Leila Pärtelpoeg
Leila Pärtelpoeg (kuni 22. jaanuarini 1940 Li-Ester Brakel, kuni 1951 Leila Pelmas; sündinud 17. septembril 1927 Tallinn) on eesti sisearhitekt ja pedagoog, ajaloolise mööbli spetsialist.
Elukäik muuda
Ta õppis aastatel 1934–1940 Tallinnas kolledžis, lõpetas 1946 Tallinna 8. keskkooli. 1946. aastast õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis arhitektuuri erialal, lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI; teistel andmetel Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi) 1954.
Töötas aastatel 1954–1955 Tallinnas Kultuuriministeeriumi kunstimälestiste inspektorina, 1954–1961 oli ühtlasi NSV Liidu Kaubanduspalati Eesti filiaali reklaami- ja projekteerimisbüroos sisearhitekt (kujundas koos Salme Liiveri ja Maimu Pleesiga Tallinna jt Eesti linnade kauplusi ja kohvikuid). Aastatel 1961–1978 töötas Kaubandusministeeriumi projekteerimisbüroos KIPR (kujundas koos Väino Tamme, Allan Murdmaa ja Udo Umbergiga Tallinna restorane ja kohvikuid), 1961–1982 oli ühtlasi ERKI ruumi- ja mööblikujunduse õppejõud (1973. aastast dotsent).
Täiendas end 1965. ja 1967. aastal Soome arhitektide juures, aastatel 1968–1969 mööbliajaloo alal Leningradis Ermitaažis ja 1976–1977 Ida-Saksamaal ning 1993 ajalooliste interjööride alal Põhjamaade Ministrite Nõukogu stipendiaadina Taanis ja Soomes.
Kuulub 1958. aastast Eesti Arhitektide Liitu ja 1993. aastast Eesti Sisearhitektide Liitu.
1949. aastal tuli ta Eesti NSV meistriks slaalomis[1], on saanud ka muid medaleid Eesti NSV meistrivõistlustelt mäesuusatamises ja tennises.
Looming muuda
Sisekujundusi muuda
- 1976–1989 Tallinna raekoda
- 1976–1989 Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum
- 1993 Konstantin Pätsi mälestustuba Kloostrimetsa talus
Mõisad muuda
- Palmse mõis (1972–1986) sisustas vana originaalmööbliga
- Rägavere mõis (1979–1983, koos Tiit Hanseni ja C. Tammega)
- Sagadi mõis (1982–1986, sisustas vana mööbliga)
- Saku mõis (kolmiksaal ja parempoolne tiib, 1984)
- Kolga mõis valitsejamaja, tallid ja tõllakuur (1985–1987, koos C. Tammega)
- Vihula mõis jääkelder (kujundas külarestoraniks, 1994) ja nn tagamõis (kujundas hotelliks, 1995, koos Urmas Arikesega)
- Röa mõis (pargipaviljon, 2010)
Ruhnu muuda
Juhtinud 1974–1982 Ruhnu hoonetes toonase riikliku kunstiinstituudi õppejõuna üliõpilaste mõõtmispraktikat, mõõtmised tellis Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseum.
Loonud Ruhnu küla säilitamise kontseptsiooni (1975–1989) ja kujundanud Ruhnu muuseumi (1988, koos Marika Reintami, restauraator Mati Raali ja metallikunstnik Tõnu Lauguga). Ta on aidanud kaasa Korsi talu ja sinna Kihnu-Ruhnu mängude ajal koondatud muuseumi esemete säilitamisele.
Restoranid muuda
Tunnustus muuda
- 1984 – Eesti NSV teeneline arhitekt
- 1997 – Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia (koos Mart Kalmu, Ülar Saare, Mari ja Kaarel Kurismaaga; Riigikogu istungitesaali ajaloolise interjööri ennistamine)
- 2001 – Valgetähe IV klassi teenetemärk[2]
- 2010 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
- 2010 – Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia (sisearhitektuuri preemia – Röa mõis – Röa pargipaviljoni sisearhitektuurne lahendus; peene, mõtestatud ja elamusliku ruumi loomine ajaloolise mõisahoone rekonstrueerimisel)
- 2011 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
- 2019 – Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia (parim asjatundja Eesti ajalooliste interjööride vallas, kes on näidanud erinevatest perioodidest pärit hoonete taastamisel lisaks pieteeditundelisele suhtumisele ajaloolisse pärandisse ka isikupärast ja loovat lähenemist)
Isiklikku muuda
Tema abikaasa oli suusataja ja sporditegelane Ilmar Pärtelpoeg. Nende tütred on ehtekunstnik Mari Pärtelpoeg ja sisearhitekt Kadri Tarbe.
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Krista Kodres. "Pärtelpoeg, Leila". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 409–410