Laevkalme
Laevkalme on kivikalme tüüp, kus kalme äärekivid on laotud laevakujuliselt (kivilaev). Surnud on maetud laevkalmesse tehtud kivikirstudesse kas põletatult või laibana.[1] Laeva illusiooni on suurendatud sellega, et kõrgemad kivid on paigutatud otstesse.[viide?]
Oletatud on, et laevkalmeid valmistati soovist varustada surnud teises ilmas kõige vajalikuga. Samuti on arvatud, et laev oli vajalik surnuteilmas Helis.[viide?]
Kivikalmed levisid Põhja-Euroopas alates neoliitikumist, kõige arvukamalt rajati neid nooremal pronksiajal ja viikingiajal.[2] Eriti levinud olid need Ojamaal.[1] Läänemerest ida pool on üksikud laevkalmed leitud Ahvenamaalt, Edela-Soomest, Eestis Tallinna lähistelt ja Sõrvest ning Lätis Kuramaalt.[2]
Kõige suurem laevkalme oli vähemalt 170 m pikkune Jellingi kivilaev Taanis, mis ei ole tervena säilinud. Rootsi pikim laevkalme oli 67-meetrine. Kõige väiksemad laevkalmed on kõigest mõne meetri pikkused.[viide?]
Eesti laevkalmed muuda
Eesti alalt on leitud kolm laevkalmet, kaks Sõrves (Sõrve laevkalmed) ja üks Tallinna lähedal Väol (Väo kalmed), mille rajamisaeg on dateeritud umbes aastasse 900 eKr. Eesti laevkalmete päritolumaaks peetakse Ojamaad.[2]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Eesti entsüklopeedia, 12. kd., lk. 275
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Valter Lang. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003, lk 18