Liivimaa vallakogukonna seadus

Liivimaa vallakogukonna seadus oli Venemaa keisri Aleksander II poolt 1866. aasta 11. juulil (23. juulil) vastu võetud seadus, mis vabastas Liivimaa kubermangu talupojad ühiskondlikul alal mõisnike eestkoste alt ning pani aluse Venemaa keisririigi ametnikele alluvate valla omavalitsuste asutamisele.

Venemaa keiser Aleksander II "Vabastaja"

Vallakogukonnaseadusega määratleti magasiaitade, vallalaeka, vaestehoolekande (Iga vald toitku ise oma vaesed) asutamine valdades.

Seaduse §1 – §9 määratlesid valdade "Vilja-hoidmise maggasite" suuruse, ehitusnõuded; magasiviljavaru kogused "üks tsetvert talivilja ja pool tsetverti suvivilja tuleb igaühe meesterahva hinge kohta viimase revisjoni järgi, kes olid valla hingekirjas; ikalduste ja näljahädade puhuks, tagavaraks magasiaita kogutud vilja väljalaenamise tingimused; nõutava viljavaru kogumise ning selle tagastamise ja tagasinõudmise tingimused.

Seaduse §10 – §15 määratlesid "Kogukonna-kassade ehk vallalaeka moodustanud varad: a) Pärandused, kus pole võimalik leide seda, kes oleks seaduse järel nende pärija; b) Kõik trahvirahad, mida seadus ei käsi mujale maksta; c) Kõik vara, mis keegi enne surma oma viimase seaduse (testamendi, sooviga) läbi kogukonnale jätab; d) Need maksud, mis passide ja ülespidamise sedelite eest võetakse, nagu 9. juulil 1863 kõigekõrgemalt kinnitatud passiseadus õpetab ja e) Ülepea veel kõik muu vara, mis kogukonna omaks saab. Kogukonna-kassa halduse eest vastutavad isikud (vallatalitaja, volimeeste kogu), ja järelevalve teostamise selle kasutamise üle. Kogukonna-kassa turvalisuse (laeka võtmed pidid asuma – üks vallatalitaja ja teine ühe kogukonna abimehe käes) ning võimalikud majandusliku kasulike investeeringute võimalused (kassa raha-vara hoidmine intresside saamiseks, kas riigi- ehk muu rendikassas või metsa ehk oma krediidikassa väärtpaberite ostmiseks, mis aasta peale kasu kannavad). §§ määratlesid ka kogukonnakassas olevate vahendite kasutamise juhud: kogukonna liikmete, kellele on abi tarvis, raha laenamine, volimeeste-kogu otsusel.

Seaduse §16 – §17 määratlesid "Vallakogukonna vaeste ja haigete eest hoolekandmise ja hooletumate kogukonnaliikmete töölesundimist": kus nimetati, et "Iga kogukonna kohus on, hoolt kanda vaeste laste, leitud laste, vaja-ealiste laste eest, kes veel ei suuda tööd teha ja ka kõikide oma liikmete eest, kes vanuse ehk haiguse pärast ise ei või oma pead toita ja kellel pole vanemate ega laste poolest selliseid sugulasi, kelle kohus ja kellel on jõudu neid toita". Vallakogukond pidi hoolitsema ka oma vallakogukonna haigete eest ja nende üle kes vaesed on, muretsema, et nad saaksid ülalpidamist ja arstimeid. Kogukonna kohus oli ka nende liikmete eest hoolt kanda, kes "peast rumalad ja neile paika muretseda, kus nende järel valvatakse", kuid jäi ka võimalus järelevalvekohtu läbi Liivimaa kuberneri käest paluda, võimalust paigutada need rumalad kogukonnaliikmed, maksu eest ehk ilma maksuta, Priihospidali. Keisririigi pikaajalisse sõjaväeteenistusse võetud nekruti naistele, kes vaesed ja ta võimalikele alaealistele lastele tuli kogukonna poolt peale eluaseme ja ahjukütte, veel kindlustada toit ning kogukonnapolitsei pidi kindlustama, et nekruti-lapsi ilma maksuta kogukonna kooli võetakse. Valla abivajajate arvestust pidas kogukonnapolitsei, arvelevõetute loetelu anti volimeeste-kogule läbi vaadata ja kinnitada.

Seaduse §19. määratles vallakogukonna liikmete sunnimeetmeid neile, kes küll jõuavad tööd teha, aga ometi mitmel korral pidid kogukonna käest armuandi saama, nõndasamuti need, kes kahe aasta sees ei ole täitnud, kogukonna liikmete kohuseid. Kogukonnapolitsei kasutades sunnivahendeid, pidi panema neid oma nõu ja oskust mööda, kas mõneks ajaks teenima kogukonnas või mujal kroonu- ehk kogukonna töödel, et töö palgaga need maksud, mis nad võlgu jätnud, saaksid ära tasutud.

Seadus kehtis Eestis kuni 1944. aastani ja on viidatud Riigi Teataja süstemaatilise sisujuhi 1940. aasta väljaande 13. peatüki 1. jaos nr 671 all pealkirjaga Liivi talurahvaseadus.

Vaata ka muuda

Välislingid muuda