Ava peamenüü

EluluguRedigeeri

LapsepõlvRedigeeri

Linda Rummo kasvas üles Pärnumaal. Tema ema oli olnud elav ja lustlik naine, suur jutustaja, lugude väljamõtleja. Emapoolne vanaisa oli linakaupmees, isapoolne vanaisa aga taluperemees ja vallavanem. Kuigi ka Linda pere elas talus, siis tüdruku isast õiget põllumeest kunagi ei saanud. Viimane oli olnud rohkem pillimees, kes armastas viiulit ja tšellot mängida, kuid kuna seadus nägi ette, et vanem poeg pärib talu, siis tuli tal siiski seda pooleldi vastu tahtmist pidama hakata. Nõnda elaski perekond kuni Linda 9-aastaseks saamiseni maal. Ühel hetkel ei suudetud end aga enam ära majandada ja talu läks pankrotti. Vara pandi oksjonile ja pere pidi kolima Vändra alevisse üürikorterisse. Seal lõpetas Linda 1942. aastal ka Vändra gümnaasiumi.[2]

KooliaastadRedigeeri

Linda Rummo huvitus nooruses kehakultuurist. Ta osales mitmetel võimlemisõpetajate kursustel nii Eestis kui ka Saksamaal. Lisaks jäi tal aega Saksamaal ka päris palju ringi reisida, mida näitlejanna on oma raamatus hiljem elavalt kirjeldanud. Teine maailmasõda oli sel ajahetkel täies hoos olnud ning kui tütarlaps oli hakanud Saksamaalt tagasi tulema, oli Eestisse pääsemine saanud teoks ainult läbi suurte raskuste.[3]

Pärast välismaalt naasmist oli tal valida, kas minna edasi ülikooli kehakultuuri õppima või raadiosse tööle. Linda otsustas viimase kasuks. Ringhäälingus töötades tutvus ta ka oma tulevase abikaasa, Vello Rummoga.[4]

Tallinnas avati 1946. aastal Eesti Riiklik Teatriinstituut, kuhu nii Linda kui ka Vello õnnelikult sisse said. Linda on hiljem muljetanud, et läks teatrikooli algul eelkõige selleks, et õppida tundma diktori tööks vajalikku sõna kunstilist külge. Õppejõududest oli Linda jaoks kindlasti väga suureks autoriteediks Ants Lauter, samuti ka Albert Üksip. Vello Rummo läks 1949. aastal õppima GITIS-esse, mis tekitas ka Lindas soovi Moskvasse minna. See oli kindlasti üheks põhjuseks, miks Linda pärast kooli Moskva Riiklikku Teatriinstituuti tööle soovis saada. Teda hakkas aina enam huvitama ka teatripedagoogi amet. Moskvasse näitlejanna siiski tööle kunagi ei läinud.[5]

Teatrikoolis käimise aastad olid noore naise jaoks huvitavad, kuid samas väga suurt pingutust nõudvad. Oli palju kõhklusi ja hirme oma võimekuse suhtes. Lisaks oli Lindal ja Vellol juba esimese kooliaasta lõpus sündinud poeg Tiit Rummo, kelle kasvatamine samuti palju aega võttis.

Draamateatri perioodRedigeeri

Pärast kooli lõpetamist läks Rummo tööle Draamateatrisse. Esimest kümmet aastat teatris on ta nimetanud suuresti kohanemise ja õppimise aastateks. Kolleegidest sai ta hästi läbi Lisl Lindauga, keda ta väga austas. Kindlasti oli talle eeskujuks ka Ants Eskola, kes õpetas Linda sõnul teda partnerit rohkem usaldama. Tol ajal, 50ndate algul, olid tegevateks lavastajateks Draamateatris Andres Särev ja Ilmar Tammur, kellega Rummol olid vastakad suhted. Ilmnes mitmeid lahkhelisid, kuid samas saadi neist enamasti ikkagi üle. Linda ihkas aga endiselt veel Moskvasse, kus kõik tehtav tundus ideaalina, lisaks õppis tema abikaasa Vello Rummo endiselt seal. Oli toredaid, aga ka pingelisi aegu. Linda on eriti kritiseerinud pinnapealsust, millega vahel lavastusi tehti. Kuna talle endale oli rollianalüüs väga oluline, siis suutis ta tihti oma pidevate küsimistega proovides mõningaid teisi näitlejaid ärritada.[6]

