Lokulaud
Lokulaud (ka lokk, kola, Võru murdes klopp) on heli tegemise vahend, mis koosneb kahest püstpostist ja nende peale pandud põikpuust, mille küljes ripub laud. Heli tekitamiseks lüüakse seda rippuvat lauda puidust vasaraga.[1]
KasutamineRedigeeri
Kahe puuvasaraga lokulauda vaheldumisi lüües sai edastada rütmilisi signaale (löödi lokku). Seda kasutati Eestis inimeste kokkukutsumiseks mõisate ja suurtalude juures, samuti karja kojukutsumiseks jms.
Lokulauana on kasutatud ka üles riputatud rauatükki. Raudlokku lüües kutsuti Setumaal külakabelisse palvusele.
1930. aastatel püüti lokulauda levitada taludes kohustusliku instrumendina tulekahjust teadaandmiseks[2].
ViitedRedigeeri
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 104
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon. 2000. Koostanud Ants Viires. Tallinn: Eesti Entsüklopeedia Kirjastus. Lk 145