Lüneburgi nõmme looduskaitseala

Lüneburgi nõmme looduskaitseala (saksa: Naturschutzgebiet Lüneburger Heide) on üks vanemaid ja suuremaid looduskaitsealasid (Naturschutzgebiet või NSG) Saksamaal ning vanim ja suurim Alam-Saksimaal. See loodi 29. detsembril 1921, kui Preisimaa valitsus kuulutas neljaruutmiilise ala looduspargiks.

Nõmm looduskaitsealal Niederhaverbecki juures

Ala kirjeldus muuda

Lüneburgi nõmme looduskaitsealal on samad piirid mis Lüneburgi nõmme looduspargil. See asub Lüneburgi nõmmena tuntud piirkonna põhjaosas. Põhja poole jääb Hanstedt, itta Egestorf, lõunasse Bispingen ja läände Schneverdingen. Looduskaitseala keskel on Wilseder Berg, 169,2 m üle merepinna, kõrgeim punkt Põhja-Saksa tasandikul, moodustunud jääaja liustike tekitaud otsamoreenist.

1900. aasta paiku olid tohutud nõmmealad metsa täis istutatud või põlluks üles küntud. 1921. aastal kuulutati 21 000 ha järelejäänud nõmmest looduskaitsealaks (reeglid jõustusid jaanuaris 1922). 1993. aastal laiendati kaitseala 23 440 ha-ni. 2007. aasta alguses muutus looduskaitseala pindala sama suureks, kui Lüneburgi nõmme looduspargil. Kuid viimast laiendati 14. veebruaril 2007 rohkem kui 1077 km²-ni. Heidekreisi ja Harburgi kreisid vastutavad selle piirkonna eest nende rollis, kui looduskaitseasutuste alluvad.

Taimestik ja loomastik muuda

Looduskaitsealast on 60% metsa, 26% nõmme, 8,5% haritud maad, 3% karjamaad, 2% raba ning 1,5% asulaid, järvi jne. Seal on umbes 5100 ha kuiva liivanõmme, suurim allesjäänud külgnev oma tüüpi sisemaanõmm (Zwergstrauchheide) Kesk-Euroopas. Kaitsealal on ka ulatuslikud okaspuumetsad, valdavalt männid. Need pärinevad nõmme taasmetsastamisest 19. sajandil. Seal on ka väikesed vanemate lehtpuude, tamme- ja pöögisalud. Metsade suur osakaal teeb Lüneburgi nõmme looduskaitsealast ühe suurima metsakaitseala Saksamaal. Lisaks on seal ojad ja väikesed orud, rabad, niidud, karjamaad, põllud ja liivikud.

Piirkond on äärmiselt oluline biotoopide ning taime- ja loomaliikide kaitses. See on ainus vabalt ligipääsetav Alam-Saksimaa osa, kus võib leida tetre.

 
Teder (Lyrurus tetrix või Tetrao tetrix)

Huvipaigad looduskaitsealal muuda

 
Nõmmemuuseum Dat ole Huus Wilsedes

Wilsedes on üks Saksamaa vanemaid vabaõhumuuseume: Nõmmemuuseum (Heidemuseum) avati 1907. aastal ajaloolises hoones, mis oli mujalt sinna veetud ja tuntud kui Dat ole Huus. Majas sees saab näha, kuidas nõmmerahvas, Heidjer, elas ja töötas 1900. aasta paiku. Teised huvipaigad on Emhof Wilsedes, Totengrundi nõmmeosa, vanad nõmmekirikud Egestorfis ja Undelohs, loodusinfokeskused Döhles, Niederhaverbeckis ja Undelohs ning Pietzmoori raba Schneverdingeni lähedal. Looduskaitsealal leidub ka pronksiaegseid tumulusi, ajaloolisi teid ja piirikive, liustike tekitatud kiviseinu, vanu lambaaedikuid ja väliste treppidega aitu (Treppenspeicher).

Kohalikku rabalammast – Heidschnucke – karjatatakse nõmmel selle säilitamiseks. Seda meetodit täiendavad mehaanilised meetmed, nagu niitmine või turba lõikamine, meetod Plaggen ja põletamise kontrollitud kasutamine talvekuudel. Need meetmed tagavad kanarbiku vajaliku noorendamise. Mändide sissetungi tuleb hoida kontrolli all nende regulaarse tagasilõikamisega (Entkusselung). Peale kahe ala läbiva tee on seal üldine mootorsõidukite keeld, et kaitsta maastikku ning ka looma- ja taimeelu.

Pioneerid muuda

 
Totengrundi nõmmeala Wilsede lähedal

1905. aastal ostis Egestorfi pastor Wilhelm Bode nõmmeala, niinimetatud Totengrundi. Abiks oli annetus 6000 kuldmarka Andreas Thomsenilt, professorilt Münsterist. 1909. aastal asutas Bode Münchenis Loodusparkide liidu (Verein Naturschutzpark või VNP). See seadis endale eesmärgiks kaitsta suuri maa-alasid ja põhines Ameerika Rahvuspargi kontseptsioonil. See soovis kaitsta tänapäevase Lüneburgi nõmme looduspargi keskosa nõmme arengu, metsastamise või põllumajandusliku murrangu eest. 1910. aastal soetas see Wilseder Bergi. Täna omab liit rohkem kui 8200 ha Lüneburgi nõmme ja veel 1100 ha on renditud pikaks ajaks.

1954. aasta jaanuaris sai liidu presidendiks Hamburgi kaupmees Alfred Toepfer. Ta oli olnud liikmeks alates 1927. aastast. Tänu Toepferi headele sidemetele poliitikas, majanduses ja välisriikide looduskaitseorganisatsioonides võeti olulisi samme. Selleks, et austada oma asutajat Alfred Toepferit, nimetati endine Põhja-Saksa Looduskaitseakadeemia (Norddeutsche Naturschutzakademie) 1995. aastal ümber Alfred Toepferi Looduskaitseakadeemiaks.

Sõjaline väljaõpe muuda

Üks eriline teema oli sõjalise väljaõppe ala looduskaitseala edelaosas, mis oli pidevas ja raskes kasutuses. 1950. aasta novembrist kasutasid Briti ja Kanada väed Camp Reinsehlenit Schneverdingeni lähedal baaslaagrina soomustatud õppusteks Soltau-Lüneburgi väljaõppeala Punastes piirkondades, mida kutsuti nii nende punase varjundi tõttu väljaõppeala kaartidel. Soltau-Lüneburgi kokkulepe sõlmiti 1959. aastal Saksamaa Liitvabariigi, Ühendkuningriigi ja Kanada vahel ja kinnitas soomustatud väljaõppeala piirid. Behringeni-Wintermoori teest läänes võib näha liitlaste vedukite raske kasutuse tagajärgi. Looduskaitsealade liidu ettepanekud viia soomustatud harjutused naabruses asuvale 10 000 ha suurusele Munsteri väljaõppealale lükati tagasi. Kanada väed peatasid väljaõppeala kasutamise üsna varakult, kuid Briti väed jätkasid seal harjutusi kuni 1994. aastani.

Välislingid muuda