"Lõbus lesk" (originaalpealkirjaga saksa keeles "Die Lustige Witwe") on Ferenc Lehári operett kolmes vaatuses Victor Léoni ja Leo Steini libretole, mis lähtus Henri Meilhaci komöödiast "L'attaché d'ambassade" (1862). Hinnatud kogu operetiloomingu kõige nauditavamaks teoseks.

Viinis etendunud opereti plakat (1906)

Ajalugu muuda

Esmaettekanne toimus 30. detsembril 1905 Viini teatris Theater an der Wien.

Rollide loojad: Mizzi Günther (Hanna), Louis Treumann (Danilo), Siegmund Natzler (parun Zeta), Annie Wünsch (Valencienne), Karl Meister (Camille), Leo von Keller (Cascada), Oscar Sachs (Njegus). Dirigeeris Ferenc Lehár.

Esialgu pakkus Viini teatri (Theater an der Wien) juhtkond Léoni ja Steini libretot 55-aastasele Richard Heubergerile. Too komponeeris mõned lood, kuid need ei rahuldanud teatrijuhte Wilhelm Karczagi ja Karl Mathias Wallnerit. Siis pakuti lepingut Lehárile, kelle eelmisel aastal lavastatud samade libretistide tekstile komponeeritud operett "Der Göttergatte" oli olnud piisavalt menukas. Lehár komponeeris prooviks särtsaka galoppmeloodia "Dummer, dummer Reitersmann" ("Rumal, rumal ratsamees"). Seegi ei meeldinud teatrijuhtidele, nagu hiljem meenutas Lehár. Nood hoidnud pead kinni ja karjatanud „Kohutav! See pole muusika!”. Maestrole olevat pakutud isegi 5000 krooni, et ta lepingust loobuks, misjärel teatriülemused saaksid uuesti anda teksti Heubergerile. Kuid libretist Léon oli edus kindel ja nõudis, et Lehár jätkaks tööd. Leping jäi jõusse ning määrati ära ka esietenduse kuupäev aasta eelviimasel päeval.

Mõne kuuga valmis saanud operett rajas tugeva aluse helilooja populaarsusele Viinis ning laialdasele rahvusvahelisele tuntusele. Proovideks jäi küll suhteliselt vähe aega, kuid uus oopus operetitaevas oli väljatulekul sensatsiooniliselt menukas. Esimese hooga mängiti seda selles teatris 483 korda. Teosel ei ole originaalversioonis avamängu. Lehár kirjutas küll opereti 400. etendusele ühe, kuid seda kasutati edaspidi väga harva. Oli aga ettekandmisel Viini Filharmoonikute (Wiener Philharmoniker) poolt aprillis 1940 Lehári 70. sünnipäeva tähistamise kontserdil. Juba 1906. aastal käidi seda operetti ringreisidel näitamas ka teistes Austria linnades. Aastatel 1906−1921 etendati üksnes Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Böömimaal (Tšehhis) kokku 8338 korda. On Johann Strauss noorema "Nahkhiire" (Die Fledermaus) kõrval kõigi aegade enim mängitud operett. On püsinud üle 100 aasta maailma juhtivate muusikateatrite püsirepertuaari

"Lõbus lesk" oli Adolf Hitleri lemmikoperett. Kuid juutidest libretistid Léon ja Stein jäid tema valitsemise ajal kavalehtedel märkimata. Dmitri Šostakovitš kasutas Danilo Maximi mineku loo motiivi oma 7. sümfoonia "Leningradlased" osas. Béla Bartók tsiteerib sama lugu oma orkestrikontserdi (Sz. 116, BB 123) IV osas ("Intermezzo interrotto, Allegro"). Danilo ja Hanna dueti "Lippen schweigen, 's flüstern Geigen" ("Huuled ei ütle midagi, sosistatavad viiulid") meloodia ilmestab kogu Alfred Hitchcocki filmi "Kahtluse vari" (Shadow of a Doubt; 1943), kuid seda meloodiat nimetatakse seal "Lõbusa lese valsiks" ("Merry Widow Waltz").

Eestis on seda operetti lavastanud Estonia 1911, 1915, 1918, 1921, 1936, 1941, 1955, 2002 ja 2021, Vanemuine 1922, 1932, 1944, 1971 ja 1992, Endla 1923, 1942 ja 1949 ning Narva teater 1926.

Peamised osad muuda

  • Hanna Glawari, rikas lesknaine (sopran)
  • krahv Danilo Danilowitsch, Pontevedro saatkonna sekretär Pariisis, Hanna endine armastatu (tenor või lüüriline bariton)
  • parun Mirko Zeta, Pontevedro saadik Prantsusmaal (bariton)
  • paruness Valencienne, eelmise abikaasa (sopran)
  • krahv Camille de Rosillon, prantsuse atašee (tenor)
  • vikont Cascada, ladina diplomaat (bariton)
  • Raoul de St Brioche, prantsuse diplomaat (bariton)
  • Bogdanowitsch, Pontevedro konsul (bariton)
  • Sylviane, Bogdanowitschi abikaasa (sopran)
  • Kromow, saatkonna nõunik (bariton)
  • Olga, Kromowi abikaasa (metsosopran)
  • Pritschitsch, saatkonna konsul (bariton)
  • Praskowia, konsuli abikaasa (metsosopran)
  • Njegus, saatkonna sekretär (kõneroll)
  • grisetid Lolo, Dodo, Jou-Jou, Frou-Frou, Clo-Clo ja Margot (kõik tantsijad ja sopranid)
 
Louis Treumann ja Mizzi Günther "Lõbusa lese" originaallavastuses 1906

Sisu muuda

Tegevus toimub 19. sajandi lõpul Pariisis sinna elama asunud Pontevedro (silmas peetud Montenegrot) ühiskonnas. Noor ratsaväeleitnant, krahv Danilo Danilowitsch oli kunagi armunud lihtsasse tütarlapsesse Hannasse. Hanna abiellus rikka õukonnapankuriga, et päästa isa võlakoormast. Pankur suri kaheksa päeva pärast abiellumist ja jättis Hannale 20 miljonit. Väikesele Pontevedro vürstiriigile on see raha väga tähtis. Tuleb hoolitseda selle eest, et seda raha riigist minema ei viida. Vürstiriigi suursaadikule Pariisis, parun Mirko Zetale tuli hiilgav idee. Hanna tuleb panna mehele mõnele Pontevedro alamale. Siis jäävad miljonid koju.

