episoodiline ja selles mõttes on ta erandlik, aga ometi võib ta olla suunatud olevikule ja minevikule korraga. Me tahame, et meid armastataks meie enese pärast, mitte sarnasuse pärast kellegi teisega või ebamäärase lapsepõlveideaaliga. Ent segaintentsionaalsus ei anna põhjust pessimismiks ega skepsiseks. Me võime mõelda nii: armastus kätkeb kellegi nägemist ainulaadse ja erilisena, kuid selle valguses, mida armastaja teab armastatu minevikust, ja armastaja enda mineviku valguses. Ja see on hoopis teine asi kui mõelda: armastus on alati esmaselt reaktsioon minevikule ja ainult maskeerub reaktsiooniks olevikule. Näiliselt vahetu armastav suhe on alati vahendatud armastajate isiklike ajalugude ja minevikus koos jagatud eluga. Näiteks headust saab ära tunda ainult mineviku taustal. Niivõrd kui kellegi minevik aitab teha teda selleks, kes ta on, peaksin tahtma, et see mõjutaks viisi, kuidas ta mind näeb. Siis ei ole tema nägemisviis tujukas. Kui ma näen, et keegi on heasüdamlikum kui teised, keda olen tundnud, siis mind mõjutab minevik ilma temata, kuid ometi näen teda niisugusena, nagu ta tegelikult on.

Armastuse sügavus muuda

Armastuspessimistid Sigmund Freud, Arthur Schopenhauer ja Marcel Proust on kõik veendunud, et olgugi et armastus on luululine, on ta sügav. Armastuse sügavus tuleb vähemalt osaliselt inimeste vajadusest elada motiveeritult ja tunnustada enda väärtust. Armastamine korrastab minu maailma ja kujundab minu igapäevategevusi ja suhtumist tähtsaks peetavatesse asjadesse; armastatud olemine on seotud minu enda väärtuse tunnistamisega.

Enamik suuri armastuspessimiste peab armastust triviaalseks, ajutiseks meeltesegaduseks, mida saab hõlpsasti vältida. Üks erand on Benedick William Shakespeare'i näidendis "Palju kära eimillestki", kes pilkab sõprade romantilisi seiklusi ning kelgib, et ta ei kaota armastusega rohkem verd, kui ta joomisega tagasi saab. Ent temagi satub armastuse köidikuisse. Me võime oma armastust küll mõjutada ja kujundada, kuid ei saa hetkes juhtida, kas me armastame. Me võime küll püüda midagi ette võtta, et armastusest lahti saada või armuda, armastust eelnevalt soodustada või tõkestada, mille tõttu meid saab ka kellegi armastamise eest kiita või laita, aga armastust ei saa valida. Pessimistid on tavaliselt teadlikud armastuse kontrolli all hoidmise piiridest ja püüavad meid ette valmistada armastuse vältimatuks tulekuks. Sellega nad tunnistavad meie armastamistungi sügavust ja raskesti käsitsetavat kohta meie elus. Mida see sügavus tähendab? Asi ei ole ainult intensiivsuses. Armastus ei ole lõpuni arusaadav. Søren Kierkegaardi järgi on armastuse allikas meie eest varjatud, see on inimese sisimas sügavuses. Kelles on ligimesearmastus, selles on sügavaim vajadus inimesi armastada. Ligimesearmastust ühendab seksuaalse intiimse armastusega vajadus küündida jumalikuni. Abikaasade armastus on alati suunatud armastuse keskmele, Jumalale. Juba Platoni meelest õpetab armastus meid vaatama millegi transtsendentse poole, mille me leiame sügavalt sisimast armastuse mõistmist otsides. Mõlemad seostavad armastust sooviga olla transtsendentsele lähedal, et jumalik puudutaks meie elu. Ka mittereligioosne inimene saab möönda tõika, et inimestel on sügav igatsus millegi enama kui inimliku vastu. Uskumus, et inimlik armastus ulatub teispoole inimlikku või et meil on sügav vajadus armastada, mis tuleneb meie ebatäielikkusest ja eneseküllasuse puudusest, ei vii meid tingimata moraalipsühholoogiast teoloogiasse, kuid ei aseta armastust teispoole pessimismi ja kahtlust. Tõsiasi, et meil on vajadus armastada (Kierkegaard) või et armastus on inimesele loomuomane (Platon), ei nõua, et me armastaksime läbipaistvalt ja selgepilguliselt, ent kui me juba usume, et armastus viib meid teispoole iseennast, võib tulla kiusatus pidada teda kindlaks kaitseks fantaasiat ja luulu sünnitava enesekesksuse vastu. Ja siis on kiusatus pidada armastust ja taipamist tihedalt seotuks. Ja ka seda võib pidada viisiks, kuidas armastus on midagi sügavat. Igatahes on intuitsioonivastane seostada sügavust palja fantaasiaga. Ja see võib olla probleemiks pessimistile, kes ei taha loobuda uskumusest, et armastus tuleb sügavalt meie seest. Kui me ütleme, et armastus on sügav, siis me vastandame teda nii ilmsele kui ka paljale luulule. Aga see ei tähenda, et sügavusest järelduks tõesus. Ka väljamõeldised võivad olla sügavad. On sügavaid uskumusi (religioon) ja väljamõeldud lugusid (ilukirjandus), mis ei ole otseselt tõesed, kuid juhivad tähelepanu millelegi reaalsele ja olulisele, mis võib olla jäänud märkamata või unustatud. Pessimistil on seetõttu küll raske pidada armastust ühtaegu luululiseks ja sügavaks, kuid see on siiski võimalik. Schopenhaueri järgi on armastus küll luululine, kuid ta on tähtis, sest ta on seotud tuttavate inimlike soovide ja kogemustega. Ta on luululine, kuid mitte pelk fantaasia, sest ta juhib tähelepanu reaalsetele bioloogiliselt sobivatele paaritumispartneritele, kuid tekitab süstemaatiliselt väära arusaama nende headest külgedest, mis petab ja paneb meid tegema asju, mis pole meie parimates huvides. Me oleme armastuses kinni nagu võrgus ega pääse sellest lahti, sest see haarab kogu meie olemise. Armastuse ahvatlust ei saa vältida, see on inimlik, kuigi tarkus nõuab, et me seisaksime sellele vastu.

