Leedu Kommunistlik Partei

Leedu Kommunistlik Partei (ka Leedumaa Kommunistlik Partei; leedu keeles Lietuvos komunistų partija) oli aastatel 19181991 Leedus ja Leedu NSV-s tegutsenud kommunistlik partei. Aastatel 19401990 oli see Leedu NSV võimupartei ja ühtlasi ainus legaalne partei selles liiduvabariigis.

Leedu Kommunistlik Partei (LKP)
Asutamine 1918 – keeld 1990
Peakorter Leedu NSV, Vilnius
Ideoloogia marksism-leninism, kommunism
Koalitsioon Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, Komsomol

Ajalugu muuda

Eellugu muuda

Esimesed marksistlikud ringid tekkisid Leedu territooriumil 1880. aastate lõpul ning olid selgelt sotsiaaldemokraatliku suunitlusega. Nende tegevus aktiviseerus pärast Vladimir Lenini külaskäiku Leedusse septembris 1895. Sama aasta lõpus loodi juba Leedu sotsiaaldemokraatide keskus; aastal 1896 Leedu Sotsiaaldemokraatlik Partei ja Leedu Tööliste Liit. Kõik need organisatsioonid tegutsesid illegaalselt.

1900. aastal ühinesid Sotsiaaldemokraatliku Partei üks tiib ja Leedu Tööliste Liit uueks liikumiseks Poola Kuningriigi ja Leedu Sotsiaaldemokraatia nime all. Väidetavalt oli uue organisatsiooni moodustamine seotud Feliks Dzeržinski tegevusega. Paralleelselt tegutsesid aastatel 19011919 Leedu territooriumil ka Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei rakukesed, mis ühendasid peamiselt venekeelseid vasakpoolseid. Ka need ühingud olid illegaalsed.

Asutamine muuda

14. augustil 1918 otsustati Vilniuses toimunud revolutsiooniliste sotsiaaldemokraatide koosolekul moodustada uus poliitiline liikumine Leedu Kommunistliku Partei nime all.

Leedu Kommunistliku Partei esimene kongress toimus sama aasta 1.3. oktoobrini Vilniuses. Mainitud kongressil valiti ka partei keskkomitee esimene koosseis. Sama aasta detsembris koopteeriti keskkomiteesse veel mitmed mainekad Moskvast saabunud leedu päritolu kommunistid nagu Vincas Mickevičius-Kapsukas ja Zigmas Angarietis. Sel ajal oli parteil väidetavalt umbes 800 liiget.

Seoses Leedu-Valgevene NSV moodustamisega veebruaris 1919 ühinesid Leedu ja Valgevene kommunistlikud parteid märtsis uueks parteiks Leedu ja Valgevene Kommunistliku Partei nime all, mida juhtis Kazys Giedrys. Pärast selle riikliku moodustise likvideerimist otsustati 5. septembril 1920 Smolenskis toimunud Leedu ja Valgevene Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenumil jagada partei uuesti kaheks rahvuslik-territoriaalsetel alustel tegutsevaks parteiks.

Tegevus Leedu Vabariigis muuda

Leedu Kommunistlik Partei tegutses illegaalselt, Leedu Vabariigi võimude poolt tunnustamata liikumisena, toimides vastavalt Ülevenemaalise Kommunistliku (bolševike) Partei juhistele. Partei tegeles süstemaatiliselt seadusliku riigikorra õõnestamisega, revolutsioonilise iseloomuga kirjanduse levitamisega ning streikide ja muude töölisrahutuste õhutamisega.

12. veebruaril 1921 asendati Leedu Kommunistliku Partei Keskbüroo Keskkomiteega, mille koosseisu kuulus 9 liiget ja 5 liikmekandidaati. Sama aasta aprillis ühines parteiga seni eraldi organisatsioonina tegutsenud "Bund".

