Leonhard Viljus

Leonhard Viljus (28. märts 1904 Kokora vald, Tartumaa – 17. jaanuar 1970 Nõmmküla, Rakvere rajoon) oli eesti laskur ja sõjaväelane (veltveebel, 1938).

Ta kuulus aastatel 1933–1939 laskurina Eesti koondisse.

Viljus lõpetas 1927 allohvitseride kooli. Ta teenis 1929–1940 Narvas Jaanilinna kindluses vanemallohvitserina noorte väljaõppe alal. 1938 sai ta veltveebli auastme. Samal aastal andis riigihoidja talle kuldkäekella.

1940 võeti ta Punaarmeesse, 1941 andis end Porhovi all sakslastele vangi, misjärel jätkas teenistust Saksa sõjaväes, kus sai 1942 Stalingradi all haavata. 1943. aastal, kui Otto Skorzeny hakkas Saksamaal moodustama väesalka Itaalia vangistatud peaministri Benito Mussolini vabastamiseks, valiti sinna veel mõne eestlasega koos ka Leonhard Viljus.

1944 naasis ta Eestisse, elas ja töötas Nõmmküla sovhoosis.

Ta on maetud Tapa linnakalmistule.

Saavutused muuda

Viljus on võitnud maailmameistrivõistlustel võistkondlikult 4 medalit:

  • 1937 – sõjapüssist 20 lasku põlvelt – hõbemedal
  • 1937 – 20 lasku püstiasendist – hõbemedal
  • 1937 – 3 × 20 lasku – pronksmedal
  • 1939 – sõjapüssist 3 × 20 lasku – pronksmedal

Ta osales Eesti-Soome maavõistlusel aastatel 1933–1934, 1935 (esikoht individuaalarvestuses) ja 1936. Tuli 1938–1939 5 korda meeskondlikult Eesti meistriks. On püstitanud 3 individuaalset Eesti rekordit ja osalenud 6 meeskondliku rekordi püstitamisel.

Isiklikke rekordeid:

  • väikepüssist 3 × 20 lasku 580 ja 20 lasku põlvelt – 198 (1937)
  • 3 × 40 lasku 1140 ja 40 lasku püsti – 375 (1937)
  • vabapüssist 3 × 20 lasku – 550 (1938)

Viljus oli suurmeister täiskaliiber- (1935) ja väikepüssist (1937) laskmises.

Tunnustus muuda

  • Kuldkäekell riigihoidjalt, 1938
  • Raudristi II klass, 1942

Välislingid muuda