Väärtuse tunne muuda

Tunne, et ma olen väärtuslik, ei saa tugineda ainult sellele, et ma olen autonoomne mõistuslik subjekt. Et näha end väärtusliku olendina, kes ma olen, pean ma aktsepteerima, et mind armastatakse või olen armastatud ning ma väärin ikka veel armastust. Sellegipoolest võin ma uskuda, et armastus on luululine või enesekeskne, välja arvatud üks kindel armastuse liik. Nii oli Anders Nygren erootilise armastuse vastu ning vastandas sellele oma arusaama kristlikust armastusest. Liberaalsema vaate järgi on kõigil armastuse liikidel oma vaimulik mõõde. Kristlikus armastusekäsituses on Milligani järgi problemaatiline, et ligimesearmastus on valimatu. Tema meelest ei ole ilmne, et igaühte peab armastama ning et igaühte saab armastada: väga kurjadele inimestele ei saa head soovida ja kaasa tunda.

Peale heasoovlikkuse hõlmab armastus ka oma heaolu sidumist teiste heaoluga, eriti seksuaalse individuaalse armastuse puhul. Säärane armastus tuleneb inimesele loomuomasest, ühisest vajadusest olla armastatud. Armastus hõlmab nägemist, soovimist ja vajamist.

Me oleme moraalsed loomad, oleme nii tehtud, et me ei saa elada, pidamata inimesi väärtuslikeks; võib-olla küll varajased inimesed pidasid väärtuslikeks ainult mõnesid inimesi. Armastus avab seda väärtust ainulaadsel moel. Et hinnata oma väärtust, on meil tarvis näha end armastust väärivatena. Tõsi on muidugi ka see, et armastus avab ainulaadsel moel teiste väärtust (Raimond Gaita). Seksuaalne intiimne armastus äratab meis omaenda väärtuse tunde ja säilitab seda. Teiste väärtuse avamine on muidugi tähtis, inimesed on ju mitmel moel fundamentaalselt enesekesksed, me ei taha hädas olijat aidata, oleme enesega rahul ega taha mugavustsoonist väljuda. Ahvatlev on uskuda, et tähelepanu peab alati olema suunatud väljapoole, mitte endale; võib-olla ainult nii on lootust enese tähtsuse tunnet ohjeldada. Siis on võib-olla isegi imelik öelda, et selleks et enda tähtsust täielikult tunnistada, vajame teiste armastust. See mõttekäik võib tekitada kohmetuse mõtte juures, et iseenda väärtust on tarvis hinnata ning et on olemas legitiimne armastus enda vastu. On ju ahvatlev pidada enese armastamist teiste armastamisega vastuolus olevaks, just nagu väärtustamine või armastamine oleks piiratud ressurss. Ent enesekesksus erineb iseenda väärtuse tõelisest hindamisest teise armastuse valguses. Algne enesekesksus on enesega tegelemine teiste arvel, ja sellega võivad kaasneda süü, häbi, enesepõlgus ja isegi masohhistlik enesevihkamine. Enesekeskne inimene ei pruugi uskuda, et ta on väärt paremat ja soovitavamat laadi tähelepanu. Oma väärtuse hindamine teise armastuse valguses võimaldab lahti saada negatiivsest enesepildist, millest enesekesksus suuresti toitub. See võib avada meid maailmale ja teistele inimestele just sellepärast, et see toetub nende autoriteedi tunnistamisele; maailmas, kus me ei ole oma väärtuse ainsad kohtunikud, vabaneme enesekesksusest.