16. juulil 1921 võeti Leedu Kommunistlik Partei eraldi sektsioonina vastu Kominterni. Partei keskkomitee liige Vincas Mickevičius-Kapsukas oli aastatel 19231935 juhtivatel ametikohtadel Kominterni täitevkomitees, sealhulgas alates 1925. aastast Poola ja Baltimaade sekretariaadi juhataja.

Partei andis välja mitmeid illegaalseid publikatsioone. Nende ainus legaalne ajaleht oli aprillist detsembrini 1926 Kaunases ilmunud nädalaleht "Darbininkų atstovas". See keelustati pärast Antanas Smetona poolt läbi viidud riigipööret.

Liikmete arv parteis ei ületanud põrandaaluse tegevuse perioodil 2000 inimese piiri.

Aastatel 19231926 oli LKP Keskkomitee sekretär Karolis Požėla, kes kommunistliku riigipöördekatse kavandamise eest 1926. aastal vahistati ja sõjatribunali otsusega Kaunases maha lasti. Pärast Požėla surma saadeti Nõukogude Liidust uueks parteijuhiks Antanas Sniečkus.

Leedu Kommunistliku Partei liikmed osalesid Leedu seadusliku valitsuse tagandamisel 15. juunil 1940, mida organiseeris selleks Nõukogude Liidust Leetu saadetud välisasjade rahvakomissari asetäitja Vladimir Dekanozov. Juba sama aasta 17. juunil moodustati uus, Nõukogude Liidu poolt heaks kiidetud valitsus, mida asus juhtima Leedu Kommunistliku Partei liige Justas Paleckis. Kohe alustati riigivastase tegevuse eest vangis viibinud parteiliikmete vabastamist – kokku oli neid üle 500. 18. juunil hakkas Kaunases ilmuma partei ametlik häälekandja "Liaudies balsas". Partei legaliseeriti ametlikult 25. juunil 1940. Sama aasta 14.-15. juulini toimunud parlamendivalimistel saavutas partei seaduslikke piiranguid, hirmutamist ja repressioone kasutades absoluutse valimisvõidu.

Tegevus ainuparteina muuda

21. juulil 1940 moodustatud Leedu NSVs kujunes Leedu Kommunistlikust Parteist esialgu võimupartei, hiljem aga ka ainupartei. Partei keskkomitee ja selle poliitbüroo kujunesid Leedu NSVs tegelikku võimu teostavateks organiteks. LKP KK I sekretär muutus isikuks, kellele kuulus sisuliselt suurem võim kui ametlikule riigipeale ja valitsusjuhile.

8. oktoobril 1940 võeti Leedu Kommunistlik Partei vastu Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei liikmesorganisatsiooniks, millega lõpetati ka ametlikult selle liikumise senine näiline iseseisvus.

Partei ajaloo esimene legaalne kongress toimus 5.9. veebruarini 1941 Vilniuses. Tegemist oli järjekorras viienda LKP kongressiga.

LKP Keskkomitee I sekretärid muuda

Nimi Eluaastad Ametiaja algus Ametiaja lõpp
Pranas Eidukevičius (18691926) 1918 1919
Vincas Mickevičius-Kapsukas (18801935) 1919 1920
Karolis Požėla (18961926) 1920 1926, 27. detsember
Antanas Sniečkus (19031974) 1926 1931
Motiejus Šumauskas (19051982) 1931 1936
Antanas Sniečkus (19031974) 1936 1938
Icikas Meskupas-Adomas (19071942) 1938 1940, 15. august
Antanas Sniečkus (19031974) 1940, 15. august 1974, 22. jaanuar
Petras Griškevičius (19241987) 1974, 18. veebruar 1987, 14. november
Ringaudas Songaila (19292019) 1987, 1. detsember 1988, 20. oktoober
Algirdas Brazauskas (19322010) 1988, 20. oktoober 1990, detsember

Vaata ka muuda

Allikad muuda

  • Большая Советская Энциклопедия, но. 14, стр. 538–539. Москва : Издательство "Советская Энциклопедия", 1973.
  • Очерки истории Коммунистической Партии Литвы : том 2, 1920–1940. Вильнюс : Минтис, 1980.