Draamateatris töötamise perioodil tutvus ta ka Voldemar Pansoga, kellega alanud ühine loominguline tee kujunes pikaks ja tulemuslikuks. Nende koostöö algusajast tuleks ära märkida Estonias etendunud lavastus "Minu veetlev leedi" ja Draamateatris lavastatud "Tabamata ime", mis olid mõlemad 1960. aastate esimese poole menulavastused.[6]

Näitleja Laine Mesikäpp on meenutanud: "Publik armastas Lindat kohutavalt. Tihtipeale helistati teatrisse: kas Rummo mängib? Kui mängib, tulen vaatama."[6]

Noorsooteatri perioodRedigeeri

1965. aastal asutatud ja 1966. aasta veebruaris pidulikult avatud Noorsooteatri põhikoosseisuks oli Konservatooriumi lavakunstikateedri teine lend ja mõned Draamateatrist üle tulnud mõttekaaslased. Nende seas ka Linda Rummo. 1966. aastal kirjutas Linda ajakirjas Noorus avaldatud artiklis "Mõttekaaslusest" muu hulgas ka järgmist: "Sageli öeldakse: "Hea näitleja on see, kes on lavastaja käes nagu vaha." Mina ei ole hea näitleja – mina olen sageli lavastajaga opositsioonis olnud. Mitte lihtsalt opositsioonis olemise pärast, vaid seepärast, et minu tõde on enamasti jonnakas ja ta pole mitte alati samal platvormil lavastaja tõega."/.../.[7]

See vastas suuresti ka tõele. Lindal oli alati oma arvamus, mida ta ka agaralt väljendas. Seetõttu nõudis temaga töötamine lavastajatelt tihti palju aega. Kui enamasti saadi lahkarvamused siiski lahendatud, siis erandina võib välja tuua Panso lavale toodud "Ehitusmeister Solness", kus näitleja ja lavastaja jäidki lõpuni eri arvamusele. Linda Rummo selles lavastuses kaasa ei teinudki.[8]

Noorsooteatris töötamise perioodi võib nimetada ka Voldemar Panso käe all töötamise perioodiks, sest peaaegu kõik sel ajavahemikul välja tulnud lavastused, kus Linda mängis, olid tehtud just nimelt tema poolt. Ajalukku on kindlasti oma jälje jätnud sellised rollid nagu Ophelia ja Stella Campbell.

Panso on Linda Rummo kohta kirjutanud: "Ta kasvas orgaaniliselt, arenes seaduspäraselt ja hakkas õitsema nii, nagu lilled ikka õitsema hakkavad. On õisi, mis puhkevad hellitava soojuse, kunstliku valguse või suhkurdatud vee abil. On õisi, mis uhkevad troopikapäikese kuumuses ja troopikaõhu niiskuses. Rummo talent lõi õitsele ilma hellitava lisatoimeta, ilma triiphoone klaaskatuseta ja ka ilma troopikakuumuseta. Teda on toitnud ja toidab süvenemine, nõudlikkus, põhjalikkus ja loominguline ausus."[9]

Rollid NoorsooteatrisRedigeeri

"Hamlet"Redigeeri

1966. aasta septembris esietendus Voldemar Panso lavastatud "Hamlet", mis on läinud ajalukku mitmel põhjusel. Suurepäraselt astus nimiosas üles Ants Eskola. Üheks neist põhjustest oli aga kindlasti ka Linda Rummo osatäitmine Ophelia rollis. Näitlejanna on ise meenutanud, et see on olnud ainuke osa, mille puhul on ta Pansot palunud, et seda talle ei antaks. Ophelia ei huvitanud teda algul üldse. Siiski õnnestus Rummol leida jällegi kord selline isikupärane rollilahendus, mis publiku südamed võitis. Lavastaja tõlgenduses oli huvitavaks nüansiks aga see, et Rummo Ophelia polnud plikake, vaid paljus juba väljakujunenud, avara mõistuse ning targa südamega neiu – täiesti Hamleti vääriline. Nagu leedu teatriteadlane Mark Petuchauskas on ütelnud, oli see väga hamletlik Ophelia.[10]

