Ava peamenüü

Kvantväljateooria

Kvantväljateooria, ka väljade kvantteooria, (inglise keeles quantum field theory) on teoreetilises füüsikas teoreetiline raamistik, mis ühendab klassikalise väljateooria, erirelatiivsusteooria ja kvantmehaanika ning mida kasutatakse subatomaarsete osakeste (osakestefüüsikas) ja kvaasiosakeste (kondenseeritud aine füüsikas) füüsikamudelite väljatöötamiseks.

AjaluguRedigeeri

Kvantväljateooria areng algas 1920. aastatel valguse ja elektronide vaheliste interaktsioonide kirjeldamisega, mis kulmineerus 1940. aastatel esimese kvantväljateooria – kvantelektrodünaamika – loomisega. Peamiseks teoreetiliseks takistuseks oli peagi erinevate lõpmatusnähtude ilmumine ja püsimine häiritusarvutustes, probleem lahendati alles 1950. aastatel renormaliseerimise protseduuri leiutamisega. Teiseks suureks takistuseks oli kvantväljateooria võimetus kirjeldada nõrku ja tugevaid vastastikmõjusid. Kalibratsiooniteooria väljatöötamine ja standardmudeli loomine 1970. aastatel viisid kvantväljateooria renessansini.

KvantväljateooriaidRedigeeri