Peigmehekandidaadiks valitakse parajasti Pontevedro saatkonna sekretäri ametikohal olev krahv Danilo Danilowitsch. Saatkonnaametnik Njegus otsib ta üles kabareest Maxim, kus Danilo tüdrukutega sageli lõbusalt aega veedab. Kuid Danilo ei võta ülesannet eriti tõsiselt. Saatkonnas korraldatakse Pontevedro valitseja sünnipäeva auks ball. Sinna tuleb ka Hanna Glawari, kelle ümber tiirlevad paljud austajad. Danilo kohtub Hannaga. Mõlemad mõistavad, et endine armastus pole kustunud. Danilo on valmis suhet taastama, kuid Hanna ei usu mehe siiraid soove, sest miljonid tunduvad segavat. Hanna soovib panna Danilo enne leppimist proovile. Kuid noor krahv on sellest solvunud ja tõotab mitte kunagi öelda Hannale "Ma armastan sind".

Hanna korraldab omakorda oma lossi aias peo. Saadik Zeta noorel abikaasal Valencienne'il areneb väike romaan prantslase Camille de Rosilloniga, kellel arvatakse teiste hulgas samuti olevat suur soov Hannaga abielluda. Camille palub Valencienne'i kinkida talle midagi mälestuseks. Kingitakse lehvik. Njegus avastab nad paviljonis ja teatab suursaadikule, et Camille on seal kellegi tundmatu daamiga. Zeta tunneb tundmatus ära oma naise. Njeguse kaasabil vahetavad Valencienne ja Hanna kohad. Hanna ja Camille väljuvad käsikäes paviljonist ja teatavad oma kihlusest.

Danilo lahkub armukadedalt ballilt ja läheb Maximi oma grisettide juurde. Hannale tuleb mõte sisustada lossi kelder kabareena, et Danilo tunneks end kodusemalt. Sinna kutsutakse ka Maximi grisetid Lolo, Dodo, Jou-Jou, Frou-Frou, Clo-Clo ja Margot. Hanna tunnistab Danilole, et ta oli sunnitud kihluse välja kuulutama, et päästa teise naise hea nimi. Paviljonist leitakse lehvik, Mirko Zeta tunneb selles ära oma abikaasa eseme. Ta nõuab lahutust ja pakub samas kätt ja südant Hanna Glawarile. Hanna aga teatab, et niipea, kui ta uuesti abiellub, kaotab ta kogu varanduse. Seda kuuleb Danilo ja avaldab Hannale armastust. Hanna on sellega väga rahul ning täpsustab, et pärast abiellumist läheb varandus uue mehe valdusse. Kõik on rahul. Hanna ja Danilo leiavad ühise palava armastuse ning miljonid jäävad Pontevedrosse.

 
Viini teatris Theater an der Wien etendunud "Lõbusa lese" originaallavastuse grisetid 1906

Peamised muusikalood muuda

  • Camille'i ja Valencienne'i duett "Ich bin eine anständ'ge Frau"
  • Hanna, Cascada ja St. Brioche’i tertsett kooriga "Bitte, meine Herrn"
  • Danilo laul "O Vaterland, du machst bei Tag"
  • Koor "Damenwahl"
  • Hanna laul kooriga ("Vilja laul") "Es lebt'ein Vilja"
  • Hanna ja Danilo duett "Dummer, dummer Reitersmann"
  • Danilo laul "Da geh' zu Maxim"
  • Valencienne'i ja grisettide kankaan "Ja, wir sind es, die Grisetten"
  • Danilo ja Hanna duett "Lippen schweigen"

Ballett muuda

Ferenc Lehári pärijate loal koostas Sir Robert Helpmann opereti faabula põhjal balleti libreto. Muusika valisid operetist John Lanchbery ja Alan Abbot ning komponeerisid ka ise muusikat juurde. Valmis koreograaf Ronald Hyndi poolt lavale seatuna kolmevaatuseline ballett "The Merry Widow", mille Austraalia Balletiteatri (The Australian Ballet) trupp kandis esimest korda ette 13. novembril 1975 Melbourne'i Palace Theateris.

Filmid muuda

  • 1918 – Ungari stuudio Semper Filmvállalat tummfilm. Režissöör Michael Curtiz. Peaosades Victor Varconi ja Berta Valero
  • 1925 – Metro-Goldwyn-Mayeri tummfilm. Režissöör Erich von Stroheim. Peaosades John Gilbert ja Mae Murray as Hanna
  • 1934 – Metro-Goldwyn-Mayeri mustvalge versioon. Režissöör Ernst Lubitsch. Peaosades Maurice Chevalier ja Jeanette MacDonald
  • 1952 – Metro-Goldwyn-Mayeri värvifilm. Režissöör Curtis Bernhardt. Peaosades Lana Turner ja Fernando Lamas
  • 1962 – Austria filmistuudio Ateliers der Wien-Film G.m.b.H. Režissöör Werner Jacobs. Peaosades Peter Alexander ja Karin Hübner