"Armas luiskaja"Redigeeri

Algul mängisid L. Rummo ja A. Eskola J. Kilty "Armast luiskajat" hoopiski televisioonis. Kui nad aga palusid Voldemar Pansol 1966. aastal see lugu lavale seada, siis olnud Panso kõigepealt vastu. Kartvat, et kukub läbi, ei ole huvitav. Lõpuks, kui lavastus Kadrioru lossis välja tuli, saatis seda aga suur edu ja kiitvad arvustused. Toonane teatriteaduse tudeng Kadi Vanaveski kirjutas: "Shaw' ja Campbelli lugu Noorsooteatris – see on mõistuslikkuse tragöödia, liiga sügava mõistmise ja epohhi vastuolude ning kahe suure isiksuse sisemiste vastuolude tragöödia." /.../ "Rummo Stellas on sügavat sisemist rahu, ta on terviklikum ja siiram kui maailmakuulus korrespondent."/.../ Lavastus "Armas luiskaja" eeldab tugevat intellekti ja suure andega näitlejaid, kunstnikke, kes suudavad olla kaks tundi laval hetkegi valetamata."/.../ Tükiga käidi ka palju reisimas – Riias, Leningradis, Moskvas, Helsingis, isegi Murmanskis.[11]

Linda on tagantjärele öelnud, et Stella Campbelli peab ta enda mängitud lemmikrolliks.[12]

"Ehitusmeister Solness"Redigeeri

Seda on nimetatud üheks eesti teatri dramaatilisemaks lavastamislooks. Panso sai "Solnessi" tegemise ajal infarkti, Rummo jättis Aline rolli sinnapaika ja lahkus teatrist. Ebakõlad Panso ja Rummo vahel ilmusid juba esimeste proovide ajal, sest lavastaja ja näitleja tõlgendasid Aline tegelaskuju erinevalt. Panso soovis Aline teksti kärpida, Linda ei olnud sellega nõus. Kui siis pärast Panso pikka haiguspausi lavastus uuesti käsile võeti ja valmis tehti, mängis Aline osa juba Silvia Laidla.[13]

Aastad 1973–1976Redigeeri

Pärast "Solnessi" krahhi lahkus Linda Rummo Noorsooteatrist. Läks Tartusse lapselapsi hoidma. Linda poeg ja tolle minia õppisid Tartus ning nõnda oli vanaema lapsehoidjana äärmiselt vajalik isik.[14]

Linda Rummo on meenutanud: "Tartus üritasin veel teatris ja isegi võimlemas käia. Aga väsisin ära. Üks laps oli vankris ja teine käekõrval. Majapidamise võtsin enda peale. Mõtled, las õpivad."[14]

Siiski käis Linda laupäeviti-pühapäeviti veel Tallinnas Draamateatris "Armast luiskajat" mängimas. Kui nooremal põlvkonnal eksamid lõppesid, siis andis vanaema Linda lapselapsed jälle nende õigete vanemate hoolde ja suundus seejärel ise närviravile. Ta oli paar päeva haigla klubis ja seejärel mõnda aega endise kooliõe juures maal. Sai kosutusravi. Arst kirjutas diagnoosiks – asteeniline seisund ehk närviväsimus. Varsti Linda siiski kosus ja ei läinudki palju aega, kui ta juba Endla teatrisse tööle läks. Pärnusse kolisid nad koos abikaasa Vello Rummoga, kes samuti Endlas töötas.[14]

Endla ja PärnuRedigeeri

1970. aastate teisel poolel ja isegi veel 1980. aastate alguses töötas Linda Rummo Endlas. Lisaks näitlemisele tegi ta ka lavastuste "Pisuhänd", "Suvitajad" ja "Tantsuõpetaja" näitejuhi tööd.[1]

Oma pensionipõlve on näitlejanna veetnud Pärnus ja Pedassaarel, kus asub perekonna maakodu.[15]

Koostöö Adolf ŠapirogaRedigeeri

Linda Rummo on oma elu jooksul mänginud kahes Adolf Šapiro lavastuses – A. Tšehhovi "Kirsiaed" ja E. Albee "Kes kardab Virginia Woolfi?".

Klassikaliseks on muutunud René Claire lause: "Mu film on valmis, jääb üle vaid filmida." Mulle tundub, et Linda Rummo võiks ütelda: "Mu osa on valmis, jääb üle vaid mängida."

Šapiro, Adolf
Elust ja lavaelust, 1996, lk 276

"Kirsiaed"Redigeeri

"Kirsiaed" esietendus 1971. aasta detsembris Noorsooteatris. Ühes oma intervjuus ütles Šapiro, et Tšehhovit ja seda näidendit tõukas teda Tallinnas lavastama mulje Voldemar Panso "Armsast Luiskajast" Kadrioru lossis. Et pärast "Luiskajat" hakkas ta Ranevskajana nägema Linda Rummot.

