Lilli Suburg

Eesti ajakirjanik
(Ümber suunatud leheküljelt Lilly Suburg)
Lilli Suburgi jutustuse "Liina" esmatrüki esileht (1877).
Lilli Suburgi mälestustahvel Viljandis

Lilli Suburg (kasutatud ka nime Lilli Caroline Suburg; 20. juuli (vkj)/ 1. august 1841 Vändra kihelkond, Pärnumaa8. veebruar 1923 Valga) oli eesti kirjanik, ajakirjanik, haridustegelane ja naisõiguslane.

ElukäikRedigeeri

Lilli sündis Rõusa mõisas, mõne aja pärast kolis perekond Vana-Vändra mõisasse. Perekond oli heal järjel: Lilli ema töötas juustumeistrina ja isa oli opman. Esimase hariduse sai Lilli koduõpetaja käe all, seejärel õppis Ditmari erakoolis ja Pärnu Linna Kõrgemas Tütarlastekoolis, mis halva tervise tõttu jäi pooleli. Koduõpetaja kutse sai ta eksternina aastaid hiljem. Nooruses luges Lilli palju saksakeelset ilukirjandust ja puutus kokku ka naisõiguslaste ning ühiskonnateemaliste raamatutega.

Aastal 1872, kui Carl Robert Jakobson asus elama Vändrasse, toimus Lilli elus pöördepunkt. Waldburgi mõisat sagedasti külastanud Jakobson kutsus Lillis esile rahvustunde, tema õhutusel valmis ka Lilli esimene jutt "Liina", kus ta rääkis oma kogemustest saksastuvas koolitöös ja ühiskonnas. Aastal 1878 sai temast Jakobsoni soovitusel Perno Postimehe toimetaja.

Peretülide ning majandusike raskuste tõttu kolis ta koos kasutütre Anna Wiegandtiga Pärnusse. Aastal 1882 rajas ta Pärnus saksakeelse eraalgkooli, mis andis haridust eesti soost neidudele. Aastal 1885 viis ta oma kooli Viljandisse, kus olid paremad õppimistingimused, seal kasvas kooli õpilaste arv 80-ni.

Koos kasutütre Annaga taotles ta 1887. aastal luba 7-klassilise I järgu tütarlastekooli avamiseks, kuid taotlus jäi rahuldamata. Algaval venestusperioodil sai kohustuslikuks õppekeeleks vene keel, Lilli jättis kooli oma kasutütre juhtida.

Aastatel 1887–1894 andis Lilli välja eesti esimest naistele mõeldud ajakirja – Linda. Ajakirjas olid peateemadeks naisküsimused ja seltskonnaelu. Aastal 1900 avaldas Lilli Suburg ühe oma viimastest jutustustest ajalehes Postimees, selle pealkiri oli "Linda, rahva tütar". 1923–1924 ilmus tema memuaarikogumik "Suburgide perekond".

Aastast 1899 elas ta Lätis Hoomulis, külastades aeg-ajalt õdesid Valgas.

Lilli Suburg on maetud Vändra vanale kalmistule.

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

IsiklikkuRedigeeri

Lilli õdedest on tuntud Laura Suburg (1853–1928), kes avaldas kaks raamatut ja lühijutte.

Tema kasutütar oli Anna Wiegandt-Lammas.

Lilli ei kannatanud oma eluajal konkurentsi, ta mõtles välja luiskelugusid oma kaaskondlaste kohta, lastes liikvele kuulujutte nende halbadest kommetest ning kasimatusest. Oma kooliõde ja pinginaabrit Lydia Jannsenit süüdistas Lilli varastamises ja halvas käitumises, samal ajal näiliselt tema üle hoolitsust välja näidates. Kirjades Aino Kaldale (Karl Mihkla uurimus L. Koidulast)[3] süüdistab Lilli Johann Voldemar Jannseni vägivaldsuses ning oma laste jõhkras peksmises, tervet Jannseni perekonda aga halbades kommetes, kasimatuses[4] ja vargustes. Karl Mihkla jõuab tõdemuseni, et Suburg ei leppinud kunagi sellega, et Lydia oli temast parem kirjanik või et keegi üldse oli temast parem, hoolikam või ühiskonnale kasulikum kui tema ise.[5][6] Samas räägib Suburg oma kunagisest koolikaaslasest kui parimast sõbrast (ehkki Koidula Suburgi oma parimaks sõbrannaks ei pidanud ning ka tõenäoliselt ei olnud Lilli konfliktsuse tõttu[3]): "Sääl istusime hilja õhtu.. üks teise kaenlas ja puistasime üksteisele omad südamesaladused välja, sääl luges ta mulle oma esimese, nagu ta ütles, tunde-laulu saksakeeles ette, millest me mõlemad vaimustatud olime."[7]

Lilli Suburgi alaväärsustunnet, elu ning suhtumist kaaskondlastesse on mõjutanud paljud pikalt ja raskelt põetud haigused (menstruatsioonihäired, verejooksud, kopsupõletik, 1885 eemaldatud parem rind). Rätik, mida Lilli igapäevaselt näol kandis ja millega teda vähestel säilinud fotodel näha võib, olevat varjanud inetut näoarmi. Armi iseloomu ning ulatuse kohta ei ole aga midagi teada peale Lilli enda päevikus kirjeldatud, võimalik et ka väljamõeldud, lugude. Ühe versioonina oli Suburgi näol kaasasündinud kasvaja, mille eemaldusoperatsioon ebaõnnestus ning jättis näole armi. Kasvaja tekkepõhjusena mainib Suburg oma päevikus oma ema väära käitumise süüd. Sama müüti pajatab Lilli ajakirjas "Psychische Studien" ilmunud artiklis. Teise versioonina on näoarmi tekkepõhjus erüsiipel ehk roospõletik. Kolmanda võimalusena mainitakse kaasasündinud süüfilist. Lydia Koidula vend Eugen mainib lihtsalt kaasasündinud iluviga: „Oli ju Lilli Suburg sündinud vigase näoga, mis noore plika isiku tegi ebameeldivaks” (Jannsen 1927: 382). [8]

ViitedRedigeeri

  1. "Eesti Naisüliõpilaste Selts 25-aastane". Postimees, 14.11.1936.
  2. Kultuurimälestis nr 8357 "Lilli (Caroline) Suburgi (1841-1923) haud"
  3. 3,0 3,1 Karl Mihkla. "Koidula koolipõlv". Maa Sõna, 14. juuni 1944.
  4. Karl Mihkla. "Koidula koolipõlv". Maa Sõna, 15. juuni 1944.
  5. Rein Veidemann. "Rein Veidemann: neiu E. A. ning eesti romaani algus.". Edasi, 27. august 2019.
  6. "Must vari isamaalauliku kohal". Uudisleht, nr. 119, 2. august 1936.
  7. Karl Mihkla. "Koidula koolipõlv". Maa Sõna, 10. juuni 1944.
  8. Eve Annuk. "Haigused ja igatsused, Lilli Suburgi käänuline tee". Keel ja Kirjandus, juuli 2016.

VälislingidRedigeeri