Liivimaa aadlilipkond

Liivimaa aadlilipkond (rootsi Livländska adelsfanan) oli Liivimaal ratsateenistuskohustuse alusel loodud ratsaväeosa, mis eksisteeris keskajast kuni 1710. aastani.

Ajalooline ülevaadeRedigeeri

25. mail 1350 andis Saksa ordu kõrgmeister Heinrich von Dusemer välja korralduse, millega tuli Narva ja Daugava jõe vahel sisse seada maakaitsesundus ning iga saja adramaa kohta teenistusse võtta üks sakslane ja kaks eestlast või lätlast.[1]

Rootsi Läänemereprovintsides kinnitati aadlilipkonna moodustamise alused 3. septembril 1600 välja antud korraldusega, mille järgi pidi maa olema jagatud ratsateenistusühikutesse (15 adramaad) ja mille pealt tuli välja panna üks täielikult relvastatud ja varustatud ratsaväelane. Tegelikkuses sellest kinni ei hoitud ning 1650. aastate andmeil oli ratsanikke võetud sageli 6-9 ja kohati veelgi väiksema adramaade arvu pealt.[2]

Rahuajal pidi aadlilipkonna ülevaatus toimuma korra aastas ning siis toimus sõdurite, hobuste ja varustuse kontroll. Praktikas nii tihedat kontrolli ei sooritatud ning Karl XI valitsusajal toimusid ülevaatused reeglina igal kolmandal aastal. 1683. aastal avaldas Liivimaa kindralkuberner Christer Horn rahulolematust, et Liivimaa aadlilipkonda pole viie aasta jooksul kordagi ülevaatuseks kokku kutsutud.[2]

Alaliselt kutsuti Liivimaa aadlilipkond kokku ainult sõja ajal ja sel juhul kehtis põhimõte, et väeüksust ei tohi oma maa piiridest välja viia.[2] 1660. aastal välja antud kuningliku resolutsiooni kohaselt tohtis aadlilipkonda maalt välja viia ainult äärmise hädaohu korral ja vaid vahetusse ümbruskonda.[3]

1630. aastatel püüdis Liivimaa ratsateenistuse Pärnu kompanii rittmeister ning hilisem aadlilipkonna ülem Otto von Mengden (1596–1681) veenda Rootsi valitsust, et see muudaks Liivimaal valitsevat sõjaväekorraldust. Tema nägemuses pidanuks Liivimaal loodama Rootsi riigi rahalisel toel ratsaväeüksus, mis pidanuks liituma teiste kindralkuberneri alluvuses olevate väeosadega üheks rügemendiks. 24. mail 1635 edastas Liivimaa kindralkuberner Bengt Oxenstiern Mengdeni ettepaneku Rootsi eeskostevalitsusele. Mengdeni plaan ei saanud siiski eestkostevalitsuse heakskiitu ning kehtima jäi senine aadli ratsateenistuse põhimõte.[4]

Samaaegselt pidas rittmeister Mengden ka kirjavahetust kindralkuberneriga seoses aadlilipkonna munsterdamise ja lahinguvalmidusse viimisega. Liivimaa aadli esindajan tegi Mengden ettepanekuid munsterdamise aja, koha ja viisi osas.[4]

1639. aasta suvel tungisid Leedu väed ootamatult Liivimaale ning aadlilipkonna kaks kompaniid olid ainsad provintsis viibivad väeosad. Kindralkuberner Oxenstierna andis Mengdenile ja Fabian von Platerile käsu kiirelt oma komapniid lahinguvalmidusse viia ning kiirelt Daugava äärde viia. Kuna Leedu väed lahkusid juba mõne nädala järel pärast sissetungi algust, lubati aadlilipkonna meestel kodudesse naasta.[4]

1642. aastal käskis kuninganna Kristiina eeskostevalitsus aadlilipkonnal taas Daugava kaitsele asuda. Antud otsus oli tähelepanuväärne, kuna sel hetkel puudus otsene sõjaline oht Liivimaale ja aadlilipkonda rahuajal reeglina relvile ei kutsutud.[4]

Augustis 1655 koosnes Liivimaa aadlilipkond kolmest kompaniist, kokku 350 mehega. Järgmise aasta juunis oli lipkonnas juba neli kompaniid, kuid munsterdamisele ilmus ainult 231 meest ning augusti alguseks oli nende arv langenud 210-ni. Septembris 1656 munsterdati lipkond Riias ning see koosnes viiest kompaniist (Võnnu, Tartu, Pärnu, Birsene ja major Otto von Roseni kompanii), kokku 433 mehega. Väeosa ajutine suurenemine oli tingitud asjaolust, et lipkond paiknes Riias, mida parasjagu piirasid tsaar Aleksei Mihhailovitši väed ja ratsaüksust oli tugevdatud teiste väosade meestega.[5]

1657. aastal oli lipkonnas taas neli kompaniid (Võnnu, Tartu, Pärnu ja Neljas kompanii), kuid meeste arv vähenest juunist augustini 275-lt mehelt 111-ni. Tõenäoliselt oli selle põhjuseks Liivimaal leviv katk. 1658. aastal oli lipkonnas viis kompaniid, kuid viies kompanii oli moodustatud eri rügementide sõdureist ning ajutise iseloomuga.[5]

