Liikumisvabadus

Liikumisvabadus on igaüheõigus, mis tagab vabaduse vabalt liikuda riigi territooriumil, lahkuda Eestist ning Eesti kodanikel vabalt riiki siseneda. Liikumisvabaduse osaks loetakse ka elukoha vaba valikut. Põhiseaduse järgi on vaid Eestis seaduslikult viibivatele isikutele tagatud õigus elukohta vabalt valida ning õigus vabalt liigelda.[1] Riigil on õigus otsustada välismaalaste oma territooriumile lubamise ja nende riigis viibimise üle.[2] Liikumisvabadusega on kaitstud võimalus jõuda sihtkohta, sihtkohas viibimine ning edasiliikumine vanast asukohast järgmisele. Liikumisvabadus ei laiene juriidilistele isikutele.

SätestusRedigeeri

Liikumisvabadus on sätestatud põhiseaduse §-s 34. Lisaks on liikumisvabadus tagatud rahvusvaheliste inimõigusaktidega: Euroopa Inimõiguste Konventsiooni 4. lisaprotokoll artikkel 2, kodaniku- ja poliitilise õiguste rahvusvaheline pakt artikkel 12 punkt 1, inimõiguste ülddeklaratsioon artikkel 13 punkt 1, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 45 lõige 1.

Lokaalne ja interkommunaalne liikumisvabadusRedigeeri

Liikumisvabadust võib pidada lokaalseks, kui liikumise lähte- ja sihtkoht paiknevad ühes vallas. Liikumisvabadust võib pidada interkommunaalseks kui lähte- ja sihtkoha vahele jääb vähemalt üks kohaliku omavalitsuse piir.[3]

Liikumisvabaduse piiramineRedigeeri

Liikumisvabaduse piirangud on seotud vabaduse võtmisega. Piirangute seadmisel tuleb analüüsida, kas piirang on vajalik. Põhiseaduse § 34 järgi on liikumisvabaduse seadusega piiramine lubatud teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, looduskeskkonna kaitseks, loodusõnnetuste ja katastroofi korral, kriminaalasja menetluse tagamiseks, riigikaitse huvides ning alaealise või vaimuhaige järelevalvetuse ärahoidmiseks. Elukoha vaba valikut tohib piirata teiste isikute õiguste kaitseks või konkureerivate põhiseaduslike väärtuste kaitseks.[4] Põhiseaduse §-ga 34 on liikumisvabaduse piiramine vähem isikuvabadusi piiravam, kui põhiseaduse §-ga 20, millega võetakse isikult igasugune vabadus otsustada oma liikumise üle.[2] Paragrahviga 20 võidakse vabadus võtta muu hulgas kohtuotsuse täitmiseks, kuriteo ärahoidmiseks või nakkushaige, vaimuhaige, alkohooliku või narkomaani kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik.[5]

Üheks liikumisvabaduse piiramise variandiks on alaealistele öise liikumiskeelu kehtestamine. Alaealiste öine liikumisvabaduse piirang on ette nähtud lastekaitseseadusega ning on õigustatud alaealiste huvide kaitse vajadusega.[4] Samuti piirab liikumisvabadust mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine ning kriminaalmenetluse jooksul elukohast lahkumise keeld. Alkoholijoobes mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamine, mis piirab tema liikumisvabadust, on kohane kaitsmaks teiste isikute tervist ja omandeid.

Korrakaitseseaduse järgi saab kehtestada ka viibimiskeeldu, mis tähendab ajutist keeldu viibida teatud isiku läheduses või teatud kohas. Võlaõigusseaduse kohaselt võib nõuda lähenemiskeeldu kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul. Ajutist lähenemiskeeldu saab kohus kohaldada kriminaalmenetluses kannatanu kaitseks.

Riigikaitse huvides võidakse piirata liikumisvabadust sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal. Riigikaitselisi liikumispiiranguid võib kehtestada rahuaegsete rahutuste (vägivallaga seotud kollektiivsed surveaktsioonid, isikute gruppide vahelised konfliktid) maandamiseks. Eesti territooriumil või selle osal on liikumisvabaduse piiramine lubatud erakorralise seisukorra juhil, kelleks on tavaliselt peaminister.[2]

Õigus lahkuda EestistRedigeeri

Õigus lahkuda Eestist on liikumisvabaduse erijuhtum. See on sätestatud põhiseaduse  §-s 35. Õigus lahkuda Eestist hõlmab enda alla väljarändamisvabadust ja väljareisimisvabadust. Väljarändamise puhul lahkub isik Eesti riigist eesmärgiga asutada alaline elukoht välismaale. Väljareisimisega on tegemist, kui isik lahkub Eestist alalisest elukohast loobumata. Õigust lahkuda Eestist tohib piirata ainult kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse tagamiseks või kohtuotsuse täitmiseks.[6] Õigus riigist lahkuda on piiratud ka siis, kui isikule ei väljastata isikut tõendavat dokumenti. Sel juhul on tegemist kaudse liikumisvabaduse piiramisega. Vabariigi Valitsus võib põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamiseks piirata õigust lahkuda Eestist. Samuti on õigust lahkuda Eestist lubatud piirata erakorralise ja sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku huvides.[7]

Väljasaatmise keeldRedigeeri

Väljasaatmise keeld on liikumisvabaduse erijuhtum. See on sätestatud põhiseaduse § 36 lg-s 1. Tegemist on kodanikupõhiõigusega ehk keelatud on Eesti kodanikku välja saata või keelata tal naasta Eestisse millal iganes, sest Eesti kodanikul on subjektiivne õigus Eestis elada.[6] Väljasaatmise keelust tuleb eristada kodaniku väljaandmist. Väljaandmine on põhiseaduse järgi lubatav ning see tähendab isiku väljaandmist teise riigi võimuorganite kätte kriminaalmenetluse läbiviimiseks.[8] Isikut ei tohi anda välja riigile, kes mõistaks väljaandmistaotluse aluseks oleva kuriteo eest surmanuhtluse. Väljaandmist reguleerib mitmepoolne rahvusvaheline leping – Väljaandmise Euroopa konventsioon. Riigisiseselt reguleerib väljaandmist Kriminaalmenetluse seadustik.[9]

ViitedRedigeeri

  1. T. Annus (2006). Riigiõigus. Tallinn: Juura, lk 276-277.
  2. 2,0 2,1 2,2 P. Roosma (2017). Eesti vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne.Tallinn: Juura, § 34.
  3. M. Ernits (2017). Õigus igaühele. Tallinn: Juura, lk 59.
  4. 4,0 4,1 T. Annus (2006). Riigiõigus. Tallinn: Juura, lk 278-279.
  5. R. Maruste, T. Kolk (2017). Eesti vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 20.
  6. 6,0 6,1 M. Ernits (2017). Õigus igaühele. Tallinn: Juura, lk 60.
  7. P. Roosma (2017). Eesti vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne.Tallinn: Juura, § 35.
  8. T. Annus (2006). Riigiõigus. Tallinn: Juura, lk 277-278.
  9. P. Roosma (2017). Eesti vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne.Tallinn: Juura, § 36.