Ava peamenüü

Kuseliit on piirkondlik nimetus väikestest ja keskmise suurusega kristallidest porfüürilise struktuuriga vulkaanilisele kivimile, mis on värvuselt rohekashall, kohati aga roostepruun.[1] Kuseliidi peamised koostisosad on plagioklass, päevakivi ja pürokseen, mis muutuvad kokkupuutes kuumade vesilahustega teisteks mineraalideks. Kuseliit sisaldab ohtralt andesiini fenokristalle.[2] Haruldasemad on augiidi, labradori ja vilkude fenokristallid.

Nimetust kuseliit kannavad Pfalzi kreisilinna Kuseli ümbruses lasuvad kivimid, mida esimest korda kirjeldas Karl Heinrich Rosenbusch aastal 1887 (cuselit, toona kandis Kusel nime Cusel). Tänapäeval nimetust kuseliit enam petrograafilistes nomenklatuurides ei esine ja sellel nimetusel on vaid ajalooline tähendus. Tänapäevases mõistes on kuseliit moonde läbi teinud lamprofüür.[3] Mineraalselt koostiselt sarnaneb see mineti ja vogesiidiga, paiknedes koostiselt spessartiidi ja kersantiidi vahel.[4] [5]

Kuseliidi asend tardkivimite seas on aja jooksul tekitanud arvukalt erinevaid arvamusi. Franz Loewinson-Lessing liigitas selle 1893 välja antud petrograafilises leksikonis augiitporfüriidile vastavaks leukofüüriks, viitega Rosenbuschile. [6] Koos E. A. Struvega välja antud laiendatud petrograafilises sõnaraamatus aastast 1937 on sellele viidatud kui iseenesliku moonde läbi teinud kivimile ja ära on toodud ka selle mineraalne koostis. [7] Aastal 1913 liigitas Joseph Paxson Iddings selle andesiidiks[8] Mattheus Schuster liigitas kuseliidi "augiitkeratofüüriks".[9] Vastavalt W. Dienemanni ja O. Burre aastal 1929 koostatud piirkonna geoloogilisele kaardile on selle kivimi levikuala kirjeldatud kui piirkonda, kus esineb "läikivat augiitkersantiiti".[10] Walter Ehrenreich Tröger ei pidanud aastal 1935 oma teoses "Speziellen Petrographie der Eruptivgesteine" kuseliiti mitte osaks lamprofüüri kivimiterühmast, vaid kvartsi sisaldavaks augiitporfüriidiks. Ta märkis, et vale on oma hinnangutes kivimi nomenklatuuri kohta tunnustada teiste autorite poolt omaks võetud seisukohta, et kuseliit kuulub lamprofüüride gruppi.

Põhja-Pfalzi mägismaal, mis on kivimi peamine esinemispaik Saksamaal, esineb kuseliiti alates Permi ajastust tekkinud kivimikihtides.[11] Kivimit kasutatakse killustiku ja sillutisekivide valmistamiseks.[12]

KirjandustRedigeeri

  • Robert L. Bates, Julia A. Jackson (Hrsg.): Glossary of Geology. Alexandria VA, 1987
  • Donald R. Bowes et al.: The Encyclopedia of Igneous and Metamorphic Petrology. New York 1989
  • Wilhelm Dienemann, Otto Burre: Die nutzbaren Gesteine Deutschlands und ihre Lagerstätten. 2. Band Feste Gesteine. Stuttgart 1929
  • R. W. Le Maitre et al.: Igneous Rocks: A Classification and Glossary of Terms. Recommendations of the International Union of Geological Sciences Subcommission on the Systematics of Igneous Rocks. Cambridge University Press 2005. ISBN 0-521-61948-3
  • Franz Loewinson-Lessing: Petrographisches Lexikon. Repertorium der petrographischen Termini und Benennungen. Jurjew [Dorpat] 1893–1895
  • F. J. Loewinson-Lessing, E. A. Struve: Petrografitscheski Slowar. Moskwa 1937
  • Ludwig Pfeiffer, Manfred Kurze, Gerhard Mathé: Einführung in die Petrologie. Berlin 1981
  • Dietmar Reinsch: Natursteinkunde. Eine Einführung für Bauingenieure, Architekten, Denkmalpfleger und Steinmetze. Stuttgart 1991 ISBN 3-432-99461-3
  • Ehrenreich Tröger: Spezielle Petrographie der Eruptivgesteine. Ein Nomenklatur-Kompendium. Berlin 1935

ViitedRedigeeri

  1. Le Maitre et al.: Igneous Rocks. Lk. 71
  2. http://archive.org/stream/nomenclaturepet00holmgoog/nomenclaturepet00holmgoog_djvu.txt
  3. Pfeiffer, Kurze, Mathé: Petrologie, Lk. 104
  4. Bowes: Petrology, Lk. 274
  5. Bates, Jackson, Geology, Lk. 163–164
  6. Loewinson-Lessing: Lexikon, Lk. 45
  7. Loewinson-Lessing, Struve: Slowar, Lk. 162
  8. https://books.google.ee/books?id=op4PAwAAQBAJ&pg=PA193&lpg=PA193&dq=kohalaite&source=bl&ots=bceFSQnD0K&sig=Pk8OihwemMexTNOzxaSItxsgyrY&hl=et&sa=X&redir_esc=y#v=onepage&q=kohalaite&f=false
  9. Schuster: Vergleichende mikroskopische Untersuchungen der eruptiven Gesteine aus der oberen Nahemulde. I. Teil/Fortsetzung: Palatinit vom Martinstein und Streiflichter auf die Entstehung der Kuselite. In: Neue Beiträge zur Kenntnis der permischen Eruptivgesteine aus der bayerischen Rheinpfalz und deren Nachbargebieten. 1923, Lk. 49–74
  10. Dienemann, Burre: Gesteine, Lk. 140
  11. Reinsch: Natursteinkunde, Lk. 246
  12. Dienemann, Burre: Gesteine, Lk. 132, 135