Laktoositalumatus

(Ümber suunatud leheküljelt Laktoositaluvus)

Laktoositalumatus ehk hüpolaktaasia on ainevahetushäire, mida põhjustab laktaasi puudulikkus.

Laktoos on disahhariid, mis koosneb galaktoosist ja glükoosist, mis on omavahel ühendatud β-1→4 glükosiidsidemega.
Laktoosi struktuur

Laktaas on ensüüm, mis lõhustab soolestikus laktoosi ehk piimasuhkrut. Laktoositalumatus pole alati täielik ning sümptomite esinemine varieerub vastavalt tarbitud laktoosi kogusele[1]. Laktoositalumatuse diagnoosiks on levinuim meetod laktoosi eemaldamine toiduvalikust. Toetavateks diagnostilisteks testideks on vesiniku hingamise test, laktoosi tolerantsustest ja väljaheidete happelisuse analüüs. Põhja-Euroopas esineb laktaasi vähenemist vananedes vaid 10% elanikkonnast, Aafrikas ja Aasias võib laktaasi vähenemine ulatuda 95 protsendini elanikkonnast. Laktoositalumatuse esinemine patsientidel ilmneb hilises lapsepõlves või täiskasvanueas. Laktoosi seedimise võimekus täiskasvanueas arvatakse olevat arenenud viimase 10 000 aasta jooksul[2].

Terminoloogia muuda

Laktoositalumatus viitab ühe või rohkema tunnuse esinemisele laktoosi sisaldavate toiduainete tarbimisel. See võib esineda erineva tasemega, olenevalt sümptomite tõsidusest. Laktoositalumatus ei ole allergia, kuna see ei too esile organismi immunoloogilisi reaktsioone[3]. Piimaallergia, mis esineb ainult 4% rahvastikust, on organismi immunoloogiline reaktsioon piimas sisalduvate valkude suhtes.

Sümptomid muuda

Sümptomid ilmnevad laktoositalumatuse korral ühe kuni pooleteise tunni, mõnikord ka pärast kahe tunni möödumist. Põhilisteks sümptomiteks on kõhupuhitus, -kinnisus, -korinad (sooleperistaltika), krambid, iiveldus, gaasid ja oksendamine. Kui tugevalt sümptomid avalduvad, oleneb tarbitud laktoosi kogusest. Enamik laktoositalumatusega inimesi suudavad taluda teatud koguses laktoosi, ilma et ilmneksid haigusnähud[1].

Põhjused muuda

Hüpolaktaasia põhjuseks on inimorganismi võimetus toota piisavalt laktaasi ehk ensüümi, mis lõhustab piimasuhkrut ehk laktoosi[1]. Laktoositalumatus võib olla geneetiline (primaarne laktoositalumatus) ja peensoole ajutisest kahjustusest tekkinud (sekundaarne laktoositalumatus). Mõlemal juhul on tegu laktaasi ebapiisava tasemega kaksteistsõrmiksoole sisepinnal.[1][4]

Laktoos on disahhariid, mida leidub piimas ning mis ei ole võimeline imenduma läbi peensoole seina. Mis tähendab, et laktaasi puudumisel satub laktoos jämesoolde, kus jämesoole mikrofloora ta lagundab, tekitades gaase (vesinikku, metaani ja süsinikdioksiidi) ning happeid, mis põhjustavad erinevaid haigusnähtusid. Imendumata suhkrud ja fermentatsiooniproduktid põhjustavad osmootse rõhu suurenemist käärsooles, mis omakorda toob kaasa suurenenud vee voolu soolestikku (kõhulahtisus).[5]

Laktaasi tootmist kehas reguleerib LCT geen. LCT geeni reguleerib temale eelnev MCM6 geen, seda võimendades. Tuhandeid aastaid tagasi tekkis teatud piirkonna inimestel geenimutatsioon, mis hoidis LCT geeni töös. Laktoositalumatusega inimestel sellist geenimutatsiooni ei ole.[5]

Laktoositalumatuse vormid muuda

Primaarne laktoositalumatus muuda

Primaarne laktoositalumatus on geneetiliselt päritav, sõltub vanusest ja avaldub tavaliselt vanuses 5–20. Tavaliselt säilib 50–70% laktaasi aktiivsusest. Keha toodab järjest vähem laktaasi, jōudes laktoositalumatuseni täiskasvanueas, haigus ei ole ravitav. Umbes kolmel neljandikul Maa elanikkonnast, eriti kollase ja musta rassi esindajatel, on laktaasi aktiivsus väga väike, mistõttu ei talu nad piima. Põhja-Euroopa ja Põhja-Ameerika rahvastel, on see aktiivsus säilinud paremini[5].

Sekundaarne laktoositalumatus muuda

Sekundaarne laktoositalumatus on tingitud peensoole ajutistest kahjustustest, mis võib omakorda olla tekkinud alatoitumuse, tsöliaakia, peensoolepõletiku, gastroenteriidi või muude haiguste tagajärjel. Sekundaarset laktaasidefitsiiti esineb ka beebidel ja väikelastel soolehaiguste tagajärjel. Haigusnähud kaovad tavaliselt 2–4 nädala jooksul.[1]

Kaasasündinud laktaasi puudulikkus muuda

Kaasasündinud laktaasi talumatus on ekstreemselt harva esinev autosomaalne retsessiivne haigus[4].

Diagnoos muuda

Vesiniku hingamise test muuda

Patsiendil palutakse ööl enne testi vältida söömist ja joomist. Hommikul antakse patsiendile laktoosilahust ning mõõdetakse hingeõhku paar tundi iga 15 minuti tagant, et jälgida vesiniku kontsentratsiooni väljahingatavas õhus. Väga kõrgete näitajate puhul on patsiendil tõenäoliselt laktoositalumatus.[5]

Laktoosi tolerantsustest muuda

Patsiendile antakse laktoosilahust ning enne ja pärast seda võetakse vereproovid. Mõõdetakse veresuhkru (glükoosi) taset veres. Kui glükoosi tase tõuseb aeglaselt või ei tõuse üldse, siis see tähendab, et keha pole võimeline lõhustama laktoosi glükoosiks. Sel juhul on tegemist laktoositalumatusega.[5]

Väljaheite happelisuse analüüs muuda

Väljaheite analüüsi kasutatakse väikelastel ja imikutel, kelle jaoks võivad teised testid olla riskantsed. Imikule antakse laktoosi. Seejärel uuritakse imiku väljaheidet ning otsitakse teatud happeid, mis moodustuvad, kui laktoos ei ole ära seeditud. Laktoositalumatusega on tegemist, kui väljaheite pH on madalam kui 5,5.[1][5]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 https://www.niddk.nih.gov/health-information/digestive-diseases/lactose-intolerance National Institute of Diabetes & Digestive & Kidney Diseases
  2. https://link.springer.com/article/10.1007/s00439-008-0593-6 Lactose digestion and the evolutionary genetics of lactase persistence, Human Genetics, 2009
  3. https://web.archive.org/web/20170412144208/http://www.sinuode.ee/piimavalguallergia-2/ Sinu Õde MTÜ, Aleksandra Moshkina
  4. 4,0 4,1 http://pediatrics.aappublications.org/content/118/3/1279.long Pediatrics September 2006
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 http://www.tsoliaakia.ee/foorum/index.php?id=13630 Eesti Tsöliaakia Selts, 2009