Latimeeria

(Ümber suunatud leheküljelt Latimera chalumnae)

Latimeeria ehk harilik latimeeria (Latimeria chalumnae) on õõnesogaliste seltsi kuuluv kala.

Latimeeria

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Sagaruimsed Sarcopterygii
Alamklass Vihtuimelaadsed Crossopterygiomorpha
Selts Õõnesogalised Coelacanthiformes
Sugukond Latimeriidae
Perekond Latimeeria Latimeria
Liik Latimeeria
Binaarne nimetus
Latimeria chalumnae
Smith, 1939

Suguküpsete latimeeriate pikkus on 128–180 cm ja kaal 30–95 kg [1]. Suguküpsed emased on isastest pisut suuremad. Otoliitide järgi on nende vanuseks hinnatud 80–100 aastat.

Latimeeriad elavad India ookeanis umbes 700 meetri sügavuses vees, kuid sagedasti tulevad ka madalamatesse veekihtidesse.

Latimeeria genoom on sekveneeritud ja selle pikkuseks on 2,18 miljardit aluspaari. Geenijärjestuse analüüsil ilmnes, et kui varem peeti latimeeriat imetajatele lähedasemaks, kui kopskalu, siis see arvamus ei pruugi olla tõene.[2]

Latimeeria perekonda kuulub ka teine liik – sulawesi latimeeria (Latimera menadoensis), mis avastati 1997. aastal Indoneesiast.

Kehaehitus muuda

Latimeeria keha on tumesinine ebakorrapäraste heledate tähnidega külgedel, Indoneesia meredes elavad isendid võivad olla ka pruunid. Keha on tüse, võimsa külgedelt kokkusurutud sabaga, mis lõpeb õõnesogalastele tüüpilise kolmeosalise sabauimega, millel on väike väljaulatuv lõpphõlm. [1]

Nii paariliste kui paaritute uimede aluseks on soomustega kaetud lihaselised labad. Selline aluslaba puudub ainult eesmisel seljauimel. Paarisuimede ebatavaline liikuvus võimaldab tal arvatavasti läbi kaljupragude ronida. Latimeeria on vist väheliikuva eluviisiga, kes varitseb saaki ja kasutab siis oma võimsat saba üheainsa sööstuga saagi tabamiseks. [1]

Latimeeria kolju on nagu tema ürgsetel esivanematelgi jaotunud erilise liigese abil kaheks: seljakeeliku eesotsa ees olevaks koonuosaks ja seljakeeliku kohal paiknevaks päris- ehk ajukoljuks. Viimases asub aju, kuid see on latimeerial imetilluke, väiksema läbimõõduga kui seljakeelik ja täidab koljuõõnest vähem kui sajandiku, ülejäänud koljuõõs on rasva täis. Ehituselt meenutab see kopskalade aju, erinedes märgatavalt näiteks kiiruimsete kalade omast. [1]

Latimeeria soomused on suured ja koosnevad neljast kihist. Pindmist emaililaadset kihti katavad hambakesed ja seda läbivad poorid, mis ulatuvad järgmise kihini. Seda nimetatakse kosmiinkihiks ja see sisaldab rohkesti õõnsusi. Kolmandat kihti nimetatakse käsnjaks luukihiks; see on urbne ja paks. Kõige alumist, neljandat kihti nimetatakse isopediinkihiks, see koosneb luuplaadikestest ja on õhikulise ehitusega. [1]

Latimeeria silmad on kohastunud eluks pimeduses: need helenduvad, silmade võrkkestas on palju kepikesi, aga kolvikesi pole peaaegu üldse. [1]

Latimeeria süda on väga primitiivne. See on kõvera torukese kujuline ja see pole muutunud kompaktseks lihaseliseks pumbaks nagu kaasaegsetel kaladel. Veel ühe vanapärase tunnusena on südamel arteriooskuhik. [1]

Ujupõis oli mõnel väljasurnud vihtuimsel väga suur, aga latimeerial on see kahanenud 5–8 cm pikkuseks torukeseks. See ulatub kõhuõõne lõpuni paksu rasvakihiga ümbritsetud sidemena nagu paljudel süvaveekaladelgi. Nagu kopskalade ja maismaaloomade kopsud, nii ka latimeeria ujupõis algab sooltoru alumiselt küljelt ning seda peetakse taandarenenud kopsuks. [1]

Latimeeria sooltorus on hästiarenenud keeritskurd. See on ürgne kohastumine selleks, et toit läbiks sooltoru aeglasemalt. [1]

Kohalikud kalurid püüavad latimeeriat õngega 150–400 meetri sügavuselt, mis ongi õngepüügi sügavuspiir, kasutades söödaks kala- või kalmaaritükke [1]. Kõik kalad on püütud öösel. See annab alust arvata, et päeval latimeeria üldse ei toitu, vaid veedab päevad oma varjepaigas.

Latimeeria ei talu eredat valgust ega pinnavee kõrget temperatuuri. Üks isend, kes püüti elusana ja pandi mereveega täidetud paaki, oli kuni päikesetõusuni suurepärases seisundis, siis aga muutus rahutuks, püüdis valguse eest peituda ja hukkus kell pool neli pärastlõunal. [1]

 
Latimeeria mudel

Ajalugu muuda

Õõnesogalisi peeti vähemalt 10 miljonit aastat tagasi väljasurnuks. Neid tunti üksnes kivististe põhjal. Latimeeriale on iseloomulik see, et tal puuduvad selgroolülid. Seljaaju kanali seinu toetavad kõhrest või luust kaared, millest igaüks lõpeb ülevalpool ogaja jätkega. See jätke koosneb luust silindrist, mille sees on kõhr. Fossiilsetes jäänustes kõhr ei säili, seal on ogad seest tühjad. Sellest tulebki seltsi nimetus "õõnesogalased". [1]

1938 püüti Lõuna-Aafrika ranniku Chalumne jõe lähedalt iseäralik kala, keda kohalikud polnud kunagi näinud. Kala kuuluvuse tegi 1939 selgeks James Leonard Brierley Smith. Ta andis ürgkalale nimetuse Latimera chalumnae East Londoni (LAV) muuseumi töötaja Marjorie Courtenay-Latimeri auks, kes kala Smithile oli toimetanud.

Hiljem on latimeeriaid püütud palju kordi. Kuni 1968. aastani oli püütud 18 isendit, neist 16 isast ja 2 emast. 1972. aasta seisuga oli püütud umbes 70 isendit. Kõik katsed latimeeriat traaliga püüda on ebaõnnestunud, tõenäoliselt elukoha keeruka põhjareljeefi tõttu. [1]

Viited muuda

Kirjandus muuda

Välislingid muuda