Kalakajakas

(Ümber suunatud leheküljelt Larus canus)

Kalakajakas (Larus canus) on kajaklaste sugukonda kajaka perekonda kuuluv lind.

Kalakajakas

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Kurvitsalised Charadriiformes
Sugukond Kajaklased Laridae
Perekond Kajakas Larus
Liik Kalakajakas
Binaarne nimetus
Larus canus
Linnaeus, 1758
Kalakajakas lennul

Kalakajaka rahvapärased nimetused on kalakull, räimekull, kudukajakas, valgepea-kajakas, jääkajakas, tuulekajakas, kaader, lõugas, ratas ja mereratas.[2]

Teaduslikult kirjeldas kalakajakat esimesena Linnaeus 1758.

Levila muuda

Kalakajakas on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosas.[2] Põhjas ulatub tema levila tundrasse üksnes paiguti, nimelt Muurmani rannikul, Põhja-Jäämerre suubuvate suurte jõgede ääres ja Anadõris. Lõunas ulatub tema levila Inglismaale, Saksamaale, Volga alamjooksuni ja Põhja-Kasahstani, idas üle Baikalimaa Ohhoota mereni. Isoleeritud pesapaiku on leitud Taga-Kaukaasia, Türgi ja Iraani järvedel.[3]

Kalakajakas on ränd- ja hulgulind. Ta talvitub Lääne-Euroopas, Vahemere ja Kaspia mere rannikul, Hiinas, Jaapanis ning Ameerikas kuni Lõuna-Californiani.[2][3]

Välimus muuda

Kalakajakas sarnaneb väga hõbekajakaga, kuid sellest peaaegu poole väiksem. Ta on varesesuurune ja kaalub 315–600 g.[2][4][3]

Ta on sinakasvalge sulestikuga. Tiivad on mustvalgete otstega. Nokk ja jalad on kollased.[4]

Eluviis muuda

Kalakajakas asustab mererannikut ning suuri jõgesid ja järvi. Eestis elab ta peamiselt saartel ja rannikul, kohati massiliselt, siseveekogudel seevastu vähe, kuid viimasel ajal[millal?] on ta sagedamini hakanud pesitsema rabalaugastel.[4][3]

Ta tegutseb sageli sadamas ja saadab laevu.[4] Seal nopib ta laeva tekitatud voogudest uimaseks raputatud kalu.[5]

Pesitsemise ajal otsib ta toitu niitudel ja põllukünnil.[2] Ta käib tihti toitu otsimas madalaks niidetud muruga õuedel ja väljakutel, mistõttu Helsingis pesitseb see liik ka veekogudest kaugemal asuvates eramurajoonides.[5]

Erinevalt teistest kajakatest ei koondu kalakajakad massiliselt asulatesse, ka prügimägedel kohtab neid vähe.[5]

Tal on välja kujunenud rituaalsed poosid ja kindla tähendusega häälitsused: häire, ähvardus, hirm, alistumine, toidu mangumine, näugumine jt.[2][4]

Ta sööb mitmekesist toitu: kalu, raipeid, konni, usse, hiirelaadseid närilisi, nii vees elavaid kui lendavaid selgrootuid, samuti marju ja idanevaid teri.[3] On juhtunud, et ta sööb haudenaabrite mune ja nõrku poegi.[2][4]

Kahjurputukate ja -näriliste hävitamisega toob ta kasu.[2][3][4]

Eestis pesitsevate kalakajakate arvukust perioodil 2003–2008 hinnati pesitsusajal 10 000 – 15 000 paarile, talvel 1000 – 10 000 isendile.[6]

Kalakajakate keskmine eluiga on kümme aastat.[7] Teadaolevalt maailma vanim kalakajakas, kalakajakas Marta elas 34 aasta vanuseks.[8]

 

Enne poegade koorumist muuda

 
Kalakajakapaar

Pesitsuspaikadesse saabub kalakajakas levila lõunaosas ja Muurmani rannikul märtsis-aprillis, aga põhjapoolsete jõgede alamjooksule mais ja juuni algul.[3] Eestisse saabub ta märtsi teisel poolel.[2][4]

Ta rändab väikeste salkadena, kus on 3–8, kuid vahel 30–50 lindu.[2][3]

Paar püsib kogu elu.[2][4]