Selleks et ma saaksin oma väärtust kohaselt hinnata, pean kogema või olema kogenud, et mind armastatakse. See on vastuolus Immanuel Kantile tugineva, kuid tema seisukohta moonutava vaatega, et oma väärtuse hindamiseks ei ole meil tarvis mitte midagi muud kui teadvustada, et oleme autonoomsed mõistuspärased moraalsed subjektid, (Kant ütles ainult seda, et see asjaolu teeb meid väärtuslikeks). Aga autonoomia tunnistamisega, vabadusega teha mõistuspärase subjektina omaenese valikuid paistab käivat käsikäes iseendas kahtlemine, ärevus, kahetsus ja ebakindlus. (Ka armastusel on sama laadi probleemid.) Autonoomia põhjal saab oma väärtust tunnistada ainult teatud olukordades, näiteks kui midagi tehakse esimest korda ning autonoomiat kogetakse saavutusena või ollakse pääsenud suhtest, kus meile on liiga tehtud, ja nüüd seistakse omil jalul, või ollakse haigusest paranenud ning autonoomia ja iseseisvuse tagasi saanud; neil juhtudel on saavutus reaalne. Hoopis teine asi on siis, kui pole armastussuhet õnnestunud leida, nagu noorte puhul, kellele tundub, et kõigil ümberringi see on; see olukord võib aga jätkuda kümneid aastaid. See toidab enesekesksust, kuid õõnestab ja blokeerib iseenese väärtuslikkuse tunnet. Sõprade imetlus saavutuste üle ei korva armastatu puudumist. Iris Murdochi romaan "Bruno's Dream" näitab, kuidas vanaduses kaob nii autonoomia kui ka tunne, et ollakse armastust väärt, ja see viimane on hullem. Brunol õnnestub põetaja armastust kogedes see tunne tagasi saada. Selleks et saaksime rahul olla, peame olema valmis tunnistama ja aktsepteerima teiste armastust, eelkõige selle ehtsust. Üldine skepsis selle suhtes, et mind armastatakse, mõjub elule halvasti. Öeldu pole vastuolus sellega, et inimesed on väärtuslikud sellepärast, et nad on autonoomsed ratsionaalsed subjektid. Võib-olla on muudki, mis meid väärtuslikuks teeb. Igatahes oleks imelik, kui keegi, keda on armastama hakatud, kehitaks õlgu ja ütleks: "Ma olen alati teadnud, et olen väärtuslik." Sama imelik oleks, kui keegi, keda on maha jäetud, ütleks: "Ma olen ikkagi autonoomne ratsionaalne subjekt, minu väärtus ja minu teadlikkus sellest pole karvavõrdki vähenenud." Armastus on liiga tähtis, liiga sügav ja liiga segane, et sellised tõdemused lohutust pakuksid.