"Kirsiaed" valmis väga rasketes tingimustes. Aega oli vähe ja proove tehti õhtuti. Kuna aga Noorsooteatri majas harjutas sel ajal ka puhkpilliorkester, siis oli igasugune keskendumine peaaegu et võimatu. Siiski kogus see lavastus hiljem hulgaliselt kiitvaid arvustusi. Koguni poeetiliselt on kirjutatud "Kirsiaia" lavakujundusest. Teatriteadlane Lea Tormis nimetab seda Mart Kitajevi tööd veel praegugi kõige mõjuvamaks lavakujunduseks, mida ta näinud on. Selle lavastusega tähistas Linda ka oma 50. juubelit.

Hilisemates meenutustes on Linda Rummo Ranevskaja rolli puhul rõhutatud daamilikku elegantsi ja olukorrast üleolekut. Seda, et ta oli "suursugune ja kaunis". Omaaegne kriitika rõhutas rohkem tema karakteri võluvat vastuolulisust.[16]

Kriitik Valdeko Tobro kirjeldas Rummo osatäitmist järgmiselt: "Ranevskajast kui Tšehhovi igavese inimese sümbolist loob Linda Rummo sügavalt naiseliku ja tervelt meelelise lavakuju, kes on veetlev oma nõrkustes ja tugev oma kirgedes. Sellega saavutatakse eluvõõra karakteri täielik elulisus."[17]

"Kes kardab Virginia Woolfi?"Redigeeri

Nagu "Luiskaja" 1960. aastatel, oli Albee "Kes kardab Virginia Woolfi?" 1970. aastatel eesti psühholoogilise teatri silmapaistvamaid sündmusi. Nende kahe lavastuse mängimise ajaline vahe ei olnudki suur, ümmarguselt kolm aastat. Kokku mängiti neid kahte suurepärast lavastust 14 aastat ja mõlemas neis tegi ühe peategelasena kaasa ka Linda Rummo.[18]

Reet Neimar kirjutas: "Illusioonides elamise ja enesepetmiste draama, mis näitas, et tõele näkkuvaatamise hetk saabub varem või hiljem, ja üritas meid veenda, et selge reaalsustaju on inimesele vajalikum kui mis tahes elumängud ja lohutavad pettekujutelmad – isegi eraelulise tasandi loona, abielu tragifarsina oli see Albee tekst kunagi Nõukogude riigis tõrjutud. Meie Teatrite Valitsus sai Moskvalt esitusloa, kuid Riial seda luba ei olnud, sellega ongi seletatav Riia Noorsooteatri peanäitejuhi A. Šapiro tulek Pärnusse; L. Rummo juubelil antud lubadus ("Kui tahad, siis tulen. Otsi ainult tükk!") veel pealekauba. Rummo oli vahepeal lavalt juba lahkunud, nõnda oli Martha tema elus raske, kuid suurejooneline comeback."[19]

Linda on ise Martha rolli kohta ütelnud, et tüüdata see ei saanud, sest sel olid suured inimlikud varud.[20]

