Loobu jõgi

jõgi Harju- ja Lääne-Virumaal

Loobu jõgi on jõgi Põhja-Eestis. Vanema nimena on olnud kasutusel Loop Fluss.[1]

Loobu jõgi
Undla veskijärv Loobu jõel
Undla veskijärv Loobu jõel
Lähe Pandivere kõrgustikul
Suubub Eru lahte
Valgla maad Eesti
Valgla pindala 314 km²
Pikkus 60,6 km
Langus 89,9 m
Lang 1,45 m/km
Vasakpoolsed lisajõed Läsna jõgi, Udriku oja

Jõgi saab alguse Pandivere kõrgustiku põhjanõlvalt Jõepere allikatest (Jõepere järvest) ja suubub Eru lahte Soome lahes.

Jõgi on 60,6 km pikk ja valgla on 314 km².[2]

Suuremad lisajõed on Läsna jõgi ja Udriku oja. Loobu jõel asub Joaveski juga (praegu muudetud Joaveski joastikuks).

Nõukogude ajal toimus jõe oluline reostus Kadrina tärklisevabriku ja Undla küla keemiatsehhi poolt. 1980. aastate lõpul oli jõgi allpool Undlat pikkadel lõikudel kaladest tühi.[1]

Jõe põhjas, kallastel ja Joaveski joastiku juures paljanduvad mitmed ordoviitsiumi kihistud (Joaveski paljand).[3] Loobu jõe põhjendatud avamise ametliku ettepaneku kolme kalatrepi abil (Joaveski, Loobu ja Kadrina) tegid tollasele Kala-ametile 1995 aasta augustis kaks meest: Marek Vahula ja Virko Sirkel.[viide?] Jõgi avanes lõplikult kaladele Neeruti mõisa juures kakskümmend aastat hiljem ehk 2015. aasta sügisel.

ElustikRedigeeri

Suurtaimedest on tuvastatud 41 taksonit, sh 3 makrovetikat ja 4 sammalt. Levinumad on jõgitakjad, vesi-tarnhein, kollane vesikupp ja harilik vesisammal.

Suurselgrootutest on registreeritud 140 taksonit. Allikaline jõgi on liigivaene. Arvukamad on jõe kirpvähk, harilik ojapäevik ja ojataklane. Leidus ka paksu jõekarpi. Jõevähi taasasustamine pole tulemusi andnud.

Kalasid esineb 17 liiki. Enamikule liikidest oli varem rändetõkkeks Joaveski juga (10 km suudmest), kuid ajapikku on see muudetud joastikuks, millest mõned kalaliigid saavad üle. Kogu jõe ulatuses on levinud forell, luukarits ja ojasilm. Haug, lepamaim ja trulling asustavad jõge Kadrinast kuni suudmeni (ca 56 km). Kadrina paisjärves ja Undla veskijärves elavad särg, ahven ja linask, sest jõe ülem- ja keskjooksu ala neile ei sobi. Ülejäänud liigid on levinud alamjooksul, allpool paisu. 2014 aastal rajati paisu juurde kalapääs, kuid see pole toimima hakanud. Poole sajandi eest elutses jões veel harjus, võldast pole tuvastatud.[1]

PiirangudRedigeeri

Vastavalt Eesti Vabariigi kalapüügieeskirjale on Loobu jões Joaveski paisust suudmeni aastaringselt kalapüük keelatud. Erandina on lubatud kalastuskaardi alusel lõhe ja forelli püük Joaveski hüdroelektrijaama derivatsioonikanali väljavoolust suudmeni 1. jaanuarist 19. oktoobrini ja 1. detsembrist 31. detsembrini. Teise erandina võib Loobu jões, kuid Joaveski joastikule mitte lähemal kui 100 m, püüda silmutorbiku, silmumõrra, vähimõrra ning vähinataga. Kalapüügieeskirja lõike 3 alusel antud kalastuskaardiga on lubatud lisaks lõhele ja meriforellile püüda ka neid kalaliike, kelle püük ei ole samal ajavahemikul Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2016. a määruse nr 65 „Kalapüügieeskiri“ § 53 kohaselt keelatud.

Aastaringselt on keelatud püük suudmele (59º34.246'N 25º47.814'E) lähemal kui 1000 m. Tähtajaliselt on keelatud püük suudmele lähemal kui 1500m - 1. septembrist 31. oktoobrini.

Kalastuskaarti saab jõepõhiselt osta www.pilet.ee. Kalastuskaardi soetaja on kohustatud esitama ka püügiaruande, sõltumata sellest, kas käidi püüdmas ja kas kala saadi.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 . Eesti jõed. 2019. Koostanud Henn Timm, Peeter Pall, Rein Järvekülg, Sirje Vilbaste. Tallinn, OÜ Greif trükikoda, lk 166.
  2. Loobu jõgi riiklikus keskkonnaregistris, vaadatud 5.12.2019.
  3. Ürglooduse objekt: Joaveski paljand Joaveski joal Eesti Looduse Infosüsteemis, vaadatud 23.04.2013.

VälislingidRedigeeri