Võimalik on niisugune armastuspessimism, mis piirdub armastuse teatud liikidega ja teeb teistele liikidele erandi. Armastus jagatakse heaks ja halvaks, kõrgeks ja madalaks. See strateegia töötab ainult juhul, kui vahetegu on kindel ning ebasoosingus olev armastus ei mõjuta arusaamist sellest, mida soositud armastus juhtub kaasa tooma. Erand võidakse teha näiteks sõbraarmastusele. See on nii Aristotelesel, kuid vist mitte Platonil, kelle meelest parim sõprus on fundamentaalselt erootiline ja kindlasti mitte Sigmund Freudil, kelle järgi sõprus on pärsitud eesmärgiga seksuaalsus. Teine võimalus on teha erand vanemlikule armastusele (eriti emaarmastusele). Iris Murdoch seadis vooruse eeskujuks paljulapselised emad (hiljem leidis ta, et veel parem eeskuju on lastetu tädi). Ka Murdoch peab sellist armastust siiski piiratud erootiliste ressursside mitteenesekeskseks kanaliseerimiseks (see eeldab, et armastus on seksuaalset igatsust meenutav iha). John Bowlby järgi on lapsepõlves teatud kriitiline periood, millal vajatakse emaarmastust; muidu vainme tervis kahjustub. Kolmas võimalus on teha erand kristlikule armastusele – nõudlik hoolitsus teiste eest ja valmisolek eneseohverdusele, mille eeskujuks on Jumala või Jeesuse Kristuse armastus inimkonna vastu. Siin on ka mõned vanemliku armastuse ja sõpruse olulised jooned, sest Jumal on ideaalne isa ja ideaalne sõber, kes ei jäta kunagi jätta. Need, kes peavad kristlikku armastust parimaks võimaluseks armastada mitteenesekeskselt ja luuludeta, peavad mõnikord tõeliseks ka vanemlikku armastust ja sõbraarmastust, kuid on pessimistlikult umbusklikud seksuaalse intiimse armastuse vastu, sest nad ei näe selles Jumala hoiakut, (Jumalal ei ole kehalisi tunge). (Kristlikku armastust võib mõista ka teisiti.) Jumala armastuse võib eeskujuks võtta ka juhul, kui Jumala olemasolusse ei usuta. Oletame, et poiss jääb televiisorist kauge maa laste kannatusi nähes ükskõikseks ega saa aru, miks need peaksid talle korda minema, ja ema ütleb: "Me oleme kõik Jumala lapsed." See võib tähendada, et me kõik oleme väärt hoolimist ja tähelepanu või et kõik on ühtviisi tähtsad, nii nagu lapsed oma vanematele, või et kui Jumal kellestki hoolib, peaksime meiegi hoolima. Seda võib mõista ka Anders Nygreni kombel nii, et me sellepärast olemegi väärtuslikud, et Jumal armastab meid. Nygren vastandab Pauluse kirjade Jumala armastust jäljendavat hoolivat ja aitavat mitteseksuaalset agapet, mis on tema arvates ainus kristlik armastus, erosele, mis kätkeb seksuaalset igatsust või meenutab seda. Nygren ei taha öelda, nagu abieluline armastus poleks kristlik, kuid selline armastus saab olla kristlik ainult sellepärast, et ta sisaldab ka agapet. On aga raske näha, kuidas eros ja agape saavad koos eksisteerida, kui nad on Nygreni järgi täiesti eraldi vaimsed maailmad, mille vahel ei saa olla otsest suhtlust.

Koosolemine ja kaotus muuda

Seksuaalne intiimne armastus ei ammendu heasoovlikkuse ja seksuaalse ihaga (või suhtega): seksuaalne koosolemine ja naudingute jagamine näitlikustab elu jagamist. Kaotuse raskus näitab elude läbipõimumist.

Asendamatus muuda

Kaotusvalus ilmneb ka armastatu asendamatus. Asendamatuse tunne ei tulene armastatu omaduste ainulaadsuse luulust, vaid seosest minevikuga. Seetõttu ei vaja armastus ülehindamist ja ma võin võtta armastatut sellisena, nagu ta on, aga ometi ainulaadsena.

Mida saab armastada? muuda

Armastada saab kõike, mida saab leinata. Nõnda saab armastada ka loomi, metsi ja kohti. Me peaksime olema rohkem avatud niisuguse armastuse võimalikkusele ja rohkem armastama. Ent see kõik tähendab, et ei saa armastada võõraid. Ka armastus esimesest silmapilgust ei ole rangelt võttes võimalik (tegu saab olla ainult armastuse kiire tekkimisega). Kuigi on inimesi, keda ei pea armastama, ja inimesi, keda ei saa armastada, on mitteinimesi, keda ja mida saab armastada ja peab armastama. Pessimism mitteinimeste armastamise suhtes ei ole viljakas ega realistlik.