Mais 1661 oli lipkonnas kolm kompaniid ning see ilmselt oligi lipkonnale ettenähtud rahuaegne suurus.[5]

Liivimaa kindralkuberner Bengt Oxenstierna informeeris juunis 1663 Liivimaa rüütelkonda, et lipkonna kolmes kompaniist üks koondatakse. Liivimaa aadel oli sellele sammule tugevalt vastu ning palus säilitada senise korra.[5]

1674. aastal edastas Rootsi sõjakolleegium Liivimaa rüütelkonnale kuninga korralduse, millega kohustati ka aadlikke isiklikult asuma aadlilipkonda teenima. Samal aastal lisati lipkonnale Karl XI korraldusel neljas kompanii ning 24. septembril 1674 toimunud munsterdamisel olidki kohal Riia, Võnnu, Tartu ja Pärnu kompanii.[5]

1670. aastate alguses pingestusid Rootsi suhted oma naabritega, mistõttu kehtestati Liivimaal rüütelkonna uus ratsateenistus, mida ka kergeratsaväeks nimetati. Selle neljakompaniilise üksuse näol oli sisuliselt tegu aadlilipkonna dubleeringuga. Oktoobris 1676 oli kahe ratsateenistuse lipkonna peale rivis 8 kompaniid 612 mehega.[3]

Skåne sõja ajal 1677. aasta augustis teatas Liivimaa rüütelkond kindralkuberner Christer Hornile, et Liivimaa aadlilipkonda ei või Preisimaale sõdima viia, viidates eelpoolmainitud 1660. aasta resolutsioonile. Aadel saavutas oma tahtmise ja 1678. aastal viidigi Preisimaale sõdima üksnes uus ratsateenistus, mille 264 mehest jõudis järgmise aasta veebruaris Riiga tagasi üksnes 112 meest. Rootsi ja Preisimaa vahel sõlmitud rahu järel saadeti antud üksus laiali.[3]

1683 andis Karl XI korralduse, et Liivimaa aadlilipkonna suuruseks peab edaspidi olema kaks kompaniid. Läbi kindralkuberner Horni andis Liivimaa rüütelkond kuningale edasi palve, et kuna provints on jagatud kolme kreisi vahel, peaks edaspidigi jääma lipkonda kolm kompaniid. Taas saavutas rüütelkond oma tahtmise.[3]

Mõisate reduktsiooni käigus kaotas Liivimaa aadel enamuse oma maavaldustest ning reduktsiooni järel kuulus riigile 80% provintsi mõisamaadest. Sellel oli ränk mõju Liivimaa aadlilipkonnale ning 1690. aastal teatas kindralkuberner Jacob Johann Hastfer, et senise kolme kompanii asemel on järele jäänud vaid üks, mis tekitas probleeme ohvitseridele palga maksmisega.[6]

1680. aastate algusest kuulus Liivimaa aadlilipkonna koosseisu ka Saaremaa ratsateenistus.[7]

Septembris 1699 viidi läbi väeosa ülevaatus ooberst Ewold Johann von Vietinghoffi juhtimisel ning Karl XII korraldusel oli aadlilipkonna tugevuseks taas neli kompaniid: Riia, Tartu, Võnnu ja Pärnu kreisidest. Koos ohvitseridega oli lipkonnas 190 meest.[7]

Sõjad ja lahingudRedigeeri

Järgnevalt on mittetäielikult loetletud sõjad ja lahingud, millest Liivimaa aadlilipkond osa võttis:

Struktuur ja organisatsioonRedigeeri

Aadlilipkonna ülemadRedigeeri

Loend on mittetäielik

Ametiaastad Pilt Nimi Eluaastad Märkused
...   Jürgen Fahrensbach 1551–1602
1651[8]–1655[5]   Otto von Mengden 1596–1681
1656[5]–1660 puudub Fabian von Aderkas suri 1683
... puudub Ewert Taube
...1669[9]...   Gustav von Mengden 1627–1688
...–1679 Wolf Heinrich von Anrep suri 1679 Langes Heydekrugi lahingus
1679–1700[10] puudub ooberst Ewold Johann von Vietinghoff
1700–1702[11] puudub ooberst Otto Friedrich von Brackel suri 1702 Langes Hummuli lahingus
1702–1705[12] puudub ooberst vabahärra Gabriel Horn 1671–1705 Langes Gemauerthofi lahingus
1705-1708[13] puudub ooberst Otto Johann von Rosen suri 1708 Langes Lesnaja lahingus
1710[14] puudub ooberst Ernst Carl von Glasenapp

Lipkonna munsterrollidRedigeeri

Juuni 1660[15]Redigeeri

Jaanuar 1701, Riia[16]Redigeeri

August 1701, Riia[17]Redigeeri

Lipkonna staap:

Hastferi kompanii:

Ooberstleitnant Glasenappi kompanii:

Wrangelli kompanii:

Freymanni kompanii:

ViitedRedigeeri

AllikadRedigeeri

  • Margus Laidre "Üks hä tru ja öige sullane. Elust Rootsi sõjaväes Eesti- ja Liivimaal 1650-1700". Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 1999
  • Adam Lewenhaupt "Karl XII:s officerare. Biografiska anteckningar"