HeliplaateRedigeeri

BibliograafiatRedigeeri

RaamatudRedigeeri

Artiklid väljaannetesRedigeeri

Linda Rummo lavarollidRedigeeri

DraamateaterRedigeeri

1950
1951
  • A. Jakobson, Öö ja päva piiril. Alma Kristjanson. A. Rebane
  • Lope de Vega, Tantsuõpetaja. Florela. A. Särev.
  • A. H. Tammsaare – A. Särev, Vargamäe. Liisi. A. Särev.
1952
1953
1954
1955
  • O. Luts – A.Särev, Tagahoovis. Tatjana Nikolajevna. A. Särev.
  • V. Rozov, Õnn kaasa! Maša Poljakova.
1956
1957
  • H. Raudsepp, Põrunud aru õnnistus. Roosi. A. Särev.
  • B. Shaw, Südamemurdumise maja. Ellie Dunn. V. Panso. (Jäi mängimata)
  • V. Majakovski, Saun. Madam Mezaljanssova. I. Tammur.
  • V. Višnevski, Optimistlik tragöödia. (Episood.) I. Tammur.
1958
  • A. H. Tammsaare – A. Särev, Vargamäe. Liisi. A. Särev.
  • E. Rannet, Kadunud poeg. Annika. I. Tammur.
  • F. Schiller, Don Carlos. Elisabeth. L. Kalmet.
  • B. Brecht, Härra Punttila ja tema sulane Matti. Eva. V. Panso.
  • M. Gorki, Jegor Bulõtšov. Varvara. L. Kalmet.
1959
  • A. Liives, Sinine rakett. Anna. I. Tammur.
  • A. H. Tammsaare – A. Särev, Vargamäe vanad ja nored. Tiina. A. Särev.
  • O. Stukalov, Kaardimajake. Niina. A. Särev.
  • Tshao jüi, Taifuun. Lu Sõ-Fõng. A. Särev.
1960
  • A. Liives, Tundmatu naise portree. Karin Luulik. A. Kruusement.
  • E. Rannet, Salakütid. Meela. I. Tammur.
  • O. Luts – A.Särev, Suvi. Teele. A. Särev, näitejuht A. Kruusement.
1961
  • O. Luts – A. Särev, Tootsi pulm. Teele. A. Särev. A. Kruusement.
  • Vladislav Blažek, Kolmas soov. Veera. G. Kilgas.
  • M. Raud, Suveöö ilmsi. Mari Maripuu. A. Särev.
1962
  • H. Ibsen, Peer Gynt. Solveig. I. Tammur.
  • E. Alt, Pime mees. Daam, kes otsib endale õnne. B. Drui.
  • A. Liives, Millest vaikis prohvet. Potivari naine. I. Tammur.
1963
  • E. Rannet, Haned. Silli Tulp, tibutalitaja. I. Tammur.

EstoniaRedigeeri

  • F. Loewe, Minu veetlev leedi. Eliza Doolittle. V. Panso.

DraamateaterRedigeeri

1964
1965
  • E. Vilde, Tabamata ime. Eeva Marland. V. Panso.

NoorsooteaterRedigeeri

1966
  • W. Shakespeare, Hamlet. Ophelia. V. Panso.
  • J. Kilty, Armas luiskaja. Näitlejatar ja Stella Campbell. V. Panso.
1967
  • A. Puškin, Jevgeni Onegin. Esitavad Linda Rummo ja Heino Mandri. V. Panso.
1968
  • J. Smuul, Pingviinide elu ehk enne kui saabuvad rebased. Day. V. Panso.
1969
  • H. Ibsen, Metspart. Proua Sorby. V. Panso.
  • Zdzislaw Skowronski, Õnneseen. Vanaema, endine näitlejanna. V. Panso.
1971
  • A. Tšehhov, Kirsiaed. Ljubov Andrejevna Ranevskaja. A. Šapiro.
1972
1973

EndlaRedigeeri

1976
1977
  • R. Blaumanis, Rätsepad Sillamatsil. Pindaku naine. V. Rummo.
  • E. Albee, Kes kardab Virginia Woolfi? Martha. A. Šapiro.
1978
1979
1980
  • M. Gorki, Vassa Železnova. V. Rummo.
1981
  • E. Albee, Kõik on läbi. Armuke. V. Rummo.[18]

FilmirollidRedigeeri

TelelavastusedRedigeeri

  • "Armas luiskaja", 1964
  • "Lord Byroni armastuskiri", 1972
  • "Polüglott", 1974[1]

TunnustusedRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Eesti teatri biograafiline leksikon" 2000, lk 578
  2. "Elust ja lavaelust" 1996, lk 10–18
  3. "Elust ja lavaelust" 1996, lk 25, 32–33
  4. "Elust ja lavaelust" 1996, lk 38–39
  5. "Elust ja lavaelust" 1996, lk 39–41, 55
  6. 6,0 6,1 6,2 "Elust ja lavaelust" 1996, lk 66–105
  7. "Elust ja lavaelust" 1996, lk 248, 250
  8. "Elust ja lavaelust" 1996, lk 217
  9. "Voldemar Panso. Portreed minus ja minu ümber." 1975, lk 241
  10. "Elust ja lavaelust" 1996, lk 158–159, 163
  11. "Elust ja lavaelust" 1996, lk 170–174
  12. "Elust ja lavaelust" 1996, lk 291
  13. "Elust ja lavaelust" 1996, lk 211, 217
  14. 14,0 14,1 14,2 "Elust ja lavaelust" 1996, lk 234–236
  15. "Elust ja lavaelust" 1996, lk 247
  16. "Elust ja lavaelust" 1996, lk 183, 194–199, 205
  17. Valdeko Tobro, Noorte Hääl, 9.I.1972
  18. 18,0 18,1 "Elust ja lavaelust" 1996, lk 234
  19. "Sajandi sada sõnalavastust" 2007, lk 134
  20. "Elust ja lavaelust" 1996, lk 230