Kalakajakas rajab pesa kõrgemale kohale:[2][4] kaljule, kivile, väikesaarele, jõeleetele, isegi mereheidise vallile, harvem mõnele platvormile või põõsa otsa.[3] Territooriumi hõivab ta varakevadel ja kaitseb seda kogu pesitsemise ajal.[2][4] Pesa ehitatakse vetikatest ja kõrtest.[2]

Tavaliselt pesitseb ta koloonias, kus on kuni sadakond paari,[2] kuid võib olla tuhandeid paare. Harvem pesitseb ta üksikult.[2][4] Tihti pesitseb ta koos naerukajakaga, sisemaal mustviirese ja väikekajakaga, rannikul tiirudega.[3]

Kalakajakas muneb mai alguses enamasti 3 muna,[4][2] mis on oliivhallid tumedate laikudega. Muna on 51–61 mm pikk ja 38–43 mm lai. Nad munetakse poolteise- kuni kahepäevaste vahedega. Hauvad mõlemad vanemad kokku 25–26 päeva.[3]

Pärast poegade koorumist muuda

 
Kalakajaka kurn kooruva pojaga
 
Kalakajaka vastkoorunud poeg, teine poeg on koorumas

Pojad kooruvad mai lõpul või juuni algul, aga näiteks Muurmani rannikul juuni lõpus või juuli alguses.[3]

Pärast koorumist katavad vanemad poegi liigse kuuma ja külma eest.[2] Pessa jäävad nad 3–5 päevaks, seejärel viibivad selle lähedal.[2][4] Nad on väga liikuvad.[2] Vanemad kaitsevad neid hoolikalt ja energiliselt.[2] Hädaohu eest peituvad pojad taimede vahele, põgenevad vette ja ujuvad eemale või jooksevad ära. Nad lennuvõimestuvad kahe kuu ehk 57–60 päeva vanuselt.[2][3]

Kõigest hoolimata lennuvõimestub üksnes 45% koorunud poegadest.[2][4] Munad ja pojad hukkuvad peamiselt kiskjate süül.[3] Pesi rüüstavad suuremad kajakad,[4] kelle arvukuse tõusu tõttu on kalakajaka arvukus viimasel ajal pisut vähenenud.[2][5] Siiski kuulub kalakajakas Eestis soodsas seisundis liikide hulka.[2]

Juulis, põhjapoolsetel aladel augustis kogunevad lennuvõimestunud noorlinnud koos vanalindudega salkadesse ja alustavad hulgulende.[3] Hulgulennud lähevad septembris ja oktoobris järk-järgult üle sügisrändeks.[3] Sügisrände ajal peatuvad nende salgad tihti põldudel.[2] Eestist lahkuvad nad novembri lõpul ja detsembri alguses.[2][4] Kõik isendid ei lahku ka ja talvitumiseks ei vaja nad muud kui lihtsalt jäävaba vett.[4]

Suguküpsus saabub 2.–4. eluaastal.[2]

Alamliigid muuda

Viited muuda

  1. BirdLife International (2004). Larus canus. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Vaadatud 11. mail 2006. Andmebaasikirjes on põhjendus, miks see liik on soodsas seisundis
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 2,25 2,26 2,27 bio.edu.ee Kalakajakas Vaadatud 4. septembril 2012
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 "Loomade elu", 6. kd., lk. 240–241, tahvel 1.11
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 4,16 4,17 bio.edu.ee Kalakajakas Vaadatud 4. septembril 2012
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Margus Ellermaa. Linnakajakad on meie elustiili peegeldajad "Eesti Loodus", juuni 2011. Vaadatud 5. septembril 2012
  6. Jaanus Elts, Andres Kuresoo, Eerik Leibak, Aivar Leito, Agu Leivits, Vilju Lilleleht, Leho Luigujõe, Eve Mägi, Rein Nellis, Renno Nellis & Margus Ots (2009). ""Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008"" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  7. "Common Gull of the UK and Ireland". BirdsUc. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. august 2018. Vaadatud 4. augustil 2018.
  8. "Ühepäevaliblikad ja 200-aastased grööni vaalad. Millest sõltub liigi eluiga?". novaator.err.ee. 4. juuni 2018. Vaadatud 4. juunil 2018.

